Jaapani-turneele läinud rongiga läbi Nõukogude Liidu. Ja näinud tee peal selliseid asju, et vist kahetses oma otsust.
Aga tagasi minu juurde. See hüpe pidigi olema ainus kõlblikkuse proov. Kedagi ei huvitanud, mis saab pärast seda, kui ma olen oma langevarjuga maabunud ja pean hakkama jooksma selle kuradima NATO baasi poole, tirides enda järel suurtükki või maandumisel jala väänanud seltsimeest. Mind ennast huvitas see väga.
Juhtus kuidagi nii – ütleme, poolkogemata –, et ma ei leidnud määratud päeval Narva lennuvälja üles. Võis ka nii olla, et ma ajasin päevad sassi. Igatahes ma ei hüpanud ja õhudessantvägedesse ma ka ei läinud.
Muidu ma ei kirjutaks praegu neid ridu.
Ma oleks seal esimese poole aasta järel otsad andnud.
Aitas mulle raketivägedestki, sest sinna ma sattusin. Ehkki need polnud ka just invaliididele mõeldud.
Üheksateistkümneselt tegelikku sõjaväkke minnes ma enam selle kõige käes nii hullusti ei kannatanud, sest minu piirkonnaarsti ennustus, et poisil lähevad viieteistkümnendaks eluaastaks kõige hullemad sümptomid üle, täitus.
Huvitav, kuidas ta seda teadis? Kuidas ta teadis, et puberteediea möödudes läheb paremaks, kui ta ei teadnud, vähemalt ametlikult, mis mul viga on?
Järjekordne mõistatus.
Ajutine leevenemine ei tähendanud seda, et ma võisin hakata sportlikul rindel kaotatut tasa tegema. Seitse aastat jalgpallita, peitusemänguta, lumesõjata, kelgutamiseta, kaklusteta, kõige muu selliseta, mis on ühe poisi elu sisu, jättis korvamatu tühiku. Teatud asju õpitakse seitsmendast kaheteistkümnenda eluaastani. Kui seal tekib lünk, siis seda hiljem ei täida.
Ainus, mis mul oli täisväärtuslikkusest puudu, oli piip nagu Cage’il seal filmis.
Nojah, teisalt samas… Oleks mul see olnud, siis ei oleks nad seal Narva komisjonis saatnud mind mitte õhudessantvägedesse, vaid kohe merejalaväkke (nood jooksevad järjest sada kilomeetrit ja tapavad seejärel kogu NATO baasi tühjaks vaid hambaorke kasutades) ja selle piibu olemasolu korral poleks ma vastu vaielnud.
Oleksin ehk sattunud Afganistani mudžaheedidega võitlema või kusagile Angolasse. Kurat seda teab.
Nii et kahetseda pole vaja.
Halb on tagantjärele vaid see, et ma ei saa ka praegu aru tollastest täiskasvanutest.
Veel üks minu hea tuttav, kes on pärit Buenos Airesest, tunnistas kunagi, et isegi siin Eestis elades võpatab ta tahtmatult, kohates tänaval laigulises mundris sõjaväelast. Arusaadav, sõjaväehunta ajal üles kasvanud laps. Ma tean seda tunnet.
Mina võpatan, nähes spordidressides rühikat ning lõbusat inimest, kelle kaelas ripub vile ja stopper ning kes viib oma klassi staadionile jooksma, Snelli tiigi peale uisutama või Nõmme mändide alla suusatama.
LENNUKID
A. Hvostovi arhiiv.
MUL ON ÜKS MÄLESTUS LAPSEPÕLVEST: ma lippan koos kaaslastega kõigest väest mööda lasteaia õue, pea kuklas, vaadates vaimustusega taevas laperdavat helikopterit ja hüüdes sellele midagi nii kaua, kuni lennumasin püsib meie vaateväljas.
Minu isikliku ning kordumatu helikopterilaulu esimene rida kõlas „villataka puusti, apaljoti kuusti…”. Need neli sõna on mälus kindlalt talletunud. Mis edasi tuli, ei suuda ma kahjuks meenutada. Kuigi midagi pidi veel olema…
Villataka puusti, apaljoti kuusti. Rõhud esimestel silpidel, sest minu isikliku keele rääkimisel kehtisid eesti hääldusreeglid. Sõnad ise on ilmselgelt kui mitte just vene päritolu, siis kindlasti sellest tuletatud.
Kust ma selle laulu võtsin?
Hakkan mõistatust otsast harutama.
