jaoks sai. Usun, et selles seisnebki tõeline inimlik juhtimine. Ei milleski enamas kui üksikisiku tõeotsinguis – tõe selle kohta, mida oleme kogenud minevikus, ning selle kohta, kelleks võime saada tulevikus; tõe selle kohta, miks oleme siin ja kuidas jõudsime sinna, kus viibime. Tõe leidmine ning sellega kooskõlas elamine on see, mis teeb meid vabaks.
Elu õppetundidest ja kogemustest olen saanud selgeks, et oma elu juhtimise hulka kuulub ka selle raudse haarde lõdvendamine, milles olen oma praegust tegelikkust hoidnud. Meil tuleks tulla toime sõltumata teadmisest, kuidas meie elu edaspidi kujuneb. Tegelikult kujuneb meie võimsam mina välja (või vähemalt hakkab kujunema) hetkel, kui loobume võimust, millesse nii meeleheitlikult oleme klammerdunud, ning avame endid meie hunnitu kõiksuse pakutavatele võimalustele. See on oluline alandlikkuse akt, sest nõuab meie loobumist veendumusest, et teame, mis on meie jaoks parim. See nõuab, et mõistaksime: asjad, mida peame oma eluõnne jaoks hädavajalikuks, võivad olla täiesti tarbetud. Ma kinnitan veel kord, et võimust vabanemine on oluline alandlikkuse akt, sest see tõepoolest nõuab meilt alistumist meie maailma palju võimsamale intellektile. Tean, et see kõik kõlab esialgu üpris hirmutavalt, aga olen leidnud, et meie suurimate hirmude taga on peidus meie ülim õnn.
Arvan peamine olevat usk, et isegi kui elu ei lähe päris nii, nagu meie parimad kavad seda ette näevad, saab kokkuvõttes kõik ikkagi korda, ning uskumine kõrgemasse kordaminekusse, mis hõlmab palju enamat, kui praegu näha suudame. Arthur Schopenhauer sai sellele peaaegu pihta, öeldes: „Igaüks arvab, et tema vaatevälja piirid hõlmavad kogu maailma.” Aga mõned nii ei mõtle. Ühinegem nendega.
Olin järginud Cali märgitud teekonda umbes tunni, kui jõudsin kaardil ristiga märgitud paiga lähedusse. Tema lohakas käekirjas kritseldus kinnitas salapäraselt: „Otsi üles vitraažaken ja sa näed maailma uutes värvides.” Mööda tänavat edasi kõndides ja vaadates ringi kaardil märgitud hoone järele, nägin midagi, mis mind hingetuks jahmatas.
Otse minu ees seisis uskumatult kaunis katedraal, uks avatud ja roosikimbud trepiastmeid ääristamas. Sissekäigust kostis barokkmuusika, mille imelised helid voogasid tänavale. Hoone ees seisvad kivisambad olid kaunistatud nikerdustega, ning selle kõige keskel kõrgus uhkelt toredaim vitraažaken, mida eales näinud olin.
Aukartust tundes seisin seal muusikat kuulates ja hetke ülevust endasse ammutades. Tundsin pisaraid silmis pakitsemas, süda hakkas kiiremini lööma ja peopesad tõmbusid niiskeks. Meie elu, mõistsin, ei ole midagi enamat kui hetkede rida – kui need hetked mööda lased, oled mööda lasknud kogu elu. Õnneks jätkus mul taipu nautida seda erakordset hetke, mis mingil viisil ühendas mind millegi minust kõrgemaga. See, mida tundsin, meenutas mulle, et ma ei ole üksi ega ole olnud üksi kogu oma elu jooksul. See tuletas mulle meelde Margaret Fishback Powersi7 kuulsat mõistujuttu „Jalajäljed”, milles jutustaja näeb und, et ta kõnnib mererannal koos Jumalaga. Taevas vilksatavad hetked inimese elust ja iga hetke saadavad kahed jalajäljed liival. Ühed kuuluvad talle endale, teised Jumalale.
Siis aga märkab inimene oma eluhetki jälgides midagi huvipakkuvat: teatud aegadel on liival vaid ühed jäljed. Ja need ühed jäljed olid näha kõige raskematel ning valusamatel aegadel tema eluteel. Inimene pärib Jumalalt selle tähelepaneku kohta aru, väljendades oma pettumust, et ta jäeti üksi just neil hetkedel, kui ta kõige enam abi vajas. Jumal selgitab leebelt, et rasketel aegadel oli tema see, kes inimest kandis.
Mõtisklesin selle erakordse inimese maailmakäsitlust muutnud unenäo üle, kui katedraalist kostis vali hõige: „Jõudsidki pärale, Jack! Kena sind siin näha!”
Preester tõttas jooksujalu välja mind tervitama. Tal oli seljas tavapärane teenistusrüü, ühes käes palvehelmed ja teises erkpunase lindiga kokkuseotud raamat. Ta astus trepist alla ja peatus otse minu ees, lai naeratus näol. „See on sulle, Jack,” ütles ta raamatut mulle ulatades. „Cal rääkis mulle, et sa tuled. Meil on siin kõik sinu siinviibimiseks valmis seatud. Loodan, et kingitus meeldib sulle – see on päevaraamat, kuhu võid kirja panna asjad, milles oled selgusele jõudnud. Päevikupidamine on enese muutmisel oluline abivahend ning tean juba ette, et oma siinviibimise jooksul teed sa hulga tähelepanekuid, mis väärivad ülestähendamist.”
