pisiasjast: mu seljavalud on päris hullud, aga jalgadega on asi veel halvem, või siis et mikser tuli kausist välja ja lendas köögis ringi ja kass hakkas kräunuma ja jooksis minema. Pole teist sestsaati näinud. Ta kirjutas mulle, et issil on külmetus kallal või et Rosa Parks oli tema kirikusse tulemas jutlust pidama. Sageli nõudis ta, et kirjutaksin talle, kas olen õnnelik, ja teeksin seda pisiasjadeni välja. Meie kirjad olid nagu aastapikkune vestlus, vastasid olnud ja tulevastele küsimustele, mis jätkusid näost näkku vestlustega jõulude ajal või suvel koolivaheajal.
Ema kirjades seisis: ära unusta palvetada ja ära kanna kõrge kontsaga kingi, sest need teevad su liiga pikaks, ja juures oli 35dollariline tšekk.
Minu viimase õppeaasta aprillikuus tuli Constantine’ilt kiri, mis ütles: mul on sulle üllatus, Skeeter. Olen nii põnevil, et ei suuda peaaegu iseennastki taluda. Ja ära sina ka selle kohta päri. Näed ise, kui koju tuled.
See oli just lõpueksamite eel, lõpetamiseni jäi kõigest üks kuu. Ja see oli kõige viimane kiri, mille Constantine’ilt sain.
Ma ei osalenud lõpetamistseremoonial Ole Missis. Kõik mu lähedased sõbrad olid välja langenud, et abielluda, ja ma ei näinud, miks oleks ema ja isa pidanud sõitma kolm tundi lihtsalt selleks, et näha mind korraks üle lava kõndimas, kui tegelikult oleks ema soovinud näha mind kirikus altari poole astumas. Ma polnud ikka veel midagi kuulnud Harper & Row kirjastuselt, niisiis selle asemel, et osta lennukipilet New Yorki, sõitsin koju teise kursuse tudengi Kay Turneri Buickiga, pigistatuna esiistmele, trükimasin jalge ees, tema pulmakleit meie taga. Kay Turner pidi järgmisel kuul abielluma Percy Stanhope’iga. Kolm tundi kuulasin teda muretsemas koogis kasutatavate maitseainete teemal.
Kui koju jõudsin, astus ema sammukese tagasi, et mind paremini näha. „Noh, nahk on ilus, aga juuksed…” ütles ta, ohkas ja raputas pead.
„Kus Constantine on?” küsisin. „Kas köögis?”
Ja ema teatas, nagu loeks ilmateadet: „Constantine ei tööta enam siin. Pakime nüüd kõik need reisikohvrid lahti, enne kui oma riided mustaks teed.”
Pöörasin ümber ja vaatasin talle otse silma. Mõtlesin, et ei kuulnud õigesti. „Mis sa ütlesid?”
Ema seisis sirgemalt, siludes oma kleiti. „Constantine on läinud, Skeeter. Ta läks oma pere juurde Chicagosse.”
„Aga … Kuidas siis nii? Oma kirjades ei rääkinud ta Chicagost midagi.” Teadsin, et see ei olnud tema üllatus. Ta oleks mulle sellisest kohutavast uudisest kohe teatanud.
Ema hingas sügavalt sisse ja ajas selja sirgu.„Ma ei lubanud Constantine’il oma lahkumisest sulle teatada. Sul olid ju lõpueksamid käsil. Mis siis, kui oleksid läbi põrunud ja pidanud veel üheks aastaks jääma? Jumal küll, neli aastat kolledžis on juba enam kui küll.”
„Ja… ta oli sellega nõus? Oli nõus mulle mitte kirjutama ja ütlema, et ta ära läheb?”
Ema vaatas eemale ja ohkas. „Arutame seda hiljem, Eugenia. Tule kööki, ma tutvustan sulle meie uut teenijannat Pascagoulat.”
Kuid ma ei järgnenud emale kööki. Põrnitsesin oma kolledžikohvreid ja mõte nende lahtipakkimisest tekitas minus õudu. Maja tundus hiiglaslik ja tühi. Väljas undas puuvillapõllul kombain.
Septembrikuuks oli mul kadunud mitte ainult lootus Harper & Row kirjastusest midagi kuulda, vaid ka lootus kunagi Constantine’i leida. Näis, et mitte keegi ei tea temast mitte midagi ega ka seda, kuidas ma võiksin teda leida. Lõpuks ma enam ei küsinudki, miks Constantine ära läks. Tundus, nagu oleks ta lihtsalt kadunud. Pidin omaks võtma, et Constantine, mu ainus tõeline liitlane, oli jätnud mind nende inimeste sekka üksi.
Kuumal septembrihommikul ärkan oma lapsepõlvevoodis, torkan jalga Mehhiko sandaali tüüpi kingad, mis mu vennas Carlton mulle Mehhikost tõi. Ilmselt on tegu meestekingadega, Mehhiko tüdrukute jalg ei kasva numbrini 9,5. Ema vihkab neid ja ütleb, et need näevad välja nagu rämps.
