nüüd nii ehmunud ka välja näe. Mis sa arvasid, et ma selga panen? Armani?”
Puhkesime mõlemad naerma, esialgu vaikselt. Peagi valjenes itsitamine naerulaginaks. Julian ei olnud tõesti kaotanud seda tögavat huumorimeelt, mis oli aastate eest minu tuju tõstnud.
Kui olime endid minu segamini, kuid mugavas elutoas mõnusasti sisse seadnud, ei jäänud mul märkamata ornamentidega puitpalvehelmed Juliani kaelas.
“Mis need on? Need on väga ilusad.”
“Neist räägin lähemalt veidi hiljem,” ütles ta helmeid sõrmede vahel veeretades. “Meil on täna õhtul paljust kõnelda.”
“Hakkame pihta. Ma ei saanud täna töö juures peaaegu midagi tehtud, olin meie kohtumise pärast nii elevil.”
Seda kuuldes jätkas Julian kohemaid jutustust isiklikust transformatsioonist ja kergusest, millega see toimus. Ta rääkis mulle iidsetest tehnikatest, mida ta oli õppinud meelekontrolli jaoks ning selleks, et vabaneda muretsemise harjumusest, mis meie keerukas ühiskonnas nii paljusid vaevab. Ta rääkis Yogi Ramani ja teiste munkade temaga jagatud teadmistest selle kohta, kuidas elada eesmärgistatud ja rahulolu pakkuvat elu. Ta rääkis tervest hulgast meetoditest, mille abil päästa valla rikkalik nooruslikkuse ja energia allikas, mis suigub sügaval igaühes meist.
Ehkki ta kõneles väga veendunult, hakkasin muutuma umbusklikuks. Kas mulle mängiti siin mingit vingerpussi? Lõppude lõpuks oli see Harvardi haridusega jurist kunagi firmas oma riugastega laialt tuntud. Ning tema lugu oli kaugel tavapärasest. Mõelda vaid: riigi üks tuntumaid advokaate tõstab käed üles, müüb maha kogu maise vara ja reisib Indiasse vaimsele odüsseiale, et seejärel naasta kõiketeadja Himaalaja prohvetina. See ei saanud tõsi olla.
“Kuule, ole nüüd, Julian. Lõpeta naljategemine. Kogu see lugu hakkab mulle üha enam meenutama mõnd sinu kelmustükki. Vean kihla, et laenutasid selle rüü mõnest meie firma lähedal asuvast kostüümipoest,” tähendasin, manades näole oma kõige sõbralikuma ahvinaeratuse.
Julian vastas viivitamata, justkui oleks ta minu uskumatust oodanud. “Kuidas sa kohtus oma väidet tõendaksid?”
“Esitaksin veenvat tõendusmaterjali.”
“No nii. Vaata nüüd seda tõendusmaterjali, mille mina olen sulle esitanud. Vaata minu siledat, kortsudeta nägu. Vaata minu keha. Kas sa ei adu seda energiaküllust, mis minus peitub? Vaata minu rahulikkust. Sa ju ometi näed, et ma olen muutunud.”
Tal oli õigus. See oli mees, kes veel mõni aasta tagasi oli näinud välja mitukümmend aastat vanem.
“Ja sa ei käinud ilukirurgi juures, mis?”
“Ei,” naeratas ta. “Nemad tegelevad üksnes inimese pealispinnaga. Mina vajasin parandamist seestpoolt. Tasakaalustamata kaootiline elustiil oli mind jätnud üsna viletsasse seisu. Minuga juhtus midagi palju hullemat kui ainult südameatakk. Minu tuumik oli puruks rebenenud.”
“Aga sinu lugu, see on ju nii … mõistatuslik ja ebatavaline.”
Julian jäi vaatamata minu pealekäimisele rahulikuks ja kannatlikuks. Märgates teekannu, mille olin asetanud tema kõrvale lauale, hakkas ta valama teed minu tühjalt ootavasse kruusi. Ta valas, kuni kruus oli täis – ning valas peatumata edasi. Tee hakkas mööda kruusi külgi alustassile ning seejärel minu naise kallile Pärsia vaibale voolama. Algul vaatasin seda vaikides pealt. Siis ei pidanud enam vastu.
“Julian, misasja sa teed? Tee voolab üle kruusiääre! Kuidas sa ka ei püüaks, sinna ei mahu rohkem!” hüüatasin kärsitult.
Ta vaatas mulle pikalt otsa. “Palun ära saa minust valesti aru. Pean sinust tõepoolest lugu, John. Olen alati pidanud. Aga just täpselt nagu see kruuski, tundud sa olevat täis omaenese ideid. Ja kuidas siis veel midagi saab sisse mahtuda … kuni sa ei ole kõigepealt oma kruusi tühjaks valanud?”
