teha saab. Kas teadsid, et ta tegi läbi sellesama teekonna, millele oled asunud ka sina? Käbi ei kuku kännust kaugele,” mügistas ta naerda. „Nii ehk teisiti on mul väga hea meel, et sa lõpuks siia oled jõudnud.”
„Tunnen ka siinviibimisest suurt elevust, isa Mike. Aga ausalt öeldes olen selle kõige puhul väheke ebakindel. Õigupoolest tuleb tunnistada, et olen päris närvis. Seda kõike on lühikese aja kohta nii palju.”
„Saan aru, Jack. Saan sinust täielikult aru. Oled avastamas midagi uut, nii et täiesti loomulikult tõstab hirm pead, ilmutades ennast sellesama ebakindluse ja närvilisusena. Aga sul peab jätkuma usaldust – lõppude lõpuks rajanebki kõik ju usaldusel, mis? Usalda tõsiasja, et Cal ilmus sinu ellu hetkel, kui kõige enam vajasid temaga kohtumist. Usu ka seda, et meie sinuga oleme saanud kokku kindla põhjusega. Usu, et sul poleks võimalik olla paremas paigas kui see, kus sa viibid praegu. Ja usu, et järgneval neljal nädalal, mis sa minuga koos veedad, avalduvad sulle täiesti uued mõtlemise ja elamise viisid. Kas tead: seda, kuidas me maailma näeme, võime muuta silmapilgu jooksul. Võib piisata ühest väikesest sekundipikkusest nihkest, et äratada sinu jaoks uus tõelisus.”
„Nii et sina oledki üks neist suurtest õpetajatest, kellest isa mulle rääkis?” küsisin, kui ta mul käe õlgade ümber pani ja mind katedraali kivitrepist üles juhatas.
„Jah, nii see on. Sinu isa oli tõesti üks imeline mees. Ma tean, et ta tegi elus vigu, nagu kas või see, et ta ei tundnud sind ega näidanud sulle oma armastust, aga kes meist, inimestest, ikka eksimatu on? Inimese loomulik olek ongi ebatäiuslikkus. Kummatigi olen jõudnud arusaamisele, et oma ebatäiuslikkuses oleme tegelikult täiuslikud. Kui meil poleks meie nõrkusi, ei oleks meil eluteel millegi kallal tööd teha. Nagu müstikud on öelnud: „Kui kohale jõuad, kaotab teerada oma tähtsuse.” Meie ebatäiuslikud omadused on tegelikult väärtuslik vara, mis avab meile värava meie kõrgema mina juurde.”
See viimane mõte äratas minus huvi. Kas isa Mike’il oli tõesti õigus? Mõtlesin omaenese elusaatusele: lapsepõlves kogetud raskustele, vääratustele, mis on elus ette tulnud, tervele hulgale ebaõnnestunud suhetele ja tõsiasjale, et kuidas ma ka ei püüdnud, ei suutnud ma kuidagi leida ametit, mis oleks mulle täpselt sobiv. Võib-olla oli kogu see minu elu ebatäiuslikkus väga hea – kõik oli toimunud just nii, nagu määratud, ning kogu selle mängu taga oli mingi suurem plaan, mida ma lihtsalt ei olnud näinud. Võib-olla oli minu kui mehe ebatäiuslikkus antud mulle kasvuvõimalusena. Need mõtted võtsid mu ärevuse maha ja tõid mulle kergendust.
„Meie ebatäiuslikkus annab elule mõtte,” jätkas isa Mike. „See annab meile peamise ülesande: võtta ette teekond esialgse ja täiusliku mina juurde, kellena me sündisime, ning saada tagasi need, kes me tõeliselt oleme. Kui poleks meie inimlikke eksimusi, ei oleks ka seesmist tööd, mida enda kallal teha. Just seesama seesmine töö ühendab meid taas meie isikliku suurepärasusega. Vaata, Jack, selleks, et saada rohkem seda, mida elus ihaldad, pead kõigepealt muutuma rohkem selleks, kes sa tõeliselt oled. Edukaks saamiseks ei ole tegelikult vaja midagi enamat korda saata, on vaid vaja midagi enamat olla.”
„Sellega nõustun meeleldi. Olen üsna väsinud tundest, et kui palju ma ka ei teeks ja kui palju vidinaid ma endale ka ei hangiks, ei saa kunagi küllalt.”
Isa Mike’i ei paistnud minu mõtteavaldus üllatavat. „Sulle ei meeldi sinu endine elu, mis?”
„Ei, tõepoolest mitte,” vastasin. „Tegelikult ma lausa ei salli seda. Mitte kunagi ei toimu midagi toredat. Kõik on muutunud nii tõsiseks ja üksluiseks. Jumal küll, kui ma ausalt ütlen, siis poleks ma iial arvanud, et elu võib nii raske olla.”
„Noh, siis tuleb uue elu kättevõitmiseks kõigepealt mõelda, tunda ja tegutseda nagu uus inimene. Elus ei saavuta me lõppkokkuvõttes tingimata seda, mida soovime, me saavutame selle, mis me oleme. Selleks, et sinu ellu tuleks uud asjad, nagu näiteks uus suhe, uued rõõmud ja uued eneseteostamiskogemused, pead kõigepealt hakkama tegema uusi asju.”
