/p>
Jumalate aritmeetika
„Aspyrtos, vennake, nii et sa polegi surnud, asjatult korjasin sind luuhaaval üles tollelt öiselt põllult, kuhu need hullud naised sind, vaene tükeldatud vend, laiali pildusid. Sa tulid mulle järele, kangekaelselt, nagu ma sind varem polnud üldse tundnud – aga kas ma olin sind üldse tundnud –, panid oma tükeldatud liikmed jälle kokku, korjasid nad merepõhjast jälle üles, jäse jäseme järel, ja järgnesid mulle viirastusena, kuulujutuna. Mitte kunagi ei tahtnud sa võimas olla, aga nüüd oled sa võimas. Piisavalt võimas, et mind järele tuua, kas õhku või merepõhja …”
5. jaanuar 2010
Ärkasin keset lapsejäsemeid, väikesi äraraiutud jalgu ja käsi, mis hulpisid roosteselt helkivas vees. Pinnal ujus valge ja ümmargune kuu nagu kuulike, millele tuli järele minna sinna, kaldast mõne sammu kaugusele, kus põhi enam ei paistnud.
Ma ei ole ebausklik; ei usu viirastustesse ega endelistesse unenägudesse, ei ole kunagi sirvinud unenägude seletajaid, ei usu, et unes nähtud söömaaeg võiks kuulutada haigust või surma, tuletukid märkida jagamata jäänud armastust või pea ümber seotud turban ennustada rahateenimist. Ma olen kõige ratsionaalsem inimene perekonnas. Teismelisena käisin alati just mina keldris korke vahetamas; ma avasin ukse Jehoova tunnistajatele, tegin suviti, kui Eestis käisime, taskulambi valgel uurimisretki mahajäetud majadesse Balti jaama lähedal, mis olid varemeteks langemas ja milles pidi kummitama. Kõigi tollaste prognooside järgi pidi minust saama raamatupidaja või paremal juhul molekulaarkeemik. Vanaema, kes oli ise olnud keemik, määras mind oma mantlipärijaks; minu tulevastest polümeeritehastest rääkis ta alati, kui võimalus avanes. Kümme aastat järjest õnnestus mul olla vanaema Eda lemmiklaps.
Mu onutütrest Annist sai raamatupidaja, tema õde Rita on jurist, mu teise onu poeg Ott informaatik. Mis puutub minusse, siis juba viisteist aastat tagasi purustasin ma oma paljutõotavad väljavaated, loobudes molekulaarsetest struktuuridest, et pühendada oma elu mõttetule erialale: soome-ugri folkloorile. Minu otsus tekitas vanaemas pahameelt ja ülejäänud perekonnas mõistmatust. Selle vildaka tee olin ma ilmselt valinud eesmärgiga trotsida saatust, mis oli minu jaoks algusest peale paika pandud, kuulutada valeks minu väidetavad eeldused, ettemääratuse ja pärilikud soodumused. Mu isa Juhan oli astunud Tallinna konservatooriumi, et nurjata oma ema plaanid, kes vihkas muusikat ja kinnitas, et tema pojast saab füüsik. Ühel heal päeval nimetati isa ooperi sümfooniaorkestri esimeseks viiuliks ja nüüd polnud enam võimalik masinat tagurpidikäigule sundida. Mina olin valinud paganlikud muistendid, Linda, Uku ja kratid osalt allumatusest Eda nägemusele, osalt ehk ka trotsist oma ema vastu, kes pärast Prantsusmaale emigreerumist ja seega minu päästmist viletsuse ja kultuurituse küüsist leidis olevat loomuvastase minu tagasipöördumise kirjakultuuri eelsesse aega, kuna see tagasipöördumine eitas elu kulgemise põhilist seadust, mille järgi iga selles kulgemises viibiv asi püüab iga hinna eest oma olemust säilitada, jaatada külluseühiskonda, progressi ja läänelikku eluviisi. Praegu, pärast viieteist aasta pikkust jäärapäisust, mis jätab mulle vaevalt muud võimalust kui veeta oma ülejäänud elu vee- ja puuhaldjate seltsis, on saanud ilmseks, et sel perekonna harul, millest pärinen mina, on haruldane anne oma elu untsu keerata.
Kui vanaema Eda ühe mu onutütre kaudu teada sai, et olen keemiaõpingud katkestanud ja ühele ida keelte kursusele registreerunud, pani ta mu vande alla, ennustas mulle suurejoonelist läbikukkumist ja tagatipuks süüdistas mind, et olen talle valetanud. Järgnenud nelja aasta jooksul ei kohtunud me kordagi. Keegi ei saa teada, kas vanaema pahameele põhjuseks oli kauatoidetud unistuste kokkuvarisemine või hoop tema eneseuhkuse pihta, mille ajel ta oli alati püüdnud kõike kontrollida – iseäranis teiste inimeste elu.
Mis puudutab minu soodumust läbikukkumisele, siis selles Eda päriselt ei eksinudki. Vähemalt selles punktis oleme me pärast aastatepikkust konflikti kokkuleppele jõudnud. Ülejäänu suhtes pole meil ei üksmeelt ega lahkhelisid, sest vanaema suri möödunud suvel. Eluajal oli Edal alati õigus, sest tema hääl oli teiste omast valjem. Praegu pole tal enam tarvis häält tõsta, sest ka kõige nürimeelsemad ja pahatahtlikumad elavad inimesed muunduvad vooruslikeks ja tarkadeks surnuteks selsamal hetkel, mil nende hing keha maha jätab; ja nende hinnangud omandavad kohemaid tõe väärtuse.
