Meditatsioon hõivatud inimestele. Stressi vähendavad tehnikad inimestele, kellel pole mediteerimiseks aega
emphasis>, meditsiiniteadlane
See on vapustav raamat. Selles leidub palju lihtsaid tehnikaid, mis aitavad lõdvestuda ja minna seisundisse, mida nimetatakse meditatsiooniks. Samuti annab see vastused kõigile neile keerukatele küsimustele, kuidas meditatsioon tegelikult toimib, kuidas sellest aru saada ja kuidas võib see meie hõivatud elus kasulik olla.
Mul paluti panna see Osho praktiline meditatsiooniraamat nende hiljutiste arengute konteksti, mis on toimunud meditsiinis ja neuroteaduses ning mis mõjutavad meie igapäevaelu igat valdkonda ja mis peegeldub järjest kasvavas meediahuvis. Me oleme jõudnud punkti, kui enam ei küsita „Miks peaks mediteerima?”, vaid „Miks mitte?”.
Kui sa juba tead, kui väärtuslik võib olla teadlike hetkede lisamine igapäevaellu, siis on see sinu raamat.
Kui sa alles arutled, kas kogu see jutt meditatsioonist on jälle üks moehullus, mis ajutiselt põnevust tekitab nagu järjekordne dieet – seekord ajule –, siis leidub piisavalt informatsiooni, et aidata sul otsustada. Kümme aastat tagasi avaldati meditatsiooni kohta igal aastal umbes 50 akadeemilist uurimust, tänapäeval umbes 500.
Meditatsiooni aines on pisut keerukam kui enamik teemasid, mille puhul me oma teaduslikku intelligentsi kasutame.
Kui liigub midagi niisugust, mis on umbes meie mõõtu, siis oskame üsna hästi öelda, kui kiiresti see liigub ja millal jõuab teatud punkti. Kui meie kuulmisspektris on helisid, siis kuuleme neid. Kui meie nägemisspektris on valgus, siis näeme seda. Samuti teame, et on olemas palju aistinguid, milleni me ei küüni. On olemas asju, mida me lihtsalt pole loodud märkama.
Kes oleks võinud arvata, et Päike ei liigu ümber maakera? Või et me vuhiseme läbi õhu tohutu kiirusega, mitte ei seisa vaikselt universumi keskpunktis? Või et maa, millel seisame, polegi lame? Tarvis läks kombinatsiooni eelarvamusteta jälgijast ja objektiivsetest andmetest, et oma eksitust avastada.
Niisamuti on sel puhul, kui sul on väga kuum ja higistad või külm ja värised ning mõtled, kas sul on palavik. Mitte alati pole seda lihtne teada saada. Termomeeter tuleb sulle appi. Muidugi, kui termomeeter ütleb, et sul on 100 kraadi palavikku, ei hüppa sa aknast alla ega kutsu tuletõrjet, vaid ostad uue kraadiklaasi või otsid üles oma lugemisprillid. Taas läheb tarvis selgepilgulist eelarvamusteta jälgijat ning objektiivseid andmeid.
Sa võid küsida, mida on sellel kõigel tegemist meditatsiooniga.
Oletame, et su jälgimise objekt oled sina! Miks sa peaksid tahtma end jälgida? Kui su ema sinuga riidles: „No vaata nüüd ennast!”, siis ta mõtles sellega, et sa tassid aiast kingadega muda tuppa ja teed toa poriseks. Ta ei mõelnud su vaimuseisundit.
Võib-olla avastad, nagu hiljutised uuringud on samuti kinnitanud, et veedad poole oma ärkvelolekuajast mitte olevikus kohal olles, vaid mingis illusoorses unelmate maailmas, selle asemel et tegeleda oma eluga. Võib-olla avastad enda jaoks, nagu teadus nüüd samuti on kinnitanud, et sul on palju parem tunne olles kohal siin ja praegu, võrreldes sellega, kui sa pole kohal, olenemata ilusatest unistustest.
Kujuta ette, et lähed arsti juurde ja sulle öeldakse, et sul on haigus, mistõttu elad poole vähem. Sellele pööraksid sa kindlasti tähelepanu. Kui avastad seejärel, et põgenemisseisundis oled sa samuti vähem õnnelik, muutub see kõik üpris huvitavaks, eriti seetõttu, et sa ilmselt ei taha olla õnnetu.
Või said selgeks, et mida tahes sa kavatsed tegema hakata, võib see minna hästi, kui sa vähemalt kohale ilmud. Või ehk sulle lihtsalt meeldib olla lõdvestunud olekus ja sa märkad, et olevik on palju lõõgastavam võrreldes sellega, kui lased end mingitel mõtetel või tunnetel mineviku või tuleviku draamadesse tirida.
Tore, selge. Kui sa ei taha enam jalgadega närviliselt kopsida, tasuks saada natuke teadlikumaks, mis nende jalgadega toimub.
Jääda jalgadest teadlikuks on üpris raske. Kas mäletad, et pead oma mõtteid ja tundeid jälgima? Nüüd oled põlvist saadik meditatsiooni väljakutses sees.
Enese jälgimise teadus on üsna kaval. Kui meie teadusliku uurimise subjekt on jälgija ise, kuidas siis teada saada, kes keda jälgib? Kes see jälgija on? Kes olen mina? Kui on oluline teada, millises seisundis on termomeeter, et sellele saaks loota, pole vähem oluline teada ka jälgija seisundit.
