usamatele teostele.
Patriciale, mu kõige kaunimale reisile.
Ma sisimas loodan, et ümar on Maa,
Sest kui oled pakkinud pagasi
Ja reisind, et eemale enam ei saa,
Siis koju sa tahad vaid tagasi.
Süda on umbes nagu üks suur kapp.
Esimene sõna, mille Ajatashatru Lavash Patel Prantsusmaa pinnale astudes lausus, oli rootsikeelne – no mida veel!
„Ikea.”
Vaat nõnda ta oma nina alla pomises.
Seejärel sulges ta vana punase Mercedese ukse ja jäi ootama, peod siidistel püksipõlvedel, nagu pai laps kunagi.
Taksojuht, kes polnud kindel, kas kuulis ikka õigesti, pööras end kunde poole, nii et ta istmekatte puust kuulikesed krudisesid.
Masina tagaistmel nägi ta keskealist meest, pikka, kuivetunut ja puujuurikana pahklikku, kel oli pool nägu vuntside varjus. Mehe lohkus põski kirjasid ägeda akne tüsistusena pisikesed augud. Tema kõrvades ja huultes oli hulgaliselt rõngaid, justkui võinuks ta tahta kõik oma kehaõõned pärast kasutamist tõmblukuga sulgeda. Oo, mis kena süsteem, mõtles Gustave Palourde, nähes selles suurepärast rohtu oma abikaasa lakkamatu kaagutamise vastu.
Mehe säravhall siidülikond, punane lips, mida ta polnud vaevunud siduma, vaid mille oli kinnitanud haaknõelaga, ja tema valge särk, kõik kohutavalt kortsus, andsid tunnistust pikkadest tundidest lennukis. Ent kummalisel kombel ei olnud tal pagasit.
Tüüp on hindu või on tal räme ajutrauma, mõtles sohver, nähes kunde peas vägevat valget turbanit. Kuid mehe tuhmi jumega nägu, mida osaliselt varjasid hiiglaslikud vuntsid, kallutas ta arvama pigem esimest.
„Ikea?”
„Ikea,” vastas indialane viimast täishäälikut venitades.
„Missugune? Ee … What Ikea?” pudrutas Gustave, kes tundis end inglise keeles niisama vabalt nagu koer liuväljal.
Reisija kehitas õlgu, justkui öeldes, et tal on ükskõik. „Džastikea,” kordas ta. „Dõuntmätazeuanzätbetasjuutsjujuaazepärižjan.” Midagi sellist taksojuht kuulis – mõistmatute lagihäälikute segast sädinat. Ent sädina saatel või mitte, nende kolmekümne aasta jooksul, mis ta oli Mustlastaksos ametis olnud, oli see küll esimene kord, kui värskelt Charles-de-Gaulle’i terminalist 2C väljunud klient palus tal sõita mööblikauplusse. Sest juhile ei meenunud, et Ikea oleks hiljuti ka omanimelise hotelliketi avanud.
Gustave’ile oli esitatud küll eriskummalisi palveid, kuid see lugu mõjus juba õige edevana. Kui see kutt tuli tõepoolest Indiast, oli ta ju pannud kenakese varanduse piletite alla ning veetnud kaheksa tundi lennukis – ning seda kõike vaid selleks, et muretseda mõned Billy riiulid või Poängi tugitooli. Müts maha! Või õigemini: uskumatu! Selle kohtumise peab ta üles märkima oma tähtsate klientide märkmikku Demis Russose ja Salman Rushdie vahele, kes olid talle kunagi osutanud au kulutada oma kõrgeaulist istmikku tema takso leopardimustrilisel tagaistmel. Ja tingimata peab ta sellest täna õhtusöögi ajal rääkima oma naisele. Et tal endal enamasti midagi öelda ei olnud, hoidis jutupuhumise monopoli enda käes – või õigemini suus (millel kahjuks ei olnud veel geniaalset tõmblukku) – tema naine, sellal kui nende tütar saatis halva õigekirjaga lühisõnumeid omavanustele noortele, kes ei osanud isegi lugeda. Ometi kord võis pereisa pakkuda väheke vaheldust.
„Okei!”
Mustlasest taksojuht, kes oli veetnud viimased kolm nädalavahetust koos kõnealuste daamidega just selle Rootsi mööblipoe kollase-sinisekirjudes käikudes, et sisustada oma perekonna uut haagiselamut, teadis hästi, et lähim selle keti kauplus on Põhja-Pariisi Roissy Ikea, mis jäi lennuväljast kõigest 8,25 euro kaugusele. Nii langetas ta valiku Lõuna-Pariisi Thiais’ Ikea kasuks, mis asus teisel pool pealinna, kolmveerandtunnise sõidu kaugusel kohast, kus parajasti viibiti. Lõppude lõpuks soovis turist minna Ikeasse. Ta polnud täpsustanud, missugusesse. Ning tema siidülikonna ja lipsu järgi otsustades pidi pealegi tegu olema pururikka India töösturiga. Mõnikümmend eurot pidi tal ikka taskupõhjas leiduma.