„Nagu näiteks?”
„Nagu näiteks õppima korralikult tundma oma nõrku kohti. See on alustuseks väga hea. Tegelikult alustasin sellest ka mina. Oma nõrkustest jagusaamine on meie siinviibimise peamisi põhjuseid. Mitmes mõttes on meie elu eesmärk jõuda kokkuleppele oma tumedamate külgedega, et võiksime elada omaenese valguses. Meil kõigil on oma tumedad kohad – meil tuleb neid tunnistada ja teadlikkuse valguse kätte tirida, kus neid on võimalik parandada. Ning peame kujundama ümber oma väärtõekspidamised ja töötama läbi oma sulustatud tunded. Kummalisel kombel liigume edasi minnes peamiselt tagasi – tagasi nende kaunite ja täiuslike olendite juurde, kes me sündides olime.”
Isa Mike silmitses katedraali ja naeratas. „Ma olin üks armetu tüüp,” tunnistas ta. „Nooruses ei hoolinud ma tõepoolest kellestki peale iseenda. Oma suhetes kaasinimestega keskendusin vaid sellele, mida neilt saada võin. Siis ühel päeval – õppisin parajasti Prantsusmaal – helises telefon ja mulle teatati, et minu vend oli ööklubis puhkenud tulistamises surma saanud. See sündmus vapustas mind väga ja muutis minu jaoks kõik. Hakkasin palvetama, et saada juhiseid ja vaprust selle eluperioodi üleelamiseks. Mõnikord tundus see nii rängana, et mõtlesin endalt elu võtmisele. Aga mida enam ma palvetasin, seda enam hakkasin nägema, et minu elul on tähendus ning olen siin maailmas vajalik. Lõpuks asusin teoloogiat õppima ja sain selle kiriku preestriks. Nüüd ei mõtle ma oma suhetes enam sellele, mida kelleltki saan. Hoolin vaid sellest, mis mul on anda. Ja see, mu sõber, on minust teinud väga õnneliku inimese.”
Ta vaikis korraks ja hüüatas seejärel taas: „Tere tulemast Rooma!”
Ma ei suutnud tema tavatu käitumise juures tõsiseks jääda.
„Las ma räägin sulle midagi, Jack. See, mida sa enda juures ei valda, võtab sind enda valdusse,” jätkas isa Mike, kui me katedraali pealöövi sisenesime.
„Seda ma ei teadnud.”
„See on tõsi. Kui sa ei valda seda tumedamat osa enesest, mis on, ütleme näiteks, isekas, siis valdab see osa sind. Kui sa ei valda seda osa endast, millele tundub, et sa ei ole iial küllalt hea – kui kasutada veel üht näidet igapäevaelust –, siis valdab see osa sind. Kui sa ei võta omaks seda tumedat osa iseendast, mis teisi umbusaldab, siis haarab see osa sind enda valdusse ja hakkab sinu elu juhtima, et see seejärel hävitada. Mina, kas tead, hakkasin muutuma alles pärast seda, kui noorena oma isekuse enda valdusse võtsin.”
„See kõlab arukalt. Huvitav, miks ma pole sellest kraamist varem kuulnud. Arvatavasti olen olnud elu pisiasjadega nii hõivatud, et tähtsad asjad jäid tähelepanu alt välja,” laususin mõtlikult.
„See on väga tavaline. Paljud inimesed maailmas ei oska näha oma elu ja selle tarkusi, aga nüüd oled valmis järgmiseks sammuks. Siiani ei olnud sa selleks sammuks valmis, nii et see ei olnud määratud toimuma. Aga nüüd on jõudnud kätte aeg pääseda ligi oma tõelisele suurusele ja jalule tõusta, sest saabunud on sinu elu parim aeg. Elu ei oleks sind siia toonud, kui soostuksid millegi vähemaga rahulduma.”
„Olen nõus.”
„Hea küll. Igal juhul eitab ja väldib enamik inimesi ühendusse astumist oma mahasalatud, varjutatud minaga. Targad inimesed aga tunnevad neid osi pareminigi, kui neid, mida nad maailmale näitavad. Üksnes siis, kui mõistad seda olulist põhimõtet, suudad leida seesmise rahu ja välise rõõmu, mida väärid. Sest ainult siis, kui tunned ja seejärel võtad omaks iseenese tervikuna, saad end tõeliselt armastada. Ilma enesearmastuseta ei ole rahu; ja ilma rahuta ei ole rõõmu. Aga paradoksaalsel kombel, mida enam leiad üles oma inimlikku valgust ja lased sellel maailmas eredalt särada, seda rohkem hakkavad ennast ilmutama sinu vähem toredad osad, mis sa enda eest ära oled peitnud.”
„See on vägagi tõsi,” vastasin. „Ma olen näinud seda juhtumas lähisuhetes. Näiteks armun ja avanen nii, nagu ei kunagi varem. Olen hoolivam ja kirglikum kui iial varem, aga siis hakkab nähtavale tulema ka kõik see inetu kraam. Tegelikult juhtus just nii minu viimase suhtega. Armastasin Jane’i nii, nagu ei oleks uskunud ennast võimeline olevat. Koos temaga tõusis esile imeväärne osa minust: me tantsisime tema köögis tundide kaupa