Ma ei riku seda sinu jaoks ära, sa võid raamatut lugeda. See on põnev teekond. Piisab, kui öelda, et kuna meie võrratu närvisüsteem ei suuda välja selgitada, et me kihutame läbi ruumi multimiljon kilomeetrit tunnis ja arvab, et seisame paigal, siis ole ettevaatlik kõigi nende kõrkide, ninakate „ma tean”-hoiakute suhtes, mis meid vältimatult eksitavad.
Tegelik probleem on siin inimmõistus, mille dilemmat me kõik tunneme. Kuna oleme veendunud, et me olemegi mõistus ja et see on meie kõige arukam atribuut, eeldame, et mõistus peaks mõistuse kohta kõik selgeks tegema. Enamik teadlasi võtab selle seisukoha ega paista isegi mitte märkavat, kui ebateaduslik see on.
Põhjuseks, miks teadlased teevad alati topelt pimesi kontrollkatseid, et leida, kas uus ravim on efektiivne, on meie kõigi eelarvamused.
Kui küsimus on inimese mõistuses, siis needsamad teadlased lihtsalt „teavad” vastust – nagu nende eelkäijad lihtsalt „teadsid”, et Päike liigub ümber Maa. Nad on kindlad, et mõistus on võimeline uurima mõistust. Ja kui isegi parimal teadlasel on uue ravimi väärtuse suhtes eelarvamusi, siis kujuta ette, kui suured on veel need eelarvamused, mis meil on siis, kui püüame kasutada oma mõjutatud mõistust oma mõjutatud mõistuse uurimiseks.
Lõpuks hakkab see „usk”, mille külge need mõistusekesksed teadlased on klammerdunud, murenema teadlaste endi parima sõbra, kahtluse palge ees. Kahtluse ees, kas mõistus ikka suudab alati mõistust objektiivselt hinnata. Need kahtlused tekitab teadus ise.
Üle kahe tuhande aasta on paljud ida inimesed – samavõrd kui tänapäeva valge kitliga teadlased – olnud huvitatud sellest, mis meid käima paneb. Neil polnud kasutada vastavat varustust, niisiis võisid nad loota vaid oma mõistuse ja keha jälgimisele. Sellest arenes miski, mida me praegu nimetame „sisemiseks teaduseks”. Nii nagu „väline teadus” põhineb jälgimisel ja katsetel, põhineb „sisemine teadus” jälgimisel ja kogemusel.
See on Osho panus inimkonnale: ida ja lääne süntees, nende kahe lähenemise ühendamine üheks terviklikuks teaduseks. Osho lähenemine on avatud süsteem, mis põhineb ainult jälgimisel. Mida just jälgitakse, pole tähtis. On, mis on, ja selle jälgimine on asja võti. Jälgija jälgitava saab mis tahes ajal lisada. Mitte miski pole välistatud.
Selle teaduse juures on imetore see, et igaüks on omaenda laboris teadlane. Uskumusi ei nõuta. Ega usu kinnitamist. Lihtsalt on vaja teaduslikku lähenemist, kui võetakse hüpotees ja seda enda peal katsetatakse. Kui see ebaõnnestub, pole probleemi, su paberikorv on ilmselt juba pooleldi täis. Kui õnnestub, oled avastanud kuldvõtmekese. Pahupool puudub.
Lõpuks just see juhtubki. Lisaks hiljutistele uuringutele, millest ülalpool juttu oli ja mis käivad kohaloleku kasulikkuse kohta, on olemas teisi huvitavaid uurimusi, mis aitavad sul tunnustada meditatsiooni väärtust.
Näiteks on üldiselt teada, et umbes kaks kolmandikku arsti poole pöördumistest on seotud stressiga. Niisiis on teadlased võtnud vaesed rotid, tekitanud neile stressi ja märganud, et üks osa nende ajust on mõõtmetelt suurenenud. Nad leidsid, et sama ajuosa oli suurenenud ka stressis inimeste puhul ning vähenenud mediteerijate puhul. Teadlased märkasid, et ka normaalsed vanusega kaasnevad muutused olid mediteerijatel vähem väljendunud – meditatsioon on kindlasti odavam kui kortsudevastane kreem!
Teine huvitav katse, mis korraldati Massachusettsi tehnoloogiainstituudis, oli järgmine. Kaheksa nädalat kestvale ühetunnisele meditatsioonikursusele kutsuti vabatahtlikke. Juhusliku valikuga moodustati neist kaks rühma. Üks rühm käis kursustel, teine pandi „ootenimekirja”. Pärast kursust kutsuti kõik kordamööda küsitlusele, mida nad ei pidanud meditatsiooniga seotuks.
Kui nad ooteruumi sisenesid, olid kaks tooli kolmest hõivatud (seal istusid uurijad, keda vabatahtlikud ei tundnud.) Seejärel sisenes kolmas uurija, kes oli suurtes valudes ja vajas abi. Kaks uurijat, kes istusid, ei teinud seda märkamagi. (Tavaliselt me järgime teisi inimesi ja kui nemad end ei liiguta, siis meie ka mitte.) Tulemused olid vapustavad. Kui ainult 21 % inimestest, kes polnud mediteerinud, tõusid püsti, et aidata, siis appi läks tervelt 50 % mediteerinutest. Tundub, et kogu see jutt, et meditatsioon on „isekas” –