pigraph>
Iga mees on oma õnne sepp.
Aga on veel keegi, kes sepitseb sinu õnne kallal ja taob seda oma tahtmise järgi.
Eessõna
Agronoom ja ärimees Oskar Lõvi, kes on kasutanud kirjanikunime Jaan Järvalane, sündis 1892. aastal Põltsamaa kihelkonnas Pajusi vallas Tapiku külas Pihlaka talus Mihkel ja Anna-Maria Lõvi peres. Viis aastat hiljem ostsid Lõvi vanemad suurema talu – Lindre talu Rammal Järvamaal. O. Lõvi õppis Järva-Jaani apostlikus õigeusu kihelkonnakoolis, aastail 1907–1912 Tartus Treffneri gümnaasiumis. Gümnaasiumi lõpetas aga Peterburis 1913. aastal ja astus seejärel Peterburi ülikooli, kus õppis loodusteadusi ning agronoomiat. O. Lõvi võttis osa Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi tegevusest. 1917. aastal lõpetas ta Peterburi ülikoolis agronoomiateaduskonna. Seejärel asus teenistusse Kesk-Aasias Turkestanis Vene põllutööministeeriumi esindajana. Oktoobris 1917 tuli Lõvi tagasi Peterburi, kus ta mõni päev enne enamlikku riigipööret abiellus. Pulmad peeti Tsarskoje Selos. Ajavahemikus 1918–1919 töötas O. Lõvi põllumajanduse alal Turkestanis. Peagi tuli tal koos naisega põgeneda saabunud kodusõja eest. 1920. aastal töötas Lõvi lühemat aega Eestis põllutööministeeriumis viinavabrikute osakonna juhatajana. Pärast viinavabrikute võrgu korraldamist siirdus ta Prantsusmaale. Oskar Lõvi täiendas end Sorbonne’i ülikoolis keemia ning radioloogia alal, tehes magistrikraadi Marie Curie’ juhendamisel. Hiljem töötas ta Renault’ autovabrikus metallurgia alal. O. Lõvi oli Pariisi Eesti Seltsi asutaja ning selle esimene esimees. 1927. aastal tuli ta tagasi Eestisse. Samal aastal lahutas ta abikaasast, kes polnud kohanenud eluga Eestis ja elas Pariisis.
1932. a abiellus Oskar Lõvi endast 17 aastat noorema Herta Leonore Steiniga. Abielust sündisid lapsed Viiu Maria (1934–2004), Madli Eva (1936) ja Tõnis Oskar (1939).
O. Lõvi oli kaaliumisündikaadi Eesti esinduse omanik ja asus Kaali Agronoomilise Büroo juhatajaks. 1928. aastal asutas Oskar Lõvi OÜ Lihaeksport, eesmärgiks põllumajandussaaduste hindade parandamine. Temast sai OÜ Lihaeksport juhataja ning tapamaja direktor. Ühing hakkas esimesena Eestis turustama liha ja elusloomi Rootsi, Soome ja Venemaale, samas varustati ka siseturgu. O. Lõvi on kirjutanud: “Venelased soovisid ainult hea kvaliteediga loomi, seda meil oli ja neid me ka müüsime ning nende eest me kauplesime välja ka korralikud hinnad. /…/ Piimalehmade hindamise süsteem mõjutas meie siseturu hindu tohutult. Talupidajad hakkasid kasvatama ainult häid lehmi, tõstes seega kogu karjapidamise taseme mõne aastaga Skandinaavia riikide lähedale. Teatavasti oleneb ju talupidamise tasuvus tema pidamise intensiivsusest ja toodete kvaliteedist. Seda me kõik taotlesime, et tõsta talude sissetulekuid ja muuta selle pidamine tasuvamaks.”
Liha müümise kõrval tegi Lõvi Venemaale pakkumisi ka piimasaaduste müügiks, teda toetasid selles majandusminister Karl Selter ja põllumajandusosakonna juhataja Kaarel Liidak. 1936. aastal võttis Moskva selle pakkumise vastu, nii tuli O. Lõvil asuda Vjatšeslav Molotoviga läbirääkimisi pidama. “See müük oli Eestile väga tähtis ja ühtlasi ka meie prestiiži küsimus. Pidime näitama, et suudame rahuldada ostja nõudmisi,” kirjutab Lõvi oma mälestustes. Aga nõudmised kvaliteedi kohta olid karmid ja tingimused rasked. Piim ja koor tuli iga päev anda üle Leningradis omal riisikol, oma anumates ja samades kogustes. Nõukogude valitsus oli nobe oma väliskaubanduslikes tehinguis esitama moodsaid Lääne-Euroopa kvaliteedinõudeid. Eesti Võieksporti ei pidanud Eesti valitsus sobivaks täitma lepingut Venemaaga, sest Võieksport oli poolriiklik asutus ja igasuguste arusaamatuste korral oleksid pinged kandunud valitsuste tasemele. O. Lõvi kirjutab: “Majandusminister arvas, et kui mina olin juba kord pidanud läbirääkimisi ja jõudnud venelastega kokkuleppele, siis võiksin ajada asja edasi ja organiseerida vastava piimaühingu. Seda ma ka tegin. Lõime poolühistegelise ettevõtte nimega o. – ü. Eesti Piim.” Asutamisaastaks oli 1937 ja Oskar Lõvist sai Eesti Piima direktor. Lõvi tunnistab, et äri läks kohe hästi käima, juba kolmandal aastal saadeti Venemaale iga päev rongitäis piima ja koort. Talupidajad olid innukad piima andma hea hinna pärast.
