Ülejäänut teab ta ise
… veri ja kättemaks on näitelava, surm selle lugu, verine mõõk sulg, millega see kirjutatakse, ja poeet see hirmuäratav traagiline tegelane, kellel on loorberipärja asemel pea ümber põlev süütenöör.
1. peatükk
KÜSIMUS:
Millest sa elad?
VASTUS:
Poolelijäänud unest.
„Keegi on kuradima kuulus,” lausus kähe hääl telefoniliini teises otsas. „Parem kui ta oleks surnud, Strike.”
Läbi koidueelse pimeduse rühkiv ajamata habemega laiaõlgne mees, kes telefoni kõrva ääres hoidis, naeratas.
„Nii see peaaegu ongi.”
„Kurat, kell on ju kuus hommikul!”
„Pool seitse, aga kui sa tahad seda, mis ma kätte sain, siis pead sellele järele tulema,” sõnas Cormoran Strike. „Ma ei ole sinu elukohast kuigi kaugel. Siin on …”
„Kuidas sa tead, kus ma elan?” nõudis hääl.
„Sa ütlesid mulle,” lausus Strike haigutust maha surudes. „Sa panid oma korteri müüki.”
„Oh,” kostis teine leebunult. „Hea mälu.”
„Siin on üks kakskümmend neli tundi lahti olev kohv…”
„Kuradile. Tule hiljem kontorisse …”
„Culpepper, hommikul tuleb minu juurde teine klient, kes maksab paremini kui sina, ja ma olen kogu öö üleval olnud. Sul läheb seda vaja nüüd, kui sa tahad seda kasutada.”
Oie. Strike kuulis linade kahinat.
„Parem, kui see oleks midagi vinget.”
„Kohtume Smithfieldi kohvikus Long Lane’il,” ütles Strike ja lõpetas kõne.
Tema kergelt ebaühtlane kõnnak torkas rohkem silma, kui ta sammus nõlvakust alla talvises pimeduses kõrguva Smithfield Marketi, hiiglasliku Victoria-aegse ristkülikukujulise lihamüügi templi poole, kus iga päev juba kella neljast hommikul laaditi maha, tükeldati, pakiti ja müüdi terve Londoni lihunikele ja restoranidele liha, nagu seda oli seal tehtud juba sajandeid. Strike kuulis läbi pimeduse hääli, valjuhäälseid korraldusi ja lihakehi maha laadima tagurdavate veoautode mürinat ning hoiatussignaale. Jõudnud Long Lane’ile, sai temast lihtsalt üks paljudest paksult riietesse mähitud meestest, kes suundusid sihikindlalt tegema oma esmaspäevahommikust tööd.
Rühm helendavates vestides kullereid jõi kinnastatud kätega kruuse hoides turuhoone nurgal tunnimehena seisva kivist greifi all teed. Teisel pool tänavat ergas lõõmava kaminana pimeduses kakskümmend neli tundi ööpäevas avatud kapisuuruse Smithfieldi kohviku soojust ja toekat kõhutäit tõotav aken.
Kohvikul polnud tualettruumi, aga omanik oli sõlminud kokkuleppe paari ukse võrra kaugemal oleva kihlvedude kontori vahendajatega. Ladbroke’i kontor avati aga alles kolme tunni pärast ja nii põikas Strike kõrvaltänavale ning kergendas pimedas ukseavas öise töö ajal joodud viletsast kohvist pakitsevat põit. Väsinud ja näljane, pööras ta viimaks ümber ja astus rahuldustundega, mida tunneb üksnes end üle oma kehaliste võimete pingutanud inimene, praetud munade ja peekoni lõhnast küllastunud atmosfääri.
Kaks fliispluusides ja vihmamantlites meest olid just vabastanud ühe laua. Strike manööverdas end kitsasse vabasse ruumi ja vajus rahuloleva ohkega kõvale puidust ja terasest toolile. Peaaegu enne kui Strike jõudis midagi küsida, asetas itaallasest peremees tema ette kõrges valges tassis tee koos võiga kaetud kolmnurksete saiaviiludega. Viie minuti pärast oli tema ees suurel ovaalsel taldrikul korralik inglise hommikueine.
Strike sulandus ust paugutades sisenevate ja väljuvate tugevate meeste hulka väga hästi. Ta oli kogukas ja tõmmu, tihedate lühikeste käharate juuste piir laia poksijanina ja tugevate kortsus kulmude kohal kõrguva kaarja lauba ülaääres oli mõnevõrra taandumas. Lõug oli habemetüükast tume ja sinakad varjud tumedate silmade all muutsid need justkui suuremaks. Mees sõi, silmitses äraolevalt vastas olevat turuhoonet. Number kahega märgitud lähim võlvkaarega sissepääs hakkas pimeduse järele andes selgemat kuju võtma: ukseava kohal vaatas vastu karmi ilmega iidne ja habetunud kivinägu. Kas ka lihakehadel oli kunagi olnud oma jumal?