„Siinviibimise jooksul?”
„Jah, mu noor sõber. Sa jääd järgnevaks neljaks nädalaks ühes minuga siia katedraali. Minust saab sinu teejuht, kes aitab sul pääseda ligi sinu kõrgeimale ja parimale minale. Jagan sulle õpetust selliste asjade kohta nagu ettemääratus, ehedus ja terviklikkus. Näitan sulle, kuidas saada kätte oma tõeline jõud, ning juhin sind sinu vaimsuse juurde. Meil on siin üheskoos väga tore!” hüüatas ta innukalt.
„Tänan – aga kui ma päris ausalt ütlen, siis ei ole ma just kuigi usklik inimene,” tunnistasin otsekoheselt.
„Sellel, mis mul sulle õpetada on, ei ole usuga mingit pistmist. Olla spirituaalne inimene tähendab tegelikult sama, mis olla ehe inimlaps. See tähendab elamist sinu õilsamate isiklike väärtuste järgi, ustavust sellele, kuidas sa oma elu elad, ning kõrgemat ja valgustatumat maailmanägemist.”
„Ah soo, see huvitab mind küll,” vastasin seljakotti maha asetades ja pudelist vett rüübates. „Ma olen muutusteks oma elus nii valmis, kui veel olla saab.”
„Tore. Cal palus mul kõik sinu jaoks ära korraldada, ja tegin seda heameelega. Õpetan sulle elu mõtet. Selgitan üksikasjalikult, kuidas saada teadlikuks oma suurimaist annetest, kuidas pääseda ligi oma sügavaimale tarkusele ning kuidas jätta enesest maha pärand. Ühesõnaga, näitan sulle, kuidas elada teadmistega: kuidas elada targalt.”
„Vastuseid esimesele lõppküsimusele,” märkisin, kui mulle meenusid kolm olulist elu käsitlevat küsimust, mida Cal oli mulle tol unustamatul ööl haiglas tutvustanud.
„Jah. Kannan hoolt selle eest, et kui sul lõpuks jõuab kätte aeg küsida endalt „Kas olen elanud targalt?”, oleks sinu vastus „Jah, muidugi!”. Tahan, et tänu targalt elatud elule sureksid õnnelikuna. Tere tulemast Rooma!” hõiskas ta itaalia ooperilaulja tundekülluse ja vaimustusega. „Anna andeks, et ma polegi end tutvustanud – mina olen isa Michael Antonio Di Franco. Sõbrad kutsuvad mind lihtsalt isa Mike’iks,” lisas ta silma pilgutades.
„Väga meeldiv tuttavaks saada, isa Mike. Mul on hea meel sellise sooja vastuvõtu üle,” laususin siiralt, tundes end selle väikesekasvulise, ümara näo ja üle pea silutud juustega mehe seltskonnas väga mõnusalt. „Kas sa tundsid Cali?”
„Oo jaa. Sinu isa, Jack, oli suurepärane mees. Mitmes mõttes erakordne inimene. Ta rääkis mulle sinu kohta kõik. Ehkki sa oled juba täismees, oled ikka üsna sama nägu nagu poiss fotol, mida ta kaasas kandis. Seepärast oligi mul sind täna nii lihtne ära tunda.”
„Ma ei suuda ikka veel uskuda, et Cal oli minu isa. Kas tead, miks ta minu ja mu ema maha jättis? Miks ta ei püüdnud minuga ühendust võtta? Minu isana – võiks arvata – oleks ta proovinud mind üles leida,” sõnasin morniks tõmbudes. „Isad ei unusta niisama lihtsalt oma lapsi.”
„Sellest, miks sinu vanemad lahku läksid, ei tea ma suurt midagi. Ta rääkis mulle vaid niipalju, et tema ja sinu ema jäid teineteisele võõraks pärast seda, kui tema äri raskustesse sattus. Mulle jäi mulje, et sinu isa tõmbus pärast varanduse kaotamist endasse, ning tema maailmataju muutus. Arvatavasti jõudis kätte aeg, kui nood kaks mõistsid, et inimestena on nad teel eri suundadesse. Cal rääkis mulle, et armastab ikka veel sinu ema, aga usutavasti nad lihtsalt otsustasid, et peavad eluga edasi minema. Ma ei suuda enesele ettegi kujutada, kui palju see sinule, Jack, valu võis teha. Aga pead teadma, et sinu isa oli väga armastav mees. Ta tõesti hoolis teistest inimestest väga – ja kõige rohkem hoolis ta sinust.”
„Aitäh, et mulle seda räägid,” sõnasin vaikselt. Olin lapsena veetnud hulga unetuid öid, mõtiskledes oma isast. Teda ei olnud minu jõulukontsertidel, kooliteatri etendustel, jalgpallivõistlustel … Teadmine, et ta tõepoolest armastas mind, pakkus teatavat tröösti.
„Sinu isa hüüdis mind