Mind rabas tõde tema sõnades. Tal oli täiesti õigus. Hulk aastaid konservatiivses õigusmaailmas, tehes iga päev samu asju koos ühtede ja samade inimestega, kes iga päev mõtlesid ühtesid ja samu mõtteid, olid minu kruusi pilgeni täitnud. Minu naine Jenny rääkis alati, et peaksime kohtuma uute inimestega ja tegelema uute asjadega. “Ma tahaks, et sinus oleks rohkem seiklejat, John,” ütles ta.
Ma ei suutnud meenutada, millal viimati lugesin raamatut, millel ei olnud midagi pistmist õigusega. Elukutse täitis kogu mu elu. Hakkasin aru saama, et steriilne maailm, millega olin harjunud, oli nüristanud minu loovust ja piiranud mu vaatevälja.
“Olgu pealegi, saan aru küll,” tunnistasin. “Võib-olla on kõik minu advokaadi-aastad muutnud mind paadunud skeptikuks. Niipea kui sind eile kabinetis nägin, teadsin sisimas, et sinu muundumine on ehtne, ning selles peitus minu jaoks mingisugune õppetund. Võibolla ma lihtsalt ei tahtnud seda uskuda.”
“John, täna on sinu uue elu esimene õhtu. Palun sinult ainult seda, et mõtleksid sügavalt järele nende teadmiste ja tegutsemisviiside üle, mida ma nüüd sinuga jagan, ning rakendaksid neid pühendunult ühe kuu jooksul. Võta need meetodid vastu kindlas usus nende tõhususse. Need on tuhandeid aastaid elavana säilinud – sel lihtsal põhjusel, et need toimivad.”
“Üks kuu tundub üsna pikk aeg olevat.”
“Kuussada seitsekümmend kaks tundi sisemist tööd selleks, et põhjalikult parandada kogu oma ülejäänud elu iga ärkvel veedetud hetke on üsna kasulik tehing, kas sulle ei tundu? Enesesse investeerimine on parim investeering, mida üldse teha saad. See ei paranda üksnes sinu elu, see parandab ka kõigi sinuga kokku puutuvate inimeste elusid.”
“Kuidas nii?”
“Alles siis, kui oled õppinud iseennast armastama, suudad tõeliselt armastada teisi. Alles siis, kui avad omaenese südame, saavutad sideme teiste südametega. Kui tunned end tasakaaluka ja elusana, on sul palju paremad eeldused saada paremaks inimeseks.”
“Millisteks sündmusteks võin valmis olla nende kuuesaja seitsmekümne kahe tunni jooksul, mis kokku teevad ühe kuu?”
“Koged oma mõistuse, keha ja isegi hinge toimimises hämmastavaid muutusi. Sinus on rohkem energiat, indu ja seesmist kooskõla kui võib-olla kogu eelneva elu jooksul. Teised hakkavadki sulle ütlema, et näed noorem ja õnnelikum välja. Püsiv heaolutunne ja tasakaal pöörduvad kiiresti sinu ellu tagasi. Need on vaid mõned Sivana õpetuse hüvedest.”
“Ohoo.”
“Kõik, mida täna õhtul kuuled, on määratud sinu elu paremaks muutma, ning seda mitte üksnes isiklikul ja ametialasel, vaid ka vaimsel tasandil. Tarkade nõuanded kehtivad tänasel päeval just niisamuti nagu viie tuhande aasta eest. See ei rikasta üksnes sinu sisemaailma, see kujundab paremaks sind ümbritseva maailma ning muudab sind tunduvalt tagajärjekamaks, ükskõik mida sa ka ette ei võtaks. See tarkus on tõepoolest võimsam kõigist jõududest, millega olen kokku puutunud. See on otsekohene, praktiline ning sajandite jooksul elu enese laboris testitud. Ning mis kõige tähtsam, see toimib kõigi puhul. Aga enne kui neid teadmisi sinuga jagan, pean sinult võtma ühe lubaduse.”
Olin kohe arvanud, et tulevad ka lisaklauslid. “Tasuta ei saa siin maailmas midagi,” ütles minu armas ema ikka.
“Kui oled kogenud Sivana tarkade mulle õpetatud tegevuskavade ja oskuste jõudu ning täheldanud põnevaid tulemusi, mille need sinu ellu kaasa toovad, siis pead võtma endale kohustuse neid teadmisi edasi anda nendele, kellele need kasu toovad. See on kõik, mida sinult palun. Nõusolekut andes aitad mul täita minu enese kokkulepet Yogi Ramaniga.”
Olin pikemalt mõtlemata nõus, ning Julian asus mulle õpetama käsitlust, mida ta oli hakanud pidama pühaks. Kuigi Julian oli Sivanas viibimise kestel omandanud mitmesuguseid võtteid, oli Sivana õpetuse südameks seitse põhivoorust, seitse aluspõhimõtet, mis kujutasid võtit enese juhtimise, isikliku vastutuse ja vaimse valgustuse juurde.
Julian rääkis mulle, et Yogi Raman oli esimene, kes talle mõnekuise Sivanas viibimise järel seitsmest voorusest rääkis. Ühel pilvitul õhtul, kui kõik teised olid sügavasse unne suikunud, koputas Raman vaikselt