Mu onutütar Ann on veendunud, et kui keegi sureb, viibib tema hing veel veidi aega maa peal, et jätta jumalaga inimesega, kes oli kadunukesele kõige rohkem korda läinud. Ta on kindel, et ööl, mil vanaema suri, koputas tema hing ta uksele, kuigi Ott väidab, et vanema hing oli külastanud hoopis teda, kuna tol ööl olevat kolm korda põrutatud aknaklaasile ta voodi kohal. Enamik perekondi jageleb päranduse pärast, minu oma vaidleb selle üle, kelle rändavad hinged välja on valinud. Mina olen ainus, kes sellest vaidlusest osa ei võta. Ma olen kõige ratsionaalsem inimene perekonnas.
Nii on ka täiesti loogikavastane, et just mina olen see, kellele pärast vanaema surma on osaks langenud kõige jäledamad košmaarid – igasugused košmaarid kõige tavapärasematest kõige veidramateni: kukkumised, tagaajamised, uppumised, mõrvad; unenäod, kus mind aetakse kodunt välja, unenäod, kus ma viibin mingis tundmatus kohas, mis väidetakse olevat mu kodu, ent milles ma ennast ära ei tunne; painajalikud ulmad kaotusest ja hüljatusest või tükkideks lõigatud vastsündinutest, kelle järve visatud ihuliikmed on tuul kandnud kalda äärde, kust ma neid asjata välja üritan tõmmata. Mul pole kunagi olnud raskusi magamajäämisega ega ole ma ka lasknud end veenda kehva unega inimestel, kelle väitel maailm kuulub neile, kes ärkavad vara. Kunagi, kui mu vanemad õhtuti väljas käisid ja mind kaasa võtsid, suikusin ma sohvadel ja öölokaalipinkidel, kulunud vedrustusega trollibussides, kus iga peatusega kaasnes äge raputus ja esmalt madal, siis kriiskav hääl, mida tekitas elektrivool sarvedest lahkudes ja neis uuesti tärgates. Õhtutel, mil ooperis oli etendus, uinusin ma suures kõrvadega tugitoolis tantsijate riietusruumis, mis haises seisnud higi, hiina palsami ja tubaka järele. Selle ruumi üht seina varjas suur valge-musta-punasekirju Rumba suitsupakkidest loss, mis oli poolteist meetrit kõrge ja andis tunnistust tantsijate kopsude heast seisukorrast. Vaheajal sadasid tantsijad sisse, et kostüümi vahetada, suitsetada ja põskedele riisipuudrit lisada, ilma et nad suutnuks mu unerahu häirida – vähemalt mitte rohkem, kui seda häiris too hirmuäratav Sinihabemega plakat, mis oli riputatud Helmi Puuri, „Luikede järve” Odette’i osatäitja portree kõrvale. Need kaks nägu, julmus ja süütus, sillerdasid mu silme ees ja ühinesid viimaks: Odette abiellus Sinihabemega, peites rusikas plekilist võtit, mida ei suutnud puhtaks pühkida, mis määris verega tema luigesuled ja andis mulle sestsaadik vääramatuks osutunud veendumuse, et ilu on õudusest lahutamatu.
Kõik algas kolm päeva pärast matuseid: košmaarid, iiveldushood ja unetus. Mu perearst teatas, et tegu on raseduse sümptomitega, ja andis mulle saatekirja vereproovile. Laboris mu halb enesetunne üksnes süvenes. Kohe pärast vereproovi hakkasid ruumi seinad ringi käima, mu pilgu kattis valge loor ja mul tekkis talitsematu peapööritus. Käed-jalad ei kuulanud enam sõna; tahtsin tõusta ja oksendasin väikesse oakujulisse kaussi, kuhu õde oli jätnud ka süstla. Mu gonadotropiini tase osutus olematuks; vereanalüüsiga tuvastamatuks jäänud halvad unenäod jätkuvad tänini.
Küsitlenud oma nõbusid, tõdesin ma, et ükski teine mu pereliige sääraste sümptomite all ei kannata. Oti meelest tekivad košmaarid närvidest, kahe neuroni vahelise ülekande ebaõnnestumisest, numbrite segiminekust arvutiprogrammis, arvutusveast, mis tuleb ära parandada. Anni meelest väljenduvad neis süümepiinad, vanaemaga õiendamata jäänud arved, side, mida korralikult katki ei lõigatud. Ann ei tahtnud tunnistada, et on mulle magamatuse pärast kade. Tema tahab armastada, tunda ja kannatada rohkem kui teised; tahab, et teda märkaksid elavad ja mäletaksid surnud. Rital aga pole luupainajate kohta midagi öelda. Viimased viis aastat jagas ta vanaemaga kolmekümne ruutmeetri suurust korterit. Ta teadis peast kõiki ta norskeid, näitlejannade hääli Mehhiko telesarjades, mida vanaema Eda õhtuti vaatas, mädamunahaisu, mille Eda endast vetsu maha jättis, riidusid pesemata nõude, valesti kastetud lillede ja segamini jäetud seinakappide ainetel. Ta oli olnud vanaemaga kõik need viimased aastad, oli olnud kohal ka tema viimastel tundidel. Oli kuulnud lasku, mis kostis aida tagant aiast. Oli helistanud kiirabisse ja andnud allkirja politseiraportile. Oli enda peale võtnud matuste korraldamise, kutsed omastele ja mustaservaliste lintidega nelgi- ja liiliapärgade tellimise. Ta oli võitnud endale õiguse, et teda ei tülitataks.
Ja mina?