Ka Vene ja Saksa okupatsioonide ajal töötas Lõvi põllumajanduses, kuid tema sõnutsi iseloomustas neid aegu “pettumus ja nördimus”. Pärast 16. juunit 1940 lubati tal mõnda aega juhtida endisi ettevõtteid, kuni septembris natsionaliseeriti OÜ Eesti Piim ja Lõvi asemele pandi osaühingut juhtima komissar. Aastavahetusel oli ta ilma ametita, kuid töötas edasi põllumajanduses, pidades oma talu Keilas Tutermaal, mis oli väiksuse tõttu jäänud puutumata nõukogulikust maareformist. Kuid 1941. a kutsuti O. Lõvi Tallinna ja pandi Põllutöö Rahvakomissariaadi Selhozsnab’i juhatajaks. Saksa okupatsiooni tulles oli Oskar Lõvi jälle oma talus. Tema sihiks oli aidata taastada Eesti põllumajandust, mille venelased olid laastanud.
1942–1943 juhatas Oskar Lõvi Maardu fosforiidivabriku ehitamist. Oma mälestustes on ta kirjutanud: “Aga seal tuli mu tööle ootamatu lõpp. Olin nimelt sekkunud juba Vene okupatsiooni ajal Eesti vastupanuliikumisse, olin võtnud osa ühe saksavastase lendlehe koostamisest ja levitamisest ning olin käinud salajastel nõupidamistel, mis polnud nähtavasti jäänud teadmata Gestapole. Ühel päeval kutsuti mind Tõnismäele ja viidi ülekuulamisele. Siis toimetati läbiotsimine ja põhjalik uurimine.” Kuid et läbiotsimisel midagi ei leitud, pääses Lõvi vangistamisest. Ometi ta vallandati ja jälle tuli siirduda Keilasse oma tallu. Seda pidas ta kuni põgenemiseni Rootsi 1944. a septembris.
O. Lõvi oli üliõpilasseltsi Liivika Rootsi Koondise asutaja 1946. aastal. Hirm, et Rootsi võib eesti põgenikke Venemaale välja anda, viis perekonna 1950. aastal Kanadasse. Eesti Vabariigi valitsuse eksiilis majandusministriks oli O. Lõvi ajavahemikus 1956–1962.
Oskar Lõvi suri Montrealis 1977. a. Tema abikaasa ja truu elukaaslane Herta suri Vancouveris 1998. a.
Juba koolipõlves korjas Oskar Lõvi vanavara: muinasjutte, kohanimesid jms. Kirjutama ja oma töid avaldama tiivustas teda Artur Adson, kuid kõige enam Aino Kallas, kelle meelest O. Lõvi tugevus oli tema teoste dramaatilisuses. Naised on Lõvi teoste peategelased, sest naisi pidas kirjanik hingeliselt huvitavamateks kui mehi.
Kõik Oskar Lõvi romaanid ilmusid paguluses varjunime Jaan Järvalane all. Hirm venelaste ja kommunistide ees oli aastakümneid hiljemgi veel nii suur, et sundis kirjanikku ühes erakirjas tunnistama: “Kartsin oma nime avaldamist, sest kommunistid võiksid autorit seirata ja talle kätte maksta.” Nii on Jaan Järvalase nime all ilmunud Torontos romaani “Kolm naist” esimene ja teine osa (1965) ning ajalooliste romaanide triloogia pealkirjadega “Veretasu” (1966), “Risti tähe all” (1966) ja “Kirikuehitajad” (1970). Autori poja Tõnis Lõvi arvates pole enam mingit põhjust, miks ei võiks need teosed kordustrükis ilmuda Oskar Lõvi nime all.
Ü/s Liivika kirjastuse poolt välja antud koguteoses “Kodumaal ja võõrsil” ilmusid O. Lõvi mälestused “Viisteist aastat tööd Eesti põllumajanduses” (Toronto, 1965).
Käsikirja jäid draama “Jüri Kang”, novellikogu “Vagad jutud” ja romaani “Kolm naist” kolmas osa alapealkirjaga “Viktooria”, milles on palju mälestuslikku materjali. Valitud osi “Viktooriast” andis välja ü/s Liivika Torontos (Liivika Uudised 1983, nr 37 ja 38), kuid selle avaldamise täielikul kujul keelas autor nii kauaks, kuni elab tema abikaasa, “et mitte võimaldada mõnedel romaani tegelastel esitada pretensioone, kui neid küllalt heast küljest ei näidata”. Samas annab kirjanik põneva ülevaate vastupanuliikumisest Eestis ja Otto Tiefi valitsuse loomisest, milles autor ka ise osales.
O. Lõvi on kirjutanud rohkesti artikleid kirjanduse, ühistegevuse, majanduspoliitika jms teemadel.
Bibliograafia: Eesti avalikud tegelased (Tartu, 1932); Eesti riigi-, avaliku- ja kultuurielu tegelased 1918–1938. I. (Tallinn, 1939); Eesti kirjanike biograafiline leksikon (Tallinn, 1965); Vaba Eestlane 28. III 1967 ja 17. III 1972; Oskar Lõvi 80. Liivika Uudised 9, 1972; Looming 1992, nr 3 (Oskar Kruus); Eesti kirjanike leksikon (Tallinn, 2000); Üliõpilasselts Liivika liikmeskond 1909–2003 (Tallinn, 2003); Tõotan ustavaks jääda… Eesti Vabariigi valitsus 1940–1992 (Tartu, 2004).
Isast
Kõige paremini iseloomustab minu isa, tema mõtteviisi ning väärtushinnanguid pühendus, mille ta kirjutas mulle raamatusse “Eesti talu”:
Kallis poeg!
Sinu