ja piilusin sisemusse; seal sees oli kulumise eest kaitstud kangas jäänud täiesti tumesiniseks.
Mind haaranud tunne võis olla suguluses emotsiooniga, mis valdab teadlast, kes uurib talle varem tundmatut nähtust. Teate seda magusat võbelust, mis haarab suure avastuse lävele astudes?
Niisiis, tegin järelduse, et pükste pesemisel ja kanga heledamaks muutumisel võib olla seos, kuid see polnud määrav faktor. See, mis pükste välimust kujundas, oli füüsiline kokkupuude ümbritseva maailmaga. Hõõrdumine vastu välispindu. Ent miks oli sellise mõju tulemus pükste mõningatele aladele olnud hoopis tugevam kui sealsamas kõrval olnud pindadele?
Uurisin õmblusi. See on põhiline – Rannapi „Valgesulestki” sai teada, et kui su pükstel on nõrgad õmblused, siis ei saa nende peale kunagi kindel olla.
Marise pükste topeltõmblustega võinuks soost välja tirida korraga kas või kolm poissi. Uskumatult tugevad õmblused kangatükkide ühenduskohas kätkesid endas erinevate kulumisastmete kõiki variatsioone: paks ja esilekerkiv äär oli kulunud peaaegu valgeks, ent sealt paari millimeetri kaugusel nöörsirgelt jooksva tikandi vaos oli tumedam kangas. Kummaliselt, isegi peaaegu hirmuäratavalt oli kangas käitunud tikanditevahelises ruumis: sinna olid moodustunud lained, mille harjad oli kulunud heledamaks, sellal kui vaod harjade vahel säilitasid algse tumeduse. Nagu liiprid – õmblus jooksis justkui raudtee läbi indigosinise preeria. Mida pingsamalt seda müstilist mustrit uurisin, seda enam valdas mind tunne, et need püksid on tehtud kangast, millel pidi olema iseseisev tahe. Või oli juba pükste kokkuõmblemisel kangas programmeeritud kuluma nii, et tulemus oleks kõikidest võimalikest kõige ägedam?
Tegin veel ühe järelduse, ja nimelt – ebaühtlases kulumises peitubki selliste pükste tõeline maagia.
Minu igapäevased püksid olid kokku traageldatud, ei, isegi mitte traageldatud, vaid kokku lapitud kõikide riidesortide madalaimast esindajast, keda polnud põhjust isegi neandertallaseks nimetada. Marise pükste kangas oli kangamaailma sapiens.
Avastusretke järgmises staadiumis hakkasin tähelepanu pöörama detailidele. Esmalt võtsin ette taskud.
„Sangari” pükstel olid taskud külge säristatud nagu taskurätikud ninanuuskamiseks (tollal ei tuntud ühekordseid paberrätikuid), aga Marise pükste taskutes oli dünaamikat; selliste taskute alla surutud tagumik polnud mõni ebamäärane perse, see muutus kunstiteoseks. Taskut poolitas kahest paralleelselt jooksnud niidist ilutikand, mis moodustas kajakatiibade kujulise kaardus V-tähe.
Parempoolse tasku siseserva õmbluse vahel punas lipik. See oli poolteist korda pool sentimeetrit suur. Sellel aimusid valget värvi kirjad. Ei, pigem hõbedased. Vajutasin lipiku näpuga sirgeks ja lugesin ülalt alla jooksvaid tähti.
Levi’s.
Sama kiri, aga tagurpidi, oli lipiku teisel poolel. Veel oli sinna trükitud rõnga sees olev R-täht. Ei, mitte trükitud, see oli tikitud. Nagu ka kõik ülejäänud tähed.
Ühe väikese sildi tegemisega oli nähtud nii palju vaeva! Näppisin ja kobasin silti. Tundus, et sellesse oli kätketud pükste hing. (Kolm aastat hiljem kohtasin Tallinnas õppides ühikakaaslast, kes näitas Levi’se silti, mille ta oli kusagil olengul end mälukasse joonud tibi pükstelt žiletiga ära lõiganud; ta õmbles selle omaenda pükstele, mis olid presendist kokku traageldatud ja püüdsid imiteerida Levi’ste lõiget – selle peenelt viimistletud ja hingega sildi õmblemine nendele karikatuursetele pükstele oli kõige otsesem pühaduserüvetus.)
Paksud topeltõmblused jaotasid tagumiku neljaks sektoriks. Vertikaalne õmblus algas ülevalt värvli juurest ja jooksis alla hargivahesse välja. Sellele õmblusele oleks tahtnud laulda oodi. Sangaritel, Noorustel ja muudel sellistel teksamaailma häbiplekkidel niisugust kannikatevahelist õmblust polnud, oli harilik. Vaatasin pükste pahupoolt. Vertikaalsel õmblusel oli seespool pruunikat värvi sitatriip, aga see ei rikkunud pükse. Siililegi selge, et seda varandust, mida ma seal hardalt käes hoidsin, püüti pesta nii harva kui võimalik. (Hiljem kuulsin nippi, et loputusvette tuleb lisada äädikat, see vähendab indigosinise värvi kadu.) Pöörasin püksid taas õigetpidi. Värvlile oli õmmeldud pudedaks muutunud kollakaspruun jõupaberit meenutav lapakas, üpris kulunud kas pesemisest või kandmisest. Lähemal uurimisel osutus lapakas õhukeseks nahaks. Sellele oli trükitud punase värviga pilt, lapaka alumises servas jooksid tähed ja numbrid.