Strike oli asunud just vorstikeste kallale, kui Dominic Culpepper kohale jõudis. Ajakirjanik oli peaaegu sama pikk kui Strike, aga kleenuke nagu kooripoiss. Kummaline asümmeetria, nagu oleks keegi tema nägu veidi vastupäeva väänanud, ei lasknud pidada teda naiselikult ilusaks.
„Oleks hea, kui su jutt tõele vastaks,” lausus Culpepper istet võttes, tõmbas kindad käest ja vaatas kohvikus peaaegu kahtlustaval pilgul ringi.
„Kas tahad midagi süüa?” küsis Strike, suu vorsti täis.
„Ei,” kostis Culpepper.
„Või ootad, kuni saab tellida sarvesaia?” küsis Strike irvitades.
„Käi kuradile, Strike!”
Oli peaaegu liigutavalt lihtne ajada ärevile endist koolipoissi, kes trotslikul ilmel teed tellides pöördus ükskõikse kelneri poole (nagu Strike üllatusega täheldas) sõnaga „sõber”.
„Noh?” nõudis Culpepper, palav kruus pikkade kahvatute sõrmede vahel.
Strike õngitses midagi oma palitu taskus, tõmbas välja ümbriku ja libistas selle üle laua. Culpepper võttis selle sisu välja ja hakkas lugema.
„Kurat ja põrgu!” lausus ta veidi aja pärast vaikselt. Ta lehitses kiiruga paberilehti, millest osa oli kaetud Strike’i enda käekirjaga. „Kust põrgust sa need said?”
Strike, kelle suu oli parajasti vorsti täis, torkas sõrmega üht paberit, millele oli kirjutatud aadress.
„Tema enda neetud isikliku abi käest,” sõnas ta, kui oli viimaks neelatanud. „Ta on teda keppinud, nagu te mõlemad väga hästi teate. Tüdruk sai aga äsja aru, et temast ei saa järgmist proua Parkerit.”
„Kuidas kurat sa küll seda teada said?” nõudis Culpepper, jõllitades üle oma käes värisevate paberite Strike’ile otsa.
„Detektiivitöö,” tähendas Strike läbi järgmise vorstisuutäie. „Kas sa ise ei talitanud niisamuti, enne kui hakkasid minusuguste teenuseid kasutama? Aga, Culpepper, tüdruk hakkas mõtlema ka oma edaspidistele väljavaadetele tööd leida ja seega ta ei taha ise selles loos mingit osa etendada, eks ole?”
Culpepper norsatas.
„Ta oleks pidanud selle peale mõtlema, enne kui virutas …”
Nobeda liigutusega tõmbas Strike paberid ajakirjaniku käest ära.
„Ta ei virutanud neid kusagilt. Mees pani ta õhtupoolikul kogu seda kupatust enda jaoks välja printima. Ainus asi, mis ta valesti tegi, oli see, et ta näitas neid mulle. Aga, Culpepper, kui sa kavatsed tema eraelu ajalehtedes avalikuks teha, siis võtan need tagasi.”
„Käi põrgusse,” vastas Culpepper, püüdes Strike’i karvases peos olevaid maksudest ulatuslikku kõrvalehoidmist tõendavaid pabereid tagasi krahmata. „Hea küll, jätame tema mängust välja. Aga mees ju teab, kust me need saime. Ta pole ju päris lollpea.”
„Mida mees saab teha? Tirida ta kohtusse, kus tüdrukul on võimalus paljastada kõik kahtlasevõitu asjad, mille tunnistajaks ta on olnud viimase viie aasta jooksul?”
„Nojah, olgu pealegi,” ohkas Culpepper, kui oli viivu mõelnud. „Anna tagasi. Jätan ta loost välja, aga tahan temaga rääkida, seda ju võib? Kontrollin, kas kõik on kombes.”
„Need siin on kombes. Sul pole vaja temaga rääkida,” sõnas Strike kindlalt.
Vapustatud, kõrvuni armunud ja valusalt reedetud naist, kelle juurest ta oli just äsja lahkunud, ei tohtinud jätta Culpepperiga omavahele. Ta ihkas meeletult kättemaksu mehele, kes oli lubanud talle abielu ja lapsi, aga nii võis ta teha endale ja oma tulevikuväljavaadetele korvamatut kahju. Strike’il polnud kulunud kuigi palju aega, et võita tema usaldust. Naine oli peaaegu neljakümne kahene; ta oli arvanud, et saab lord