Asi on lihtsalt selles, et me ei tohiks pidevalt teha ühtesid ja samu vigu. Võta saatuselööki tarkusena, või, nagu te ütlesite, lase oma minevikul ennast teenida.
Niisiis, pärast Grace’i ja poja lahkumist süüvisin omakorda veelgi sügavamalt iseendasse, eraldudes maailmast aastateks ning pühendudes enesevaatlusele ja enesele küsimuste esitamisele. Minu kireks sai avastusretk, mille eesmärk oli saada teada, kes ma inimesena tõeliselt olen ja miks on minu elusaatus just niimoodi kulgenud. Maailmas, kus enamik inimesi elab välisele, elasin mina seesmisele. Maailmas, kus inimesed jooksevad pakku oma hirmude eest, jooksin mina hirmudele vastu. Ja see, mida ma oma isiksuse sügavamates soppides kohtasin, oli jahmatamapanev.”
„Kas võiksite rääkida, mida te enda sisemuses nägite?” küsisin õhinaga, püüdes Cali iga sõna.
„Seda lasen sul endal avastada, kulla poiss,” vastas ta, muutes minu põletava uudishimu veelgi väljakannatamatumaks. „Tead, me kõik peame oma sisemusega tööd tegema. See on meie tähtsaim ülesanne. Elu peaeesmärk on ennast vaadelda ja õppida tundma oma tõelist mina, ning seda, kes sa inimesena oled. Enda kohta rohkem teada saada selleks, et sul oleks võimalik rohkem maailma jaoks olemas olla – see on meie rännaku peamine siht. Tõeline edu elus, kas tead, saavutatakse enese sees.”
„Ma mõistan täielikult.”
„Olen jõudnud arusaamisele, et suurimad aarded, mida üks inimene võib kunagi leida, peituvad tema enda südames. Elu suurimad kingitused on seesmised anded, mis avalduvad üksnes neile, kel jätkub julgust oma elu pealispinnast sügavamale vaadata.”
Mõtlesin hetke tema sõnade üle järele. „Kahju küll, Cal, aga mina ei ole kunagi isiklikku arengut taga ajanud. Töötan reklaamiagentuuris, nii et minu päevad mööduvad ärimaailmas. Seal on kõige tähtsam raha teha ja hea välja näha. Ma ei tunne mingit uhkust selle üle, kuidas asjad minu maailmas käivad, aga olen õppinud seda mängu kaasa mängima. Ja mängin juba päris hästi. Mul on – või õigemini mul oli – tore auto. Mul on elegantne korter ja säravad sõbrad. Aga lõppkokkuvõttes pole ma ikkagi õnnelik. Midagi on puudu. Saan väga hästi aru, mida sa silmas pead, öeldes, et tõeline edu saavutatakse enese sees. Kui mul oleks iseendaga hea olla, meeldiks ka mu elu mulle palju rohkem. Nii et kust ma siis selle, nagu sa ütled, sisemise tööga pihta peaksin hakkama?”
„Võid alustada kontakti saavutamisest oma surelikkusega, Jack. Surmale mõtlemine, kas tead, on vägagi elujaatav.”
„Tõesti või?”
„Täitsa kindlasti. Täiel rinnal elada ja kõikehaaravalt oma ärkvel viibitud hetkedele pühenduda suudame üksnes siis, kui saavutame sügava emotsionaalse kontakti tõsiasjaga, et meie elu on lühike ja meie tunnid loetud. Kui sul oleks jäänud elada vaid aasta, võin kihla vedada, et hakkaksid hoopis teistmoodi elama. Veenduksid, et elad kahetsuseta. Sa prooviksid õnne, julgeksid avada oma südame armastusele ja elaksid kirglikult, tohutu innuga ning keskenduksid üksnes väärtuslikule.”
„Mida sa väärtuslikule keskendumise all silmas pead?” küsisin.
Cal tõusis pikkamisi istukile ja sirutas käe pliiatsi järele, mis tema kõrval laual lebas.
„Ela nagu see pliiats ning oled elanud hästi,” lausus ta veendunult.
„Liiga paljudel meist on elu, millel puudub kindel kuju. Meil on vaja teravdada oma fookust ja suunata see ühte punkti – just nagu pliiats. Niimoodi kavandad ja seejärel lood endale oma erakordse elukogemuse. Esseist Montaigne sõnastas selle niimoodi: „Inimolendi suur ja särav meistritöö on elamine mingile kindlale asjale. Kõik muu on vaid märkimist mitteväärivad tarvikud ja lisandid.” Vaata, Jack, enamik meist elab oma elu nii, nagu oleks meie käsutuses igavik. Me salgame ka iseendale oma kirgi ja lükkame oma unistusi edasi. Aga elu on tegelikult habras kingitus ja seda tuleb elada kohe praegu. Kumbki meist ei tea, kui mitu homset on meile veel määratud. Selles asjas võid mind täielikult uskuda.”