Pilt oli primitiivne, et mitte öelda lapsik: kahe hobuse vahele oli pandud paar pükse, ja nagu võis järeldada piitsa andvatest meestest – igal hobusel oma sundija –, prooviti neid pükse lõhki käristada. Pildil kujutatud püksipaar oli inim- ja hobufiguuride kõrval ebaproportsionaalselt suur, umbes nagu vaarao kuju Egiptuse bareljeefidel, võrreldes õukondlaste ja kõiksugu muude vähemate mutukatega. Ülemises servas oli suur punane kiri Levi Strauss & Co, selle all San Francisco.
Alumise serva numbririda oli justkui šifreeritud teade, saadetud sellestsamast San Franciscost.
Keerasin püksid ümber, et uurida esipoolt.
Minu tähelepanu paelusid needid. Ümarad vasekarva kettakesed, mille keskel kõrgus tugev kupp; see meenutas naise rinnanibu koos pigmenteerunud rõngaga selle ümber. Silitasin neete näpuga. Kuus tükki ühtekokku. Ka neetidele olid graveeritud väikesed tähed. Need püksid tahtsid mulle midagi öelda, neisse oli kodeeritud salasõnum, ei mingit kahtlust! Nendele pükstele polnud ma ükskõik. Nad hoolisid minust.
Tähtede ja numbritega polnud pükste juures kokku hoitud – ka needitud nööbi servale oli stantsitud kiri. Sobrasin igaks juhuks veel kord pükste sees ning vaev sai silmapilkselt tasutud; esitasku voodri küljes oli veel üks lipik, mida ma polnud esimesel korral sisse piiludes märganud: see oli siidjas valget värvi pikk riideriba, mis kirendas kõikvõimalikest märkidest.
Milton’sitel ega ühtedelgi teistel minu pükstel polnud seespool niisugust sõnumit olnud. Püüdsin selle kiirelt pähe õppida. Made in U.S.A. Veel kord Levi Strauss & Co. Jälle mitu rida numbreid. Mis tähendus neil küll olla võis? Alkeemiline salavormel? Tarkade kivi valmistamise õpetus? Sõnum mõnele Ameerika agendile?
Aga lisaks numbritele olid seal ka väikesed pildid. Üks kujutas pesukaussi, mille sees olid numbrid. Siis läbikriipsutatud kolmnurk. Selle kõrval triikraud kolme punktiga. Rõngas olev P-täht. Meenus ajakirjas Pioneer loetud artikkel Hephaistose kettast, millel olevat Kreeta lineaarset kirja polnud seniajani keegi suutnud lahti muukida.
Jätsin šifrogrammi kahetsusega sinnapaika ning naasin nööbi juurde. See oli nii tugevalt värvli küljes kinni, et äratõmbamiseks oleks pidanud kasutama tange. Ja siis oli seal veel tõmblukk, samuti vasekarva. Luku tilal paistsid väiksed tähekesed YKK. Kusagil mujal polnud seda tähekombinatsiooni esinenud. Tõmblukk paistis pärinevat kusagilt mujalt kui Levi Straussi tehasest?
Oli see kapitalistliku maailma koostöö näide?
Jäin mõtlema Ameerika majandusliku korralduse üle. Ju seal siis mingi teineteise abistamise vaim ikka valitses.
Tirisin lukku mitu korda üles-alla. Panin nööbi kinni ning jätsin luku lahti. Kollase niidiga läbitikitud püksiklapi alt paistis ovaalne pilu, mille alumises tipus säras vaskne tila tähtedega YKK ja üleval pilgutas silma nööbi tuhmjas sõõr. Püksiauk võrgutas kätt sisse toppima. Kribasin näppudega üle lahtise luku hammasterea. Liigutasin lukku veel kord üles ja alla. See jooksis pehmelt, tõrgeteta, nagu õlitatult. Seda hoolimata sellest, et luku üks serv oli hakanud ilmutama hargnemise märke. Nõukogude Liidus tehtud lukkudega tuli juba uuest peast kasutada jõudu või nõksutamise taktikat; need lukud ragisesid, ei tahtnud kinni ega lahti minna, nende hammastus avanes ootamatutes ja piinlikkudes olukordades.
San Francisco püksivõlurite enesekindel otsus varustada oma teksad meie oludes ebakindlaks peetud tõmblukuga oli veenvaim tõestus Ameerika tehnoloogilisest üleolekust.
Panin püksid toolileenile tagasi, nagu olin need leidnud, ja lahkusin kahetsustundega toast. Hinges pakitses valus äratundmine, et minust ei saa kunagi selliste pükste omanikku. Ei lähemas ega ka kaugemas perspektiivis.
Minul polnud kirjasõpru ega sugulasi õigetes maades. Ja ma