olen palju tänu võlgu
„Antagu meile andeks,” loits, palve, lootus, et mingil kombel elan ma selle üle. Tuli sul kunagi mõte: ma teen seda meelega, minu käes läheb kõik mokka ja ma ei tea, miks? Kas tahate mu hädade retsepti?
Hoiatav enne: mullune tänupüha nende pool. Kaks-kolmkümmend inimest laudades, mille rodu ulatus söögitoast elutuppa, lõppedes järsult klaveritooli ees. Tema istus suure laua otsas, urgitses hammaste vahelt kalkuniraase, rääkis endast. Jälgisin teda, voorides taldrikutega köögi vahet, mu sõrmeotsad riivasid koledat löga: jõhvikakaste, maguskartulid, külm pärlsibul, krõmpsluu. Iga käiguga söögitoast kööki hakkasin teda järjest rohkem vihkama. Kõik lapsepõlvepatud, alates tema sünnist, tikkusid jälle meelde. Ta tuli ilmale üksteist kuud pärast mind, oli esiotsa väeti, sest jäi tulekuteel hapnikupuudusesse, ja talle pöörati kaugelt liiga palju tähelepanu. Ja siis, ehkki korrutasin talle ühtelugu, kui vastik ta on, hakkas ta end üleval pidama nagu jumalate kingitus. Talle pandi nimeks George. Geo – nii meeldis talle end kutsuda lasta, nagu oleks see midagi lahedat, midagi teaduslikku, matemaatilist, analüütilist. Geood – nii hüüdsin teda mina, Geood nagu settekivim. Tema ebaloomulik enesekindlus, heledate juukseniidikestega kirjatud jumalikult kõrk pea, mis oli püsti ja paelus tähelepanu, jättis mulje, nagu teaks ta midagi. Teised küsisid tema arvamust ja kutsusid teda kampa, ainult mina üksi ei näinud temas iial midagi külgetõmbavat. Kui olime üks kümme, teine üksteist aastat vana, oli ta minust pikem, turskem, tugevam. „On see ikka päris kindel, et ta pole lihuniku poeg?” küsis isa naljaviluks. Mitte keegi ei naernud.
Tassisin söögituppa raskeid taldrikuid ja liudu, moorpanne õhtusöögi ülejääkidega, aga keegi ei märganud, et mul oleks abi vaja – ei George, ei tema kaks last ega tema naeruväärsed sõbrad, õigemini alluvad, teiste hulgas ilmatüdruk ning trobikond tagavara-uudisteankruid, nii mehi kui ka naisi, kes istusid, selg kange ja juuksed lakitud nagu Kenid ja Barbied, ei minu hiinaameeriklasest naine Claire, kes jälestas kalkunit ega jätnud ilmaski meelde tuletamata, et tema pere tähistas pühi ahjupardi ja kleepja riisiga. George’i naine Jane oli kogu päeva kokanud, koristanud ja teenindanud ning riibus nüüd luid ja löga hiiglasuurde prügianumasse.
Jane kaapis taldrikuid, kuhjas mustad nõud üksteise otsa ja poetas ligase lauahõbeda valamus auravasse seebivette. Minu poole kiigates pühkis ta juuksed käeseljaga näolt ja naeratas. Läksin uute nõude järele.
Vaatasin nende lapsi ja kujutlesin, kuidas nad, palveränduri rõivad seljas, mustad pandlaga kingad jalas, teeksid palverändurilaste töid, veaksid piimapangesid nagu inimhärjad. Nathaniel, kaksteist, ja Ashley, üksteist, lösutasid laua ääres, kössis või pigem keerdus, justkui oleksid nad toolidele kallatud, täiesti ilma selgroota, silmad nagu naelutatud pisikestele ekraanidele, vaid pöidlad liikusid: üks saatis sõnumeid sõpradele, keda keegi pole kunagi näinud, teine tappis digiterroriste. Nad olid äraolevad lapsed, äraolevad vaimult ja hingelt, ja kui koolivaheajad välja arvata, siis olid nad enamasti ka kodust ära. Nad olid saadetud internaatkoolidesse eas, milles teisi lapsi oleks veel liiga nooreks peetud, aga nemad olid sinna saadetud hädavajaduse sunnil, nagu Jane oli kord pihtinud – ta vihjas täpsustamata õpiraskustele ja arenguhäiretele, ning andis läbi lillede mõista, et George’i etteaimamatute, muutlike tujude tõttu pole kodus just kõige parem elada.
Taustal võistles kaks telekat lärmakalt teineteisega ei kellegi tähelepanu pärast, üks näitas jalgpalli, teine filmi „Võimas Joe Young”.
„Ma kuulun kompaniile ihu ja hingega,” ütleb George. „Ikkagi võrgu meelelahutuspresident. Olen igivalvas, iga päev ja ööpäev läbi.”Igas toas on teler, George ei talu üksindust, isegi mitte vannitoas.
Paistab, et ta ei talu ka seda, kui tema edu jääb kas või mõneks hetkeks tunnustamata. Emmyd, mida tal on tosin ja veel pealegi, on kabinetist välja imbunud ning mööda maja laiali koos igasuguste teiste lihvitud kristallist auhindade ja preemiatega, mis kõik ülistavad George’i võimet analüüsida popkultuuri, aidata meid tagasi meie enda juurde – pisinatuke pilklikult, formaadis, mis on kõige paremini tuntud kui pooletunnine situatsioonikomöödia või tunnine uudistesaade.
