astavahetust
NUEVA ANDALUCÍA, KELL 3.14
ÖÖ OLI MUST kui pigi. Naine nägi aimamisi tänava ääres apelsinipuid, mis mustade varjudena nägemisvälja ääristasid. Kolm sakris kassi pistsid pead prügikonteinerist välja, autotuled peegeldusid nende silmadest ja muutsid nad kummitusteks.
Vihma ei sadanud enam, ent asfalt oli endiselt märg ja läikiv, neelates harvade tänavavalgustite sära. Naine oli akna alla keeranud ja kuulas rehvide niisket krõbinat maapinna vastas, ritsikad siristasid, palmilatvades kahistas tuul. Aknast hoovav õhk oli niiskusest jahe.
Kõik oli surmvaikne.
Ristmikul jäi ta kõhklevalt seisma. Kas vasakule tuli keerata siit või järgmisest? Ta hoidis rooli raudses haardes. Tegemist oli täiesti süsteemitu elamurajooniga – ei mingeid ehituslube, detailplaneeringut ega kehtivaid kaarte. Isegi Google Earth ei kajastanud siinseid uusasumeid.
Aga ikkagi leidis ta õige koha üles. Ta tundis ära kuldnuppudega värava paremat kätt. Kuigi pimedas nägi kõik nii teistmoodi välja.
Ta lülitas suunatule sisse, et veoauto juht tema taga näeks, kuhu nad sõidavad.
Mõlemad sõidukid olid pooltuledega, ega siinsed konarlikud tänavad muud ei võimaldanudki. Pealegi äratanuks tuledeta sõitev auto suuremat tähelepanu kui selline, millel mingidki tuled sisse olid lülitatud. Ta põikas keset teed laiutavast august mööda ja kontrollis tahavaatepeeglist, kas taga sõitev juht ikka sama tegi.
Siis valgustasid autotuled juba elamukvartali sissesõitu, ülepakutud musta sepisväravat ja kaht betoonlõvi kummalgi pool. Ta tundis, kuidas ta õlad kergendunult lõdvaks läksid. Naine sisestas kiiresti koodi ühe lõvi ees posti küljes oleval paneelil, mispeale väravad nõksatasid ja lahti vajusid. Siis vaatas ta üles öötaevasse.
Pilved olid pärastlõunal Aafrika kohalt saabunud ja paksu vaibana üle terve ranniku laotunud. Kusagil selle teki taga oli peidus täiskuu. Ta märkas, et tuul kogus jõudu, ning lootis, et nad saavad asjaga ühele poole, enne kui pilvevaip otstest narmendama hakkab.
Tänavad kvartalis olid erinevalt teedest teispool aeda siledad kui tantsupõrand, kõnniteed olid joonlaua järgi laotud ja hekid nöörsirged. Ta sõitis kolmest ristmikust üle, enne kui pööras paremale ja jätkas teed künkast alla.
Villa oli vasakul pool, selle terrassid ja bassein jäid lõunasuunda.
Ta sõitis majast mõnikümmend meetrit edasi ja parkis auto kõnnitee äärde ühe tühja krundi ees ning ootas kannatlikult, kuni veoautojuht tema taha parkis.
Siis võttis naine oma portfelli, lukustas auto, läks kaubiku juurde ja ronis kabiini.
Mehed olid keskendunud ja natuke higised.
Naine tõmbas kummikindad kätte, võttis süstlad kohvrist välja ning pani esimese annuse valmis.
„Kalluta ettepoole,” ütles naine.
Mees ohkas madala häälega ja tegi, nagu kästud. Tema paks kõht mahtus vaevalt armatuurlaua ette ära.
Naine ei vaevunud nahka kannikal desinfitseerima, vaid rammis nõela kiiresti ja üleni lihasesse ning surus kogu vedeliku sisse.
„Korras,” ütles ta, kui nõela välja tõmbas, „hakka asju välja viima.”
Naine nihutas end, et paks mees välja saaks ronida, ja istus siis juhi kõrvale.
„Et see on siis tõesti parem kui gaasimask?” küsis juht, vaadates pisut hirmunult süstalt naise käes.
Mees rääkis üpris hästi hispaania keelt, kuigi eks kuulub ju rumeenia keel samuti romaani keelte hulka.
„Ma teen pärast endale ka ühe,” ütles naine.
Mees avas püksirihma, pani käed roolile ja nõjatus ettepoole, et naine ta tuharalihasele ligi pääseks.
„Kipitab!” ütles mees.
„Vaat kus titake,” vastas naine.
Siis tõstis naine seeliku üles ja vajutas viimase süstlatäie omaenda reielihasesse.
