Kõigepealt helistab ta miss Hillyle. Siis helistab ta oma juuksurile. Siis helistab ta kauplusse pulmakingi asjus ja muudkui räägib, räägib ja räägib. Niipea kui ta lõpetab, tuleb ta toast välja ja uurib, mis neil sel nädalal õhtusöögiks on. Võtan välja märkmiku ja vaatan nimekirja läbi. Ei, ta ei taha seakarbonaadi. Ta püüab oma abikaasal aidata kaalu langetada. Ta tahab mooritud liha ja lehtsalatit. Ja kui palju kaloreid minu arvates neis beseeasjakestes on? Ja ära anna Mae Mobleyle rohkem küpsiseid, sest ta on liiga paks ja… ja… ja…
Püha eldus! Naine, kes pole öelnd miskit muud, kui et tee seda ja kasuta toda tualettruumi, räägib äkitselt minuga, nagu oleksin ta parim sõber! Mae Mobley suisa tantsiskleb, püüdes ema tähelepanu võita. Ja just siis, kui ema on juba kummardumas tema poole, et temaga ka veidi tegelda, siis – opsti! Miss Leefolt jookseb uksest välja, sest unustas, et tal on kiiresti vaja üks asi joonde ajada ja parim aeg on selleks juba möödas.
Tundub, et mu sõrmed valivad numbreid telefonikettal lubamatult aeglaselt.
„Minny! Mul on sulle töökoht. Kuid sul tuleb telefonikõnele vastata…”
„Ta juba helistas.” Minny hääl on madal. „Leroy andis talle numbri.”
„Miss Walters võttis siis telefoni vastu,” sõnan.
„Muidu kurt mis kurt ja ühtäkki, nagu jumalast saadetud ime, kuuleb telefoni helisemas. Mina käin köögist sisse ja välja, ei pane tähelegi, aga lõpus kuulen enda nime. Siis helistas Leroy ja nüüd ma tean, et see see kõne oligi.”
Minny hääl tundub kurnatud ja ometi on tema üks noist väsimatutest.
„Noh, aga võib-olla miss Walters ei rääkinud talle nendest valedest, millega miss Hilly välja tuli. Ei tea ju.” Kuid isegi mina pole piisavalt turakas, et seda uskuda.
„Isegi kui ta seda ei teinud, teab miss Walters kõike sellest, kuidas ma miss Hillyle tagasi tegin. Sina ei tea sellest kohutavast hirmsast asjast, mida ma tegin. Ma ei tahagi, et sa kunagi teada saaksid. Olen kindel, et miss Walters ütles sellele naisele, et olen päris kurat ise.”Ta ääl kõlab alvaendeliselt. Nagu oleks tegu liiga aeglaselt pöörleva plaadimängijaga.
„Mul on kahju. Soovin, et oleksin sulle varem elistand, nii et oleksid ise telefoni vastu võtnud.”
„Tegid, mida suutsid. Nüüd ei saa keegi enam midagi minu heaks teha.”
„Palvetan sinu eest.”
„Tänan sind,” ütleb ta ja ta hääl murdub. „Ja tänan, et püüdsid mind aidata.”
Lõpetame kõne ja mina lähen mopiga põrandat pesema. Minny ääle kõla irmutab mind.
Ta on alati olnd tugev naine, alati võitlusvalmis. Pärast Treelore’i surma tõi ta mulle kõik need kolm kuud õhtusööki. Ja iga kord ütles ta: „Nonoh, ei jäta sa mind siia kurba maailma üksinda maha,” aga nüüd ma ütlen teile, et mõtlesin tõepoolest selle peale.
Mul oli nöör juba seotud, kui Minny mind leidis. Rõngas kuulus Treelore’le, pärines sellest ajast kui ta tegi teadusprojekte plokkide ja rõngastega. Ma ei tea, kas oleksin seda kasutand, teades, et see on käe tõstmine jumala vastu, kuid mu meelemõistus ei olnd korras. Ent Minny ei küsind selle kohta midagi, lihtsalt tõmbas selle voodi alt välja, pani prügikorvi ja viis tänavale. Kui ta tagasi tuli, siis õõrus käsi, just nagu teeks tavalist puhastustööd. See Minny oli asjalikkus ise. Kuid nüüd on teda alb kuulata. Mulle tuli pähe, et peaks tal endal õhtal voodi alla vaatama.
Panen maha ämbri Sunshine’i puhastajaga, mida tee-vees alati kujutatakse päikeseliselt naeratavate daamide saatel. Pean asjad paika saama. Tuleb Mae Mobley, oiab kõhtu kinni ja ütleb: „Tee nii, et ei valutaks.”