Kalkunivaagen oli keset lauda. Küünitasin käe üle Jane’i õla ja tõstsin selle üles, vaagen oli raske ja kippus võbisema. Sundisin end tahtejõuga tugevaks ja sain hakkama, toetades rooskapsa- ja peekoninõu teise käe küünarnukiõndlasse.
Kalkunit, „pärandilindu”, mida see ka ei tähendaks, oli hõõrutud, muditud, maitsestatud alistuma, mõtlema, et pea maharaiumine polegi nii paha, et iga-aastane leivaraase ja jõhvikaid täistuupimise riitus polegi nii paha. Lindu oli kasvatatud sihiteadlikult just selle etteaste päevaks.
Seisin köögis ja nokkisin rümpa, Jane pesi nõusid, eresinised kindad käes, küünarnukini seebivees. Minu sõrmed olid sügaval linnus, õõnes kere oli ikka veel soe, parimad täidisepalukesed sees. Kaevasin sõrmedega, tõstsin täidist huultele. Jane vaatas mind – mu suu oli niiske, rasvane, krõnksus sõrmed urgitsesid seal, kus oleks võinud olla kalkuni g-punkt, kui tal see olemas on –, võttis käed veest välja ja tuli minu poole, et mulle musi anda. Mitte sõbramusi. Suudlus oli tõsine, märg, ihar. See oli hirmutav ja ootamatu. Ta andis musi ära, siis kiskus kindad käest ja läks köögist välja. Hoidsin letiservast kinni ja pigistasin seda rasvaste sõrmedega. Kõvasti.
Lauale toodi magustoit. Jane küsis, kas keegi soovib kohvi, ja läks kööki tagasi. Järgnesin talle nagu peni, sest tahtsin veel.
Ta ei teinud minust väljagi.
„Kas sa ei tee minust välja?” küsisin.
Ta ei vastanud midagi, andis mulle kohvitassi. „Kas teeksid mulle veidi rõõmu, annaksid midagi, mis oleks ainult mulle?” Ta vaikis veidi. „Koort ja suhkrut?”
Tänupühast jõuludeni ja edasi uue aastani ei mõelnud ma muust kui sellest, kuidas George Jane’i kepib. George on tema peal või mõnel erilisel puhul hoopis all, ja kord mu fantaasias võttis George teda tagant, endal silmad nagu needitud seinal rippuvale telerile, ekraani alumises servas jooksval uudisteribal. Ma ei saanud seda mõtet peast. Olin veendunud, et kõigist oma võludest, kõigist oma ametisaavutustest hoolimata polnud George voodis teab mis hea, et kõike, mida ta seksist teadis, oli ta õppinud ajakirjast, mida sittudes vargsi luges. Mõtlesin, kuidas mu vend oma naist kepib – pidevalt. Iga kord, kui ma Jane’i nägin, läks mul kõvaks. Kandsin avara lõikega viigipükse ja kaht paari tihedalt liibuvaid alukaid, et reetlikku indu talitseda. See tegi mu kogukamaks ning ma pelgasin, et jättis mulje, nagu oleksin kaalus juurde võtnud.
Ühel veebruari lõpu poolsel õhtul hakkab kell kaheksa saama, kui Jane helistab. Claire on ikka kontoris, ta on alati kontoris. Teine mees mõtleks, et naisel on armulugu; mina mõtlen lihtsalt, et Claire on tark.
„Mul on su abi tarvis,” ütleb Jane.
„Ära muretse,” vastan veel enne, kui olen teada saanud, mis tal mureks. Kujutlen, et ta helistab mulle köögitelefonilt, pikk keerdus juhe keha ümber.
„Ta on politseijaoskonnas.”
Silmitsen New Yorgi siluetti taeva taustal; meie maja on inetu, pärast sõda ehitatud, valgetest tellistest, igav, aga me elame kõrgel, aknad on laiad ja meil on väike terrass, kus meil oli kombeks hommikuti istuda ja röstsaia süüa. „Kas ta tegi midagi paha?”
„Arvata võib,” kostab Jane. „Nad tahavad, et ma läheksin talle järele. Kas sina saaksid? Kas sa saaksid oma venna ära tuua?”
„Ära muretse,” kordan.
Ivakese aja pärast olen teel Manhattanilt Westchesteri elamupiirkonda, mida George ja Jane nimetavad koduks. Helistan Claire’ile autost, satun ta kõneposti. „George’iga on mingi jama, ma pean talle järele minema ja ta koju Jane’i juurde viima. Olen õhtust söönud, sulle jätsin üht-teist külmikusse. Helistan hiljem.”
Kaklus. Nii ma teel politseijaoskonda mõtlen. George’is on äksi: omamoodi aatomi aktiivsust, mis püsib pealispinna all, kuni miski selle vallandab, nii et ta plahvatab: paiskab laua ümber, lööb rusika läbi seina või … Rohkem kui korra olen mina pidanud tema ängistuse vastu võtma, selga lennutatud pesapallikurikas on mind neerudesse tabanud, nii et olen põlvili räntsatanud; mind vanaema köögis viimasest šokolaadikoogikesest eemale tõrjudes on George mu selg ees läbi klaasist vaheseina lükanud. Ma arvan, et ta läks pärast tööd jooma ja käis kellelegi närvidele.
Kolmkümmend kolm minutit hiljem pargin äärelinna