naine oli õppinud mitte märkama sissetungijaid, seda uute aegade vahtu, mis kobrutas tema maja ümber?
Ma ei tea praegu isegi seda öelda, kas see vana naine rääkis eesti keelt. Keegi polnud teda kunagi kuulnud rääkimas. Äkki oli ta tulnukas, kes komandeeriti meie salajase tehase jälgimiseks elama niivõrd sobimatusse kohta? Selle moori kohta võib ükskõik mida kokku mõelda. Kas või seda, et ta oli kunagi poeet Igor Severjanini muusa. Või Stackelbergide sohitütar. Praegu seda kirjutades haarab mind ebakindlus: kas ta ikka oli olemas?
Aga oli, kindlasti oli ta olemas, sest isegi linnavõimud pidasid vajalikuks teha jõupingutusi tema maja kaitsmiseks randa õõnestavate tormilainete eest. Mäletan end kuueaastasena mererannas kivikesi vette loopimas, selja taga kaldakõrgendikul lösutav majake. Kaheksa-aastasena ma sealsamas kive enam vette loopida ei saanud, sest need oli mattunud kaldale kuhjatud betoonplokkide alla. Ega neistki pikaajalist abi polnud – aasta või paar hiljem oli kallas juba nii palju varisenud, et osa majast rippus tühjuse kohal.
Ühel hetkel oli rannamoor kadunud. Kas sai tema aeg täis või viidi ta kusagile vanadekodusse, pagan seda teab. Kinnilöödud akendega hütt seisis veel tükk aega mere kaldal. Praegu pannakse mahajäetud majad põlema, tollal seda kommet veel polnud. Maja kõrval pingil jõin oma esimesed veinid, vaadates salapärase maja agooniat. See kestis ja kestis. Ma ei tea, kui kaua, sest ühel hetkel olin ka mina sellest rannast kadunud.
AGA ma ei peaks nii palju ruumi pühendama ühele rannaosmikule.
Linn ise – kuidas see välja nägi? Linna ilme määrasid kaks looduslikku tegurit: nagu juba eespool öeldud, on üks neist Põhja-Eesti pankrannik ja teine Sõtke jõgi. Pankrannikut nimetavad geoloogid sõnaga „klint”. Meie kasutasime venekeelset sõna obrõv. Ka eesti lapsed ütlesid nii – lähme obrõvile mängima. Obrõv tähendab järsakut. Muidugi ei ole „klint” ka mingi eesti sõna, see on mugandus saksa terminist Glint.
Sõtke on üks paljudest Põhja-Eesti jõgedest, mille veed on aastamiljonite kestel üha mere poole liikudes pankrannikusse sügava kanjoni uuristanud. Sillamäe keskel peaks see näha olema, aga on kahjuks praegu veega täidetud. „Kahjuks” sellepärast, et see pidi olema väga maaliline kanjon. Jõe vool on tõkestatud tammidega, sel moel on tekkinud kaks paisjärve. Nende ülesandeks oli vähemalt omal ajal tehase, selle kuradima tehasemölaka varustamine veega. Võib-olla teenivad need paisjärved praegugi seda eesmärki, sest neid pole tühjaks lastud.
Linna läbivad kolm ida-lääne suunalist pikka tänavat, kaks klindil ja kolmas selle all. Nendega ristuvad põhja-lõuna suunalised lühemad tänavad. Linnulennult vaadates on see korrapärane nagu mõni Ameerika linn. Kõrghooneteta, sest Sillamäe südames on midagi paremat. Kõik arhitektuurispetsialistid ja muidu huvilised kukuvad minu linna külastamise järel lüüriliselt õhkama, et milline stalinistlik ampiir! Midagi samasugust võib näha ka Viivikonnas, Kohtla-Järvel ja Aseris, aga Sillamäel on seda kõige rohkem ja kõige uhkemalt.
Tänapäeva raekoda, mis minu ajal oli täitevkomitee ning muude punaste asutustega täidetud, meenutavat oma astmeliselt aheneva kõrge torniga kirikut. Seda sarnasust on märganud mitmed minu tuttavad „päris”-Eestist.
Mõned Sillamäe venelasedki on ajanud vihjelist juttu, nagu oleks see pealtnäha kirik ehitatud Stalini ajal selleks, et merelt vaadates jätta meie linnast mingi hoopis teise linna mulje. See pseudokirik olnud justkui mingi maskeering.
Ee… see tähendab? Noh, taheti jätta „päris”-Eesti linna muljet, et näete, isegi kirik on olemas – varjates sedaviisi Sillamäe tegelikku olemust. Mis oli siis… mis asi? Eks ta ikka olnud ju nõukogude aatomitööstuse üks käilakujusid.
Pseudokirikule mõeldes jõuab korraga minu teadvusse üllatav tõsiasi, et ma pole kunagi näinud oma linna mere poolt. Minu ajal polnud rannas seistes merel märgata eales mitte ühtegi paati või purjekat ja laevadki liikusid kusagil silmapiiril. Kas selle põhjal võiks oletada, et laevadel oli keelatud linnale läheneda? Hakka või arvama, et ka linna siluett oli tollal salastatud.
