Michael Frayn

Spioonid


Скачать книгу

title>

      1

      Juuni kolmas nädal, ja kohal see ongi: peaaegu piinlikult tuttav magus hõng, mis igal aastal umbkaudu sel ajal saabub. Tunnen seda soojas õhtuses õhus, kui kõnnin mööda oma vaikse tänava hoolitsetud aedadest, ning hetkeks olen taas laps ja kõik seisab alles ees – hirmutav, pooleldi mõistetamatu, paljutõotav elu.

      See peab tulema mõnest aiast. Millisest? Ma ei saa ilmaski aru. Ja mis lõhn see on? See ei meenuta linnale tuntust toonud laimipuu õite südantlõhestavalt õrna magusust ega kuslapuu selget suvist õnne. See on üsna kalk ja jämedakoeline. See on lehk. Selles on midagi tungivalt seksuaalset. Ja see teeb mind ärevaks, nagu alati. Ma tunnen… mida? Rahutust. Soovi olla teisel pool tänava lõpus kasvavat metsa ja siit kaugel. Aga samal ajal tunneksin justkui koduigatsust koha vastu, kus olen. On see võimalik? Mul on tunne, et midagi on kusagil lahendamata jäänud ja mingi saladus ootab ümbritsevas õhus endiselt avastamist.

      Haistan suvises tuulepuhangus taas seda lõhna ja tean, et koht, kuhu tahaksin pageda, on lapsepõlv. Võib-olla on kodu, mille järele igatsen, ikkagi veel olemas. Paratamatult, nagu igal suvel juuni lõpus, märkan, et kui see magus lehk saabub, pakutakse sellesse kaugesse, kuid lähedal asuvasse kohta odavaid lende. Võtan telefoni kaks korda pihku, et piletit broneerida, ja panen kaks korda uuesti käest. Tagasi ei saa minna, kõik teavad seda… Nii et ma ei lähe sinna enam mitte kunagi? Kas sellise otsuse ma langetangi? Olen juba päris vana… Kes teab – sel aastal on ehk mu viimane võimalus…

      Aga mis see on, see kohutavalt häiriv lõhn suveõhus? Kui ma vaid teaksin, mis on selle võluõie nimi, kui vaid saaksin seda näha, võib-olla siis suudaksin tuvastada, miks lõhnal on nii tugev jõud. Lehk tungib mulle äkitselt ninna, kui saadan oma tütart ja tema kahte väikest last pärast nende nädalapikkust külaskäiku tagasi auto juurde. Panen talle käe käsivarrele. Tema teab taimede ja aianduse kohta. „Kas tunned seda lõhna? Just… seda… Mis see on?”

      Ta veab ninaga õhku. „Lihtsalt männid,” lausub ta. Kõigis liivase pinnasega aedades kasvavad kõrged männid, mis varjavad tagasihoidlikke maju suvepäikese eest ning teevad meie kuulsa õhu värskeks ja virgutavaks. Selles lehas, mis nii salamahti ligi poeb, ei ole midagi puhast ega vaigust. Tütar kirtsutab nina. „Või pead sa silmas seda üsna… vulgaarset lõhna?” küsib ta.

      Ma naeran. Tal on õigus. See lõhn on üsna vulgaarne.

      „Liguster,” ütleb ta.

      Liguster… Ma ei saa sellest targemaks. Olen muidugi seda nime kuulnud, aga vaimusilma ette ei kerki ühtegi pilti ja miski ei selgita, mis võim lõhnal minu üle on. „See on põõsas,” ütleb tütar. „Üsna levinud. Kindlasti oled seda parkides näinud. Hästi ilmetu moega. Mulle tuletab see alati meelde masendavaid vihmaseid pühapäeva pärastlõunaid.” Liguster… Ei. Aga kui järjekordne häbitu pahvak meieni kandub, keerab kogu mu sisemus pahupidi.

      Liguster… Ometi sosistab see mulle millestki salajasest, millestki süngest ja ärevaks tegevast kusagil kauges ajusopis, millestki, millest mulle ei meeldi eriti mõelda… Ärkan öösel, põõsa nimi hinge närimas. Liguster…

      Aga oot. Kas tütar rääkis seda öeldes minuga inglise keeles? Võtan riiulist sõnaraamatu… Ei rääkinud. Niipea, kui näen, mis on põõsa nimi inglise keeles, ei suuda ma taas naeru tagasi hoida. Muidugi! Kui ilmselge! Naeran seekord osalt piinlikkustundest, sest elukutselist tõlkijat ei peaks saama nii lihtsa sõnaga alt tõmmata, ja ka seetõttu, et nüüd, kui ma tean, millega on tegemist, tundub see liiga absurdselt labane ja kohatu, et nii võimsaid tundeid tekitada.

      Nüüd meenuvad mulle igasugused asjad. Alustuseks näiteks naer. Ühel suvepäeval peaaegu kuuekümne aasta eest. Ma pole sellele kunagi varem mõelnud, aga nüüd meenub ta mulle taas, minu sõbra Keithi ema, ammuse suveroheluse varjus, pruunid silmad säramas, naermas millegi peale, mida Keith on kirjutanud. Saan loomulikult aru, miks, nüüd kui tean, mille lõhn meid ümbritses.

      Siis naer kaob. Ta istub minu ees nuttes tolmus ja ma ei tea, mida teha või öelda. Meie ümber on taas seesama magus ja peibutav lehk, mis imbub märkamatult mu mälu sügavusse, et kogu eluks minuga jääda.