„Ma usungi,” sõnasin siiralt, tajudes, kui oluline on see teadmine minu uue sõbra jaoks.
„Keskendu asjadele, mis on sinu elus tõeliselt tähtsad. Nüüd, kus olen vanem ja targem, olen leidnud, et asjad, mida kunagi pidasin elus oluliseks, on tegelikult tühi-tähi. Kõik see, mida noorena pidasin tähtsusetuteks pisiasjadeks, on osutunud oluliseks – asjadeks, mis on elus tähtsaimad.”
„Kuidas ma oma surmaga kontakti leian?”
„Esita endale lõppküsimused.”
„Lõppküsimused? Ma ei tea selliseid küsimusi, Cal. Millest sa kõneled?” Ajasin end voodis istukile, täielikult lummatud sellest, mida tolle ainulaadse ja mõnevõrra salapärase mehe käest kuulsin.
„Surivoodil lamades ja viimaseid hingetõmbeid tehes ujub sul mõtteis pinnale vaid kolm küsimust. Neid ma nimetangi inimese lõppküsimusteks. Ja et need on elu lõpul kõige olulisemad küsimused, siis miks mitte ilmutada vaprust ja näha neid oma olulisimate küsimustena juba praegu?”
„Mis need küsimused on?” uurisin, tajudes, et see, mida ma nüüd kuulda saan, võib muuta minu elu.
„Need kõlavad nii: „Kas ma elasin targalt?”, „Kas ma elasin hästi?” ja „Kas ma teenisin tublisti?””
„Kas võiksid neid kõiki ükshaaval selgitada,” palusin õhinal. „Ma tean küll, et on hilja, aga see teave võib minu elus tõesti täiesti uue lehekülje keerata.”
„Jack, ehkki ma tõepoolest peaksin veidike magama, hindan sinu innukust kõrgelt. Mul pole kahtluse varjugi, et sina ja mina saime kokku asja pärast. Just niimoodi maailma asjad käivadki. Kõik, keda sa oma elu jooksul kohtad, satuvad sinu teele täpipealt sel hetkel, kui sa kõige kibedamini vajad õppetundi, mida nad on tulnud sulle õpetama.”
„Seda ma usun.”
„Meie maailm on üks väga tark paik ja meie elus asetleidvad juhtumused on kooskõlas terve hulga loodusseadustega, mis on tagasihoidlikult väljendudes geniaalsed. Meie, inimesed, arvame, et meie elu valitsevad korrapäratud sündmused, ning et inimesed, kes meie ellu sisse ja sealt jälle välja astuvad, teevad seda puht juhuslikult. See arvamus on tõest väga kaugel. Meie maailmas ei ole kaost, on üksnes kord. Ei ole kokkusattumusi – mitte kunagi. Meie elu ei pane liikuma vedamine ega ebaõnn, vaid asjade arukas kulg, millel on määratud aidata meil kujuneda meie paremaks minaks.”
„Kuidas sa seda tead?”
„Lihtsalt tean. Ja ka sina saad seda teada,” teatas Cal veendunult.
„Huvitav,” kostsin mõttesse vajunult vastuseks.
„Sa sündisid selleks, et oma anded maailmale ette näidata. Aga asjalood on niimoodi seatud, et enne, kui sa isiksusena särada saad – ja ma pean silmas tõepoolest säramist –, tuleb sul ära teha see seesmine töö, millest ma ennist rääkisin. Pead ennast tundma õppima, pead võtma vaatluse alla oma kitsendavad tõekspidamised ja need uuesti looma. Pead analüüsima neid vääroletusi, mis sul on selle kohta, kes sa võid isiksusena olla, mida omada ja teha, ning asuma neid seejärel korrigeerima. Pead saama teadlikuks oma elu jooksul käibinud tüüpreaktsioonidest erinevatele elujuhtumitele ja need üle vaatama. Ning pead võtma käsile oma hirmud ja need läbi töötama. Seejärel võid avada oma südame ja tunda muret teiste, mitte enam enese õnne pärast. Kui sa niikaugele jõuad, siis, kummaline küll, leiadki end õnnelikuna.”
„Nii et see on siis kõik väga kavakindlalt seatud?” küsisin kuuldut mõttes kokku võttes. „Maailm toetub suurejoonelisele plaanile ja korrale. Arvata võib, et kõigepealt tuleb mul aru saada loodusseadustest, mis maailma juhivad.”
„Just nimelt, sõber,” vastas Cal, tundes ilmselget heameelt, et olen avatud tema elufilosoofiale. „Kui sa kord end nende seaduste järgi kohandad, pääsed ka juurde oma tõelisele väele. Sinust saab loodusjõud ning sinu elu pääseb rabelemisest välja, vabadusse ja voogamisse. Sinust saab kõik, mida vaid oled unistanud olla. Sundimatu enesestmõistetavusega tõmbad oma ellu kõik, mida süda on kunagi ihaldanud. Sinu elu hakkab kulgema peaaegu nii, nagu juhiksid seda võluväed.”
Seedisin