Ma ei kahtle, et kui see kuradima tehas vaateväljast ära lõigata, siis võiks linn olla päris ilus. Klindil klassitsistlikus stiilis kultuurimaja, selle taga pseudokirik, treppide kaskaad, umbes nagu Odessas, mis laskub mereranda suunatud laiale promenaadile, see kõik on mattunud rohelusse. Viimasel kümnendil on lisandunud kõiksuguseid kummalisi ehitisi – õigeusu kirik sibulkuplitega ja mingid kõrghoonejunnid all rannas, aga selle eest mina ei vastuta, minu ajal seda polnud.
Mis teeb Sillamäe tõeliselt erinevaks „päris”-Eesti linnadest, on eramajade puudumine. Eramute rajoone pole ka praegu. Minu ajal polnud isegi üksikuid individuaalelamuid, mis on praegu siiski tekkinud. Eramute puudumine oli omal ajal minu jaoks piinlikkust tekitav asjaolu. Kõigis korralikes linnades olid olemas eramajad, isegi Jõhvis, ainult mitte Sillamäel!
Mõni ime, et selles linnas polnud ühtegi põliselanikku – peale selle salapärase moori seal mererannas. Põlistel oleks ju olnud isiklikud majad.
KELLELT küsida praegu vana Sillamäe kohta?
Tallinnas elades kohtasin Terase ja Tina tänava nurgal mitme aasta vältel Kaljo Kiiska. Väike hall vanamees, justkui Ülemiste vanake, kodunt juhuslikes riietes välja astunud, mõnikord lausa dressipükstes, jalutas seal õhtuti koeraga. Iga kord, kui ma teda nägin, tundsin kihku ligi astuda, et end esitleda, paluda vabandust tülitamise pärast, kinnitada tõtakalt, et mul pole kavatsustki pinnida talt midagi käimasoleva näitlejatöö kohta, mul on hoopis midagi muud hinge peal. Ma oleks käe südamele surunud ja tulistanud välja umbes sellise sisuga tiraadi: „Härra Kiisk, kas te ei tahaks mulle rääkida minu ja samas ka teie enda kunagisest kodulinnast, nii nagu see nägi välja teie noorusajal?”
Ent ma lükkasin niisuguse ligitikkumise alati edasi, mõeldes, et kuidas ma hakkan hämaral tänaval tülitama vanemat härrasmeest, pealegi kui selle inimese näole on kleebitud „palun ärge tülitage mind, ma ei taha suhelda”-mask, mis iseloomustab kõiki kuulsaid näitlejaid. Allusin Kiisa tummale rahulejätmissoovile, sest küllap oleks jutt Sillamäest tulnud pikem kui kümme minutit. Seal tänavanurgal polnud ka kohvikut (vähemalt niisugust, mis vääriks seda nime), kuhu oleks võinud korraks sisse hüpata. Kõik asjaolud olid vestluse vastu ja nii ma lükkasin seda aina edasi, pannes lootuse kunagi ehk saabuvale õnnelikule juhusele. 2007. aastal Kaljo Kiisk suri. Ja mina vaevan end sestsaadik etteheidetega, et miks ma ometi ei suutnud rikkuda hea käitumise tavasid… mõnikord ei valmista mingit raskust nende peale vilistada, aga Kiisaga, näe, ei suutnud.
Mida ma siis oleks temalt küsinud? Paljutki.
Härra Kiisk, kas teie nooruses oli Sillamäel veel säilinud kunagise kuurordi õhustikku? Kuurhaus, kuskohas see asus, ma ei suuda sellele leida praeguses linnaruumis ühtegi kohta, kas see oli jõesuudme lähedal? See koht on nüüd nii räämas, et ei suudagi kujutledagi sinna rannahoonet… Ja öelge, kas teie ajal oli veel säilinud komme heisata punane lipp kuurhausi vardasse selle märgiks, et vesi on supeluseks soe? Ma olen lugenud mälestustest, et enne Esimest maailmasõda oli selline tava; mõelda vaid, punasel lipul lubatakse Vene tsaaririigis lehvida, mis siis, et vaid rannahoonel, aga ikkagi – pärast kõiki neid atentaate ja viienda aasta revolutsiooni ja pankade röövimisi, mis kõik toimusid punase lipu all… aga Sillamäel, kujutage ette, anti sellega supelsakstele märku, et kõik on lahkesti palutud randa.
Ja kuskohas oli postijaam? Räägitakse, et teisel pool praegust Peterburi teed, seal on praegugi üks kivist hoone, selline, mis kohe kuidagi ei sobi linna praeguse hoonestusega, see maja nagu ei paiknegi linnas, kas toosama ongi?
Postijaam, pood, kõrts… kas kõrts oli olemas?
Aga kus olid põlevkiviutmistehase tööliste majad? Selle tehase ehitasid rootslased 1929. aastal, see olnud väga moodne ettevõte ja küllap siis olid ka tööliste elamud tolle aja kohta eesrindlikult sisse seatud – ei tea, miks küll ei ole praeguseks neist jälgegi näha?
JA ÜLDSE, mis juhtus Sillamäega sõja ajal? Narva hävis, Sinimägedes lükati kõik nii siledaks, et isegi alustaimestikku ei jäänud, Jõhvi põles maha – ümberringi oli häda ja hukatus, ega