viibides saad vastuse esimesele lõppküsimusele „Kas olen elanud targalt?”. Sa saad teada, kuidas elada oma elu õilsal ja valgustatud moel. Esimeselt õpetajalt õpid oma elu peidetud kingituste avastamise tähtsust, et oskaksid välismaailmas elada oivalises rahus. Sa õpid, kuidas isiksusena sügavamaks saada.
Seejärel sõida Hawaiile. Teejuht, keda seal kohtad, on üpris värvikas tegelane. Aga ära lase end tema vähenõudlikust välimusest ja vallatust ülevalpidamisest eksitada. See õpetaja on tõeline meister. Ta selgitab oma säravat mõttetarkust, võttes aluseks teise lõppküsimuse „Kas olen elanud hästi?”. Temalt õpid, kuidas armastada elu ennast ja iga hetke selles. Ta innustab sind kogema õnnejoovastust, elama seikleja meelega ja avama süda täiesti uuele tõelisusele.
Ja siis, et viia lõpule oma isiklik uuestisünd, reisid New Yorki. Seal kohtad üht läbini harukordset inimest, kes näitab Sulle teed läbi viimase lõppküsimuse „Kas olen teeninud tublisti?”. Tolle õpetaja käe all näed, kuidas elada sellel planeedil juhina, ja seda mitte üksnes karjääri poolest, vaid kogu elus.
See kõik võtab aega kolm kuud, aga luban sulle, et see muudab Sind täielikult. Kuidas ma seda tean? Sest ma ise muutusin nende õpetuste mõjul oluliselt. Palun ära lase ohje üle võtta sellel seesmisel arvustajal, kes võib-olla praegu Sinu vaimus pead tõstab. See kotermann kukub latrama iga kord, kui meil avaneb võimalus inimestena kasvada. Lase vabaks kõik muremõtted, mida vahest heietad selle teeraja kohta, millele varsti asud, ning asu teele lapseliku uudishimuga, teades, et raja teise otsa jõudes oled uus inimene, või täpsemalt väljendudes, kaugelt rohkem see, kes Sa tegelikult oled ja kelleks oled loodud.
Soovin, et saaksin ise Sulle sellel rajal teejuhiks olla, aga see on üksildane rännak, mille pead ise läbi tegema. Niisiis soovin Sulle kõike head, sõbrake. Annan Sulle õnnistuse eluteele kaasa. Ma palvetan Sinu edu eest. Ja Sinuga on kogu mu armastus.
Sinu isa
Cal Valentine
Olin kirjakesest, eriti selle lõpust, rabatud. Kas Cal võis tõesti olla minu isa, keda ma kunagi ei olnud tundnud? Paljud küsimused jäid vastuseta, kui mõtted mul läbi pea tulvasid. Kus ta oli kõik need aastad viibinud? Miks ei olnud ta proovinud minuga ühendust võtta? Miks ei rääkinud ta mulle oma viimastel järelejäänud hetkedel sellest, kes ta tõeliselt oli? Kas peaksin tundma tema vastu armastust või hoopis viha selle pärast, et ta nii palju aastaid tagasi ema ja minu maha jättis? Olin täielikus segaduses. Tundsin vanu haavu lahti minemas. Siis heitsin pilgu pakile, mõeldes, kas lennupiletid on ikka ehtsad ja kas Cali juhiseid võib usaldada. Kas tema soovitatud teekond on ikka ohutu?
Aga siis hakkas minus miski liikuma. Selle lühikese aja jooksul, kui me koos viibisime, oli Cal olnud minu vastu väga lahke. Tajusin, et kõik, mida ta oma viimaste maiste tundide jooksul teha tahtis, oli mind aidata, suunata ja õpetada. Tundsin tema armastust ja teadsin, et see oli ehe. Tema soov oli, et ma selle teekonna läbi teeksin, ja aimasin, et olen sunnitud seda tegema. Aja jooksul tegeleksin oma valuga – aga teadsin, et kokkuvõttes saaksin sellega hakkama.
Kui seal üksinda haiglavoodis istusin, valitses minu teadvust üks sõna: usalda. Niisiis, ma usaldasin. Ma ei pidanud kõike kohe sealsamas välja selgitama. Minu elu oli avanemas ja panin end valmis, et teekonnast täit mõnu tunda. Olin möödanikus liiga palju aega kulutanud, püüdes kõike täpselt kavandada – planeerides, mõeldes ja muretsedes. Elu oli mulle välja pakkunud suurepärase võimaluse ning tundsin, et mul on vabadus seda kasutada. Ütlesin endale: kui asjade üle juurdlemine oleks viis leida vastused, mida mul oli vaja, et luua ihaldatud erakordne elu, mida olin alati igatsenud, siis oleks mul need vastused juba käes.
Hääl minu sisimas ütles: „Elamiseks on ka teistsugune moodus, Jack. Ja see on palju võimsam toimimisviis. Sellel ei ole midagi pistmist asjade üle juurdlemisega oma mõtetes – see on pigem südame sosinate kuulamine. Lõpeta pidev hõivatus asjade tegemisega ja hakka veetma rohkem aega lihtsalt olles. Sea endale eesmärk joondada oma elu loodusjõudude järgi, mis maailma valitsevad. Seal peituvadki sinu vastused.”