      Keithi ema. Nüüdseks on ta ilmselt üheksakümnendates aastates. Või surnud. Kui paljud teised veel elus on? Kui paljusid neist ma mäletan?

      Kuidas on lood Keithi endaga? Kas tema mõtleb kunagi asjadele, mis tol suvel juhtusid? Ka tema võib muidugi surnud olla.

      Võib-olla olen mina ainuke, kes veel mäletab. Või pooleldi mäletab. Minu peas välgatavad põgusalt, suvalises järjekorras erisugused pildid, mis ruttu kaovad. Sädemesadu… Häbitunne… Keegi nähtamatu isik köhimas, püüdes kuulmatuks jääda… Kann, millele on katteks pandud pitsitükk, mille küljes ripuvad raskuseks neli sinist helmest…

      Ning jah – sõber Keithi lausutud sõnad, mis kõik veerema lükkasid. Sõnu, mis keegi on pool sajandit tagasi lausunud, on sageli raske täpselt meenutada, aga nendega on see lihtne, sest neid oli nii vähe. Viis, kui täpne olla. Lastud lendu nii muuseas, möödaminnes nagu kerged ja ebaolulised seebimullid. Kuid need muutsid kõike. Nagu sõnad ikka.

      Äkitselt on mul tunne, et peaksin sellele kõigele pisut pikemalt mõtlema, nüüd, kui ma juba algust olen teinud, ning asjades pisut selgust saama ja seoseid looma. Oli seiku, mida keegi kunagi ei selgitanud. Asju, mida keegi isegi ei nimetanud. Saladusi. Tahaksin need lõpuks ometi päevavalgele tuua. Endiselt tunnen, et miski on jäänud lahendamata, isegi nüüd, kui olen tuvastanud oma rahutuse põhjustaja.

      Ütlen oma lastele, et sõidan paariks päevaks Londonisse.

      „Kas on mõni aadress, kustkaudu sinuga ühendust saab?” küsib minu korraarmastajast minia.

      „Mälestusterada ehk,” pakub poeg kuivalt. Me räägime kõik omavahel inglise keeles. Ta tajub mu rahutust.

      „Täpselt nii,” vastan ma. „Viimane maja, enne kui tänav teeb käänaku ja sellest saab Amneesia puiestee.” Ma ei räägi neile, et käin põõsa jälgedes, mis õitseb igal suvel paar nädalat ja rikub mu rahu.

      Kohe kindlasti ei ütle ma neile põõsa nime. Ma ei taha seda ka ise eriti nimetada. See on liiga absurdne.

      2

      Kõik on nii nagu varem, avastan ma sihtkohta jõudes, ja kõik on muutunud.

      Peaaegu pool sajandit on möödunud ajast, kui ma viimati selle väikese puidust jaamahoone ees rongilt maha astusin, aga jalad kannavad mind mingi unenäolise kerguse ja paratamatusega jaama viivast kallakust alla vähese liiklusega keskpäevasele peatänavale, siis vasakule, väikese korrapäratu poodiderea poole, ning postkasti juurest uuesti vasakule, tuttavale pikale sirgele puiesteele. Peatänav on täis uusi tüütuid liiklusskeeme, poodidel on isikupäratud uued nimed ja fassaadid ning peenikesed noored toomepuud, mida mäletan puiesteed ääristamas, on nüüd elunäinud ja väärikad. Aga kui pööran puiesteelt veel kord ümber nurga, tupiktänavasse…

      Seal see on, nagu ikka. Seesama vana vaikne armas tuim keskpärasus.

      Seisan nurgal, vaatan, kuulan ja hingan seda sisse, teadmata täpselt, kas olen liigutatud, et viibin pärast nii pikka aega taas siin, või üsna ükskõikne.

      Jalutan aeglaselt tänava lõpus oleva väikese ringi poole. Needsamad neliteist maja seisavad soojal tuimal pärastlõunal rahulikult, enesega rahulolevalt, täpselt nagu alati. Lähen aeglaselt tagasi tänavanurgale. Kõik on alles, täpselt nagu vanasti. Ei tea, miks see mind niivõrd üllatab. Midagi muud ma ei oodanudki. Kuid ometi, pärast viit aastakümmet…

      Kui esimene tuttavlikkusest tingitud vapustus hajub, hakkan nägema, et kõik ei ole tegelikult sugugi nii nagu varem. Tänav on täiesti muutunud. Majad on korda tehtud ja igavad, nende ühitamatud arhitektuuristiilid on uute verandade, valgustite ja lisatud puitdetailidega kuidagi sarnaseks muudetud. Mäletan, et igaüks neist oli nagu omaette maailm, teistest majadest niisama erinev kui inimesed, kes seal elasid. Igaüks neist oli rooside või kuslapuude, laimipuude või budleiade varjus peituv saladus. Nüüd on peaaegu kogu lopsakus kadunud, parkimiskohtade ja autodega asendunud. Tänava ääres rivis seisab veel autosid. Neliteist eraldatud kuningriiki on sulandunud omamoodi haljastatud linnaparklaks. Kõik saladused on lahendatud. Õhus on tunda peent tuntud kiirekasvuliste igihaljaste taimede lõhna. Aga metsikust siivutust lõhnast, mis mind siia meelitas, pole isegi nii hilisel juunikuupäeval enam jälgegi.

      Vaatan