„Ja sul on ainult seifi vaja?” küsis mees, samal ajal kui naine ukse avas ja juhi kõrvalt välja ronis.
Naine naeratas, kummardus portfelli kohale ja asetas kaks liitrist San
Migueli õlut väiksele paneelile juhi- ja kõrvalistme vahel.
„Ainult seifi,” vastas ta, „kõik muu on teie päralt. Võtke heaks!”
Juht vaatas õllepudeleid ja turtsatas.
Paks mees oli tööriistad ja torud juba sissepääsu kõrvale valmis sättinud.
„Ja sa oled kindel, et nad selle peale ära kustuvad?” küsis mees ja heitis kõhkleva pilgu balloonidele. Need ei näinud päris tavapärased välja.
Naine vaatas maja poole, täiskuu vilksatas pilverünkade vahelt. Nad peaksid peale hakkama.
Keskendunult tippis ta koodi sisse, häiresüsteemi paneel hakkas roheliselt plinkima ja väravalukk avanes klõpsatusega.
„Oo jaa,” vastas naine. „Kindlasti kustuvad, viimne kui üks.”
Printsess pilvelossis
Valgus oli väga hele. See heljus haldjana läbi kõikide ruumide ja üle lühtrite, narmaste ja hirvepeade. Tüdruk kuulis laepalkide vahelt kahinat ja sosinat.
Nii kerge oli hingata.
Õhk oli sedavõrd selge ja puhas, et mõnikord muutus ta väikeseks suleks, vaikseks väikeseks helesiniseks suleks, mis koos heleda valgusega mööda jahipiltidega gobelääne keerutas.
Ma juba ütlesin, et ta oli hästi vaikselt, eks ole?
Ta oli hästi-hästi vaikselt, sest füürerit ei tohtinud segada.
Kõik inimesed pilvelossis rääkisid tasasel häälel ja aupaklikult ning paksud vaibad, mis katsid kõiki põrandaid ja kivitreppe, peitsid iga väikseima sosina hoolikalt kindlasse kohta.
Tüdruku lemmikpaik oli die Halle, ruum, mis oli sama avar kui meri ja mille aknast paistsid pilved ning taamal lumine mäetipp.
Vahel tantsis tüdruk die Halle’s, muidugi hiirvaikselt ja kergelt, paljajalu, osavõtlikuks publikuks skulptuurid, maalid ja nukud. Tüdruku õhukesest kangast kleit heljus ja liikus tema ümber, ta hüppas ja keerles, kuni juubeldas, jah, tema oli Printsess, Printsess pilvelossis, ja ta tantsis hobustele, surnud hirvedele ja kõikidele kaunitele puust laenikerdustele. Nanna üritas teda muidugi alati takistada, aga tüdruk ei teinud kuulmagi. Nanna oli kõigest üks räpane Landwirtmädchen, kellel polnud mingit õigust teda kamandada, sest tema oli ju Printsess pilvelossis.
Ükskord tantsis ta füürerile otsa.
Nanna, va rumal hani, oli nuttes minema jooksnud, sest tüdruk oli teda käest hammustanud, ja tema sai die Halle’s tantsida päris omaette, pealegi veel üsna pikka aega. Ja füürer ei pahandanudki temaga, üldse mitte.
Ta vaid püüdis tüdruku oma pikkade kätega kinni, kummardus alla ja hoidis teda õrnalt õlgadest. Tal olid sinised, nurkadest punakad silmad.
Kuigi Printsess ei vaadanud võlutult mitte neid, vaid hoopis tema ninast väljaturritavaid karvu.
Tüdruk teadis, et oli valesti käitunud.
Küll Ema nüüd alles vihastab!
See kõik oli Nanna süü!
„Küll sina oled alles tõeline väike aarialane,” ütles füürer ning puudutas siis tüdruku blonde lokke. Tüdruk tundis, kuidas mehest hoovas jõudu, just nagu Isa oli Emale kirjeldanud, ja tüdruk küsis:
„Kas ma sain nüüd õnnistuse?”
Mees lasi temast lahti ja läks oma eluruumide poole, Blondi järgnes talle saba liputades. See oli viimane kord, kui tüdruk teda elusast peast nägi.
Muidugi ei olnud tüdruk kogu aeg pilvelossis.
Obersalzbergis viibides elasid nad Isa ja Emaga koos teiste ohvitseriperedega Zum Türkeni hotellis ehk türklases, nagu Ema seda kutsus. „Miks meid türklasesse sokutatakse, aga Goebbels võib üleval Berghofis elada?”
Ema rääkis sageli