Tõmban öösärgi peale ühe isa eest kinninööbitava särgi ja lipsan eesuksest välja. Ema on tagaverandal Pascagoula ja Jamesoga, kes austreid karpidest välja võtavad.
„Mees- ja naissoost neegrit ei saa omavahele ilma järelevalveta jätta,” sosistas ema mulle kord kaua aega tagasi. „See pole nende süü, nad ei saa sinna midagi parata.”
Läksin trepist alla, et vaadata, kas tellitud „Kuristik rukkis”on postkastis või ei. Tellin alati keelatud raamatuid mustalt turult ühelt Californiast pärit kaubitsejalt, sest arvan, et kui Mississippi osariik on need keelustanud, siis peavad nad head olema. Selleks ajaks kui jõuan sissesõidutee otsani, on mu sandaalid ja pahkluud kaetud peene kollase tolmuga.
Mõlemal pool helgivad roheliselt puuvillapõllud, puuvillatupsudest küllastunud. Möödunud kuul läksid isal tagumised põllud vihma tõttu tuksi, kuid suurem osa õitses segamatult. Lehed hakkavad just defoliandi mõjul kohati pruunikaks tõmbuma ja õhus on ikka veel tunda hapu kemikaali lõhna. Maanteel ei ole näha ühtki autot. Avan kirjakasti.
Ja seal, emale mõeldud Ladies’ Home Journali all on kiri, mis on adresseeritud miss Eugenia Phelanile. Punane kiri nurgas viitab Harper & Row kirjastusele. Rebin kirja lahti sealsamas, seljas mitte midagi peale pika öösärgi ja isa Brooks Brothersi firmalt pärineva särgi.
Kallis miss Phelan
Vastan Teie elulookirjale isiklikult, sest leidsin, et kui üks noor daam, kel puudub absoluutselt igasugune töökogemus, kandideerib toimetajaks nii austusväärsesse kirjastusse nagu meie oma, äratab see imetlust. Sellise töö puhul on nõudeks vähemalt viieaastane töökogemus. Kui Te oleksite asja uurinud, siis teaksite seda.
Ent olles kunagi ka ise olnud ambitsioonikas noor daam, olen otsustanud Teile veidi nõu anda: minge kohalikku ajalehte ja leidke endale mõni algajale sobiv töö. Teie kirjas seisab, et „teile meeldib kirjutamine tohutult”. Kui Te parajasti ei tee mimeograafiga koopiaid ega valmista ülemusele kohvi, siis vaadake ringi, uurige ja kirjutage. Ärge raisake aega igapäevasele ja ilmselgele. Kirjutage sellest, mis Teid häirib, eriti kui see kedagi teist ei häiri.
Siiralt Teie Elaine Stein, vanemtoimetaja, täiskasvanute raamatute osakond
Ning all on käsitsikirjutatud märkus, lainelises sinise tindiga kirjas:
PS! Kui Teil on tõesti tõsi taga, siis loeksin Teie parimaist mõtetest ja kirjutaksin Teile, mis ma neist arvan. Teen seda vaid sel põhjusel, miss Phelan, et kunagi tegi keegi seda ka minu heaks.
Puuvillalaadungiga veoauto müriseb maanteel. Reisija poolel istuv neeger nõjatub aknast välja ja vahib. Unustasin end täielikult – olen valge neiu õhukeses öösärgis. Just äsja sain kirja, võimalik et isegi julgustava kirja New York Cityst ja ma hääldan kirjutaja nime kuuldavalt: „Elaine Stein” .Ma pole mitte kunagi varem juudisoost inimesega kohtunud.
Torman tagasi, püüdes hoida kirja käes laperdamast. Ei taha, et see ära kortsuks. Sööstan trepist üles, ema hõigub, et võtku ma jalast need labased Mehhiko meestekingad, ja ma hakkan tööle, panen kirja kõik need neetud asjad, mis mind mu elus häirivad, eriti need, mis teistele ei tundu korda minevat. Elaine Steini sõnad on kui kuum elavhõbe mu soontes, trükin nii kiiresti, kui jõuan. Nimestik osutub hiigelpikaks.
Järgmiseks päevaks olen valmis Elaine Steinile oma esimest kirja saatma – loen selles üles kõik mõtted, mis minu arvates on väärt ajakirjanduses kajastamist: kirjaoskamatuse ülekaal Mississippi osariigis, suur arv purjuspäi tehtud autoavariisid; piiratud töö saamise võimalused naistele.
Alles siis, kui olen kirja juba posti pannud, jõuab minuni arusaam, et arvatavasti valisin pigem need mõtted, mis temale muljet avaldaksid, aga mitte need, mis mind tõeliselt huvitavad.
Hingan sügavalt sisse ja tõmban raske klaasukse lahti. Väike naiselik kelluke tiliseb tervitust. Mitte nii väga naiselik administraator jälgib mind. Ta on tohutu suur ja tundub, et väikeses puittoolis tunneb ta end ebamugavalt.„Tere