Kord lugesin lugupeetud psühholoogi Abraham Maslow’5
tsitaati, mis on mulle alaliselt meelde jäänud. Tema sõnad käisid täpselt teekonna kohta, millele olin asumas. Tahan siin neid teiega jagada.
Me pelgame oma suurimaid võimalusi … Tavaliselt kardame saada selleks, kellele heidame pilgu oma täiuslikemail puhkudel, kõige paremate tingimuste juures, suure julguse hetkedel. Võimalused, mida me endis säärastel tipphetkedel näeme, pakuvad meile naudingut ja tekitavad meis elevust, kummatigi väriseme samal ajal nõrkusest, aukartusest ja hirmust nendesamade võimaluste ees.
Silmi sulgedes tundsin päikesepaistet näol ja südame rütmilist põksumist. Teadsin oma olemuse sügavaimas sisemuses, et minu elu – minu parim elu – on minu poole teel. Tundsin oma saatust endale vastu astumas.
PÜHAMEES
3. AVANEMINE SELLELE, KUIDAS ASJAD MAAILMAS ON TEGELIKULT SEATUD
Neil, kes elavad õilsat elu, isegi kui nad teevad seda varjatult, ei ole vaja karta, et nad on elanud asjata. Nende elust kiirgab midagi, mingit erilist valgust, mis näitab nende sõpradele ja lähikondlastele teed – võib-olla kaugesse tulevikku.
„Ära unusta, kes sa oled,” ütles ta. „Sa oled meister.”
Oli kevad ja viibisin Roomas. Oli imeilus aeg elamiseks. Olin vigastustest täielikult paranenud ja polnud end eales paremini tundunud. Reklaamiagentuurist olin kolmeks kuuks puhkuse võtnud ja üürinud korteri välja kolleegile ning vanale sõbrale, kes poleks osanud niisugusest vedamisest undki näha. Lõpetasin nagu kord ja kohus suhte oma tüdrukuga ning mul on hea meel nentida, et lahkusime teineteisest sõpradena. Esimest korda üle paljude aastate tundus elu mulle toredana. Ma olin valmis seikluseks.
See, mida olin kogenud Cali seltskonnas, ei lahkunud mu mõtteist. Pärast meie imepärast kohtumist ei olnud möödunud päevagi, kui ma vähemalt viivuks polnuks mõelnud temast ja tema tarkusest. Tema teadmised olid tunginud sügavale minu sisemusse ja pärast tema lahkumist oli iga uus päev toonud mulle arusaamise mõnest tema ainulaadsest mõttest. Ma olin välja selgitanud, et ta vääris minu usaldust täielikult: äriklassi lennupilet Rooma oli kehtiv, ja nagu Cal oli lubanud, oli reis igati hästi korraldatud. Cal oli minu isikliku muutumise üle põhjalikult järele mõelnud ja hoolitsenud, et kõik selle ebatavalise reisi üksikasjad oleksid just niisugused, nagu vaja. Praegugi tundsin tema armastust minu vastu.
„Ma ei suuda seda uskuda – siin ma nüüd olen, Roomas, mul on aega maa ja ilm, ning ainus vara, mille pärast muret tunda, on seljakott paari riidehilbuga,” mõtlesin vanalinna kitsastel munakivitänavatel sammudes. Õhku täitis sulnis hõng, mis mind mu uues ümbruskonnas rõõmustas ja lõõgastas. Tundus, nagu oleks mulle olnud määratud viibida selles uskumatus paigas, kust pidi saama alguse minu teekond ja eneseleidmine. Tundus, nagu oleks saatus Cali minu ellu toonud, ning ettemääratus juhtinud mind sinna, kuhu nüüdseks olin jõudnud. Mõistsin üksnes kogu meeleerksusega praeguses hetkes kohal viibida ja olla avatud kõigele, mis pidi minu silme ees toimuma. See oli minu jaoks läbinisti uudne toimimisviis, täiesti erinev sellest kindlaks määratud ja paindumatust eluviisist, millest olin kinni hoidnud kuni autoõnnetuseni.
Ometigi teadis üks osa minust, et uus toimimisviis on vanast tunduvalt mõjusam. Praegu tundus, nagu juhiks elu mind, mitte vastupidi, ning olin valmis mõnuga maitsma selle ande ja nautima üllatusi. Veelgi täpsemalt väljendudes tundus peaaegu, nagu suunaks mind paar nähtamatu jõu juhitud salakätt kõrgema ja ehedama elu poole. Tõsijutt, raske on kirjeldada, kuidas ma ennast tol eluperioodil tundsin. Aga seda võin kindlasti öelda, et tundsin end täiesti vabalt ja olin endaga rahujalal.
Hiljem olen jõudnud arusaamisele, et see jõud, see nähtamatu vägi on looduse jõud. See on