Ta paneb oma näo mu jala vastu. Silitan ta juukseid ülevalt alla, ikka ja jälle, kuni ta suisa nurrub, tundes mu ellitavat kätt. Ja mina mõtlen kõigile oma sõpradele ja sellele, mis nad minu eaks teind on. Mida nad iga päev teevad nende valgete naiste jaoks, keda nad abistavad. See valu Minny hääles. Treelore surnd ja maha maetud. Vaatan alla pisitüdrukule otsa, tean sügaval sisimas, et ei suuda teda oida saamast samasuguseks nagu tema ema. Ja kõik see kokku võtab võimust. Sulen silmad, ütlen iseenda eest jumalale palve. Kuid sellest ei ole abi.
Tulgu taevas appi, aga miskit on vaja ette võtta.
Pisitüdruk oidis terve õhtupooliku mu jalgest kinni, pidin mitmel korral peaaegu kukkuma. Aga sest põle miskit. Miss Leefolt põle öeld mulle ega Mae Mobleyle hommikust peale mitte sõnakestki. On magamistoas ametis õmblusmasina taga. Püüab jälle teha katet millelegi, mis talle väljanägemiselt majas ei meeldi.
Veidi aja pärast lähme Mae Mobleyga tavalisse elutuppa. Mul on terve unnik ärra Leefolti särke triikida ja pärast seda tuleb praad ahju akkama panna. Tualettruumid on juba puhtad, linad vahetatud, vaibad tolmuimejaga üle käidud. Püüan alati vara valmis saada, et võiksime pisitüdrukuga koos istuda ja mängida.
Miss Leefolt tuleb ja jälgib mind triikimas. Ta teeb seda teinekord. Vaatab, kulm kipras. Kui ma üles vaatan, ilmub tal huultele imekiiresti naeratus. Patsutab pealael juukseid, püüdes lisada neile kohevust.
„Aibileen, mul on sinu jaoks üllatus.”
Nüüd on tal näol lai naeratus. Ambaid ei paista, naeratus piirdub uultega – see on sedasorti, mida tuleb jälgida. „Härra Leefolt ja mina oleme otsustanud ehitada sulle päris oma vannitoa.” Ta plaksutab käsi ja kummardub alla, kuni ta lõug on minuga kohakuti.„See on siinsamas garaažis.”
„Jah, proua.” Kus ta küll arvab mind kogu see aeg olevat olnd?
„Nii et nüüdsest peale saad sa külaliste tualettruumi asemel päris enda oma seal väljas kasutada. Kas pole tore?”
„Jah, proua.”Triigin edasi.Tee-vee juba käib ja minu saade on algamas. Tema aga seisab seal edasi ja vaatab mind.
„Nii et nüüd kasutad sa seda, mis asub väljas garaažis, saad aru?”
Ma ei vaata talle otsa. Püüan mitte tüli tekitada, aga temal on vaja oma tahtmine läbi suruda.
„Kas sa ei tahaks võtta veidi paberit ja minna sinna välja ja järele proovida?”
„Miss Leefolt, mul tõesti pole etkel vajadust minna.”
Mae Mobley osutab oma mängunurgast minu poole, öeldes: „Mae Mo mahla?”
„Toon sulle mahla, pisi,” sõnan.
„Ah nii.” Miss niisutab paar korda oma huuli. „Aga kui tekib tarvidus, siis lähed sinna välja ja kasutad seda, ma mõtlen… ainult seda, eks ole?”
Miss Leefolt kannab üsna palju meiki, kreemja väljanägemisega värki, paksu. See kollakas meik on valgunud talle ka uultele, nii et suud on peaaegu võimatu eristada. Ütlen, mida tean teda kuulda tahtvat: „Nüüdsest peale kasutan oma, värvilistele mõeldud tualetti. Ja siis lähen ja kloorin valgete tualeti jälle uhkesti korda.”
„Oh, ega’s sellega kiiret pole. Ükskõik missugusel ajal täna oleks hea.”
Kuid viis, kuidas ta seal seisab oma abielusõrmust keerutades, ütleb, et tegelikult tahab ta, et teeksin seda kohemaid.
Panen triikraua rõhutatult aeglaselt käest, tunnen, kuidas kibe seeme mu rinnus kasvab – seesama, mis end sinna istutas pärast Treelore’i surma. Mu nägu läheb punaseks, keel kisub sõlme. Ma ei tea, mida talle öelda. Kõik, mida tean, on see, et ma ei ütle midagi. Ja ma tean, et ka tema ei ütle seda, mida öelda tahab, ja et siin juhtub midagi kummalist, sest keegi ei ütle miskitki ja ikkagi saame me ju kuidagiviisi kõik jutud aetud.
MINNY
Seisan valge proua taga verandal ja ütlen endale: „Seedi see ära, Minny. Seedi ära kõik, mis sul nii eest kui tagant vägisi välja kipub paistma. Katsu näha välja nagu üks koduabiline ikka, kes teeb, mida tal teha kästakse.Tegelikult olen praegu niivõrd närvis, et ei ütleks enam ealeski vastu, juhul kui see tähendaks selle töö saamist.
Sikutan