Gustave rehkendas rahulolevalt, kui palju sõit talle sisse toob, ja hõõrus käsi. Siis lülitas ta taksomeetri tööle ja lükkas käigu sisse.
Kokkuvõttes oli päev alanud üpriski kenasti.
Ametilt fakiir, oli Ajatashatru Lavash (hääldus: Ažatašatruu Lavašš) otsustanud oma esimesel Euroopa-reisil läbi ajada incognito. Selleks puhuks oli ta oma „vormirõivastuse”, tohutut mähet meenutava niudevöö, vahetanud sätendava siidülikonna ja lipsu vastu, mille oli rentinud suutäie saia eest Dhjamalilt (hääldus: Džemm All), ühelt koduküla vanaätilt, kes oli nooruses töötanud kuulsa šampoonibrändi müügiesindajana ning saanud tollest ajast eluteele kaasa kaunid hallikad lokid.
Tõmmates selga seda varustust, mida ta kavatses kanda kaks reisile kuluma pidanud päeva, oli indialane salamisi ihanud, et teda peetaks pururikkaks India töösturiks, loobunud seetõttu mugavatest rõivastest, s.t dressidest ja sandaalidest, ning võtnud ette kolmetunnise autosõidu ning kaheksa tunni ja viieteist minuti pikkuse õhusõidu. Kellegi teisena esinemine oli lõppude lõpuks tema elukutse – ta oli fakiir. Oma tavariietusest oli ta religioossetel kaalutlustel seega alles jätnud vaid turbani. Selle all vohasid väsimatult juuksed, mille pikkuseks hindas ta hetkel nelikümmend sentimeetrit ja asustustiheduseks tuhat hinge jooksva sentimeetri kohta – pisikud ja täid läbisegi.
Sel päeval taksosse istudes oli Ajatashatru kohe märganud, et tema veider rõivastus on eurooplasele oma mõju avaldanud, ning seda vaatamata lipsusõlmele, mida polnud suutnud kokku keerata ei tema ise ega ta nõbu, ka mitte pärast Parkinsoni tõbe põdeva Dhjamali selgeid, ehkki värisevaid selgitusi, ning mille nad olid viimaks kinnitanud haaknõelaga – see oli pisidetail, mis pidi keset kogu seda silmipimestavat elegantsi märkamatuks jääma.
Kuna pilgust tahavaatepeeglisse polnud prantslasele säärase ilu vaatlemiseks piisanud, oli ta kliendi imetlemiseks koguni oma istmel ümber pööranud, misjuures ta kaelalülid ragisesid valjult, nagu sooritanuks ta kondiväänamisnumbrit.
„Ikea?”
„Ikeaaa.”
„Milline? Khm … What Ikea?” oli sohver pudrutanud, tundes end inglise keeles nähtavasti sama kindlalt nagu (püha) lehm libedal jääl.
„Just Ikea. Doesn’t matter. The one that better suits you. You’re the Parisian.”
Taksojuht oli käsi hõõrunud ja muheldes paigalt võtnud.
Neelas konksu alla, oli Ajatashatru rahulolevalt mõelnud. Tema uus look oli oma missiooni oivaliselt täitnud. Hea õnne korral, ja juhul, kui tal liiga palju suud paotada ei tule, võinuks teda koguni kohalikuks pidada.
Ajatashatru oli üle Radžastani kuulus teleskoopmõõkade neelamise, kalorivabast suhkrust klaasikildude söömise, võltsnõelte käsivarde pistmise ja terve hulga muude silmamoonduste poolest, mille saladust valdas ta – oma nõbudega – üksi ning mida ta ise masside hullutamiseks meeleldi võlutrikkideks nimetas.
Niisiis, kui sõidu lõppedes tuli tasuda arve, mis oli kerkinud 98,45 euroni, ulatas meie fakiir juhile selle ainsa rahatähe, mis tal kogu reisi jaoks varuks oli – ainult ühelt poolt trükitud 100-eurose paberraha –, heites ise juhi poole hooletult käega, andmaks mõista, et tagasi pole vaja.
Kui juht paberilipakat oma rahakoti vahele suskas, juhtis Ajatashatru ta tähelepanu kõrvale, osutades nimetissõrmega sinise hoone kohal uhkelt troonivatele kollastele tähtedele I-K-E-A. Sohver tõstis pilgu piisavalt kauaks, et kunde saaks väledalt sikutada nähtamatut kummipaela, mis ta väikest sõrme rohelise rahatähega ühendas. Sekundikümnendiku pärast oli raha taas oma algse omaniku peos.
„Ahjaa,” ütles korraga taksojuht, uskudes sajaeurose endiselt oma rahakoti vahel soojas olevat, „siin on minu firma number, kui teil peaks tagasisõiduks taksot tarvis olema. Meil on ka kaubikuid, kui rohkem kraami tekib. Mööbel võtab pagana palju ruumi, isegi osadeks võetuna, uskuge mind.”
Ta