See peab olema üks paljudest mantratest, mida vene lapsed kasutasid ümbritseva maailma mõjutamiseks. Näiteks teo väljameelitamiseks tema majakarbist asetati ta peo peale ja hakati sosistama midagi sellist nagu „ulitka, ulitka, võsunis iz doma…”. Tigu, tigu, tule majast välja… Kas see toimis? Küll, ja kuidas veel! Juba kolmanda-neljanda korduse järel hakkas limane tombuke karbikeermest pulseerivate liigutustega välja pressima. Oli ka võlulausung lepatriinudele – eesmärgiks oli panna näppu mööda ukerdavat putukat ära lendama, ning selle esimeseks sõnaks oli samuti pöördumine mõjutatava olendi poole, kutsudes teda nimepidi: „Božaja korovka, božaja korovka…”
Seega oli nii teo kui lepatriinu mantrate esimene sõna pöördumine ehk üte.
Kuna helikopteri jälitamisega kaasnenud salapäraste sõnade karjumine ei saanud olla midagi muud kui mõjutustoiming, siis pidi esimene sõna villataka tähendama helikopterit. Vene keeles vertaljot. Järelduse tegemiseks ei pea olema Aaviku formaati geenius: laps, see tähendab mina, liitis silbile vil pöörleva tiiviku taka-taka-taka-häälitsuse.
Ent mida tähendab puusti? See peab olema tuletus mõnest tegusõnavormist. Mida võis üks nelja-aastane laps tahta helikopterilt? Loogiline – et see maanduks tema mänguõuele! Ja edasi… No jumal teab, Potsataja multifilmis oli üks laul, kus võlur lendab helesinise helikopteriga sünnipäevalapse õuele ja kingib kõigile kohalolijaile nelikümmend Eskimo jäätist. Film Potsatajast tehti 1971. aastal. Minu helikopteri jälitamise laul on viis aastat varasem.
See on üks neist juhtumeist, mil kunst jääb elust maha.
SILLAMÄE kohal lennanud piirivalvekopteritest võis vaevalt uskuda, et mõni neist maanduks lastekarja keskel ning jagaks kokkujooksnute vahel paar kastitäit jäätist laiali. Aga proovida tasus ikka. Villataka puusti võis olla minu vene-eesti segakeeles niisiis vertaljot, opustis ehk „helikopter, lasku alla”.
Selle osa meenutamine läks lihtsalt. Ent mida tähendab apaljoti kuusti? Esimene sõna apaljoti peaks taas olema nimisõna. Kõlab nagu paljot, vene keeles „lend”. Samaljot on teatavasti lennuk. Esimeses laulureas pöördub laps, see tähendab mina, helikopteri poole, teises võtab ta juba lennukit käsutada.
Minu lapsepõlvetaevas põrises, mürises ja paukus mitmesugust tüüpi lennukeid. Esmalt ülehelikiirusega sõjalennukid, mis liikusid piki Soome lahe rannikut nii kõrgel ja nii kiiresti, et nende järel jooksmine oli võimatu ja ka mõttetu. Lennukite ilmumist taevasse saatis äikesemürina taoline kärgatus, mis oli nii tugev, et sõiduki trajektoorile jäänud majade aknaklaasid vappusid. Me teadsime, et need on sõjalennukid, aga me ei kartnud. Sest nad olid „omad”, need ei olnud ju mingid Ameerika lennukid Vietnami taevas. Vietnami sõjast teadsime palju, sest uudistes oli see pidevalt esindatud.
Olemata valdkonna asjatundja, julgen arvata, et praegu on meie taevasse ilmuvatel harvadel NATO sõjalennukitel keelatud helibarjääri ületamine inimasustuse kohal. Nõukogude ajal piirangud puudusid. Sillamäe kohal võis müristada ja kärgatada jumalik-olümposliku jõuga mitu korda päevas. Niisuguse nähtuse mõjutamine ei tulnud lastele pähegi. Sama hästi võinuks sundida piksenoolt alluma meie tahtele. Kuid taevas liikusid ka vähemad ning aeglasemad lennumasinad – kahetiivalised „moosiriiulid”, samasuguse rohelise värviga üle võõbatud nagu helikopterid ja peaaegu sama veniva teokäiguga. Neid võis juba kõnetada küll.
Minu lapsepõlve lennulausungi teine pool võiski olla suunatud mõnele „moosiriiulile”, milletaolisi Sillamäe taevas põristas sama tihti kui piirivalvekoptereid. Tõenäoliselt on apaljoti mugandus sõnast samaljot. Ent mida tähendab „kuusti”?
Ku nagu kuvõrknis? Lennuk, tee üks tiritamm. Või oli see küsimus – kuda letiš? ehk „kuhu sa lendad?”.
Ei tea. Tõstan käed.
Eelnev tõlgenduskatse võib olla täiskasvanuks saanud ja tuimaks muutunud mõistuse möödapanek, lapse keele surumine vanainimese loogikasse.
Miks ei võiks oletada, et me ei tahtnud Sillamäe taevas põristanud ja müdistanud lennumasinaid panna maanduma mitte