räägitakse, et üks ilusamaid randu, mõelda vaid, minu ajal polnud sellest enam jälgegi, ainult kõvasti ida poole kõndides läks jälle liivaseks, aga muidu oli ainult klibu.
Ja kuskohas täpselt oli see sild, mis andis linnale nime, see, mis pidi olema mäe pealt laskuva tee lõpus; praegu on meie linnas kaks tammi ja üks puusild, teie ajal seda polnud, teil oli kaarega kivisild, küllap paarsada aastat tagasi ehitatud, ma olen seda vaid postkaardil juhtunud nägema, ei tea, mis sellest sai, miks seda enam pole meie linnas olemas, kas ta tõesti lõhuti lihtsalt maha…?
Ja kas see oligi teie lapsepõlve ajal üldse linn või olid need kõigest kolm kõrvuti paiknenud rannaküla: lääne pool Türsamäe, seal oli veel uhke mõisahoone, kas see oli teie ajal ka veel alles? Nüüd laiub selles kohas tehasejõledik. Siis tuli Sillamäe küla ja edasi ida poole Kannuka küla; ma mõtlen vahel, et kas minu kodutänav, Gagarini-nimeline, on kunagise Kannuka küla maadel?
Kas need olid puha kalurid, kes siin külades elasid? Ega tea, mis neist võis küll saada, kas nad läksid 1944. aastal üle mere või jäi mõni koduranda ja kahetses pärast, kahetses hirmsasti, kui siin hakkasid kõik need muutused toimuma: alul Saksa sõjavangide laager ja uraanikaevandus, siis tuli uraani rikastamise tehas ning stalinistlik näidislinn, mille elanikud tulid siia rannale ei tea kust, tulid ega teadnud üldse, mis siin kunagi oli olnud, et siin oli kuurort, idüllilised kalurikülad, punase lipuga kuurhausi kohal, ja et see punalipp ei olnud sirbi-vasaraga, ei olnud viisnurgaga, ei olnud loosungiga „kõigi maade proletaarlased…”, et see tähendas hoopis midagi muud, see tähendas, et lühike põhjamaine suvi on nüüd tõeliselt alanud ja vesi on lõpuks ometi soe, olge lahked, kasutage selle lühikese aja iga hetke, prosim kupatsa3, schwimmen, alle schwimmen4! Niisugune õnnelik muretu maailm oli siin kunagi olnud, millest uustulnukad ei teadnud mitte kõige vähematki.
EGA mina ka teadnud.
Aga seda võin ma praegu küll öelda, et teatud spetsiifiline ülbus, mis iseloomustab kuurortlinnade elanikke, lõi sillamäelastes siiski mõnikord välja. Seda oskan ma alles nüüd tagantjärele märgata. Tookord ei saanud ma tolle arrogantsi olemusest aru.
Asi oli nii, et tehase tossavast korstnast hoolimata käis meil päris palju tippsportlasi treeninglaagreid pidamas. Meenub näiteks, kuidas Sillamäele saabunud Nõukogude Liidu väravpallikoondise mehed korraldasid linna spordihallis näidismängu. Enne seda rääkis nende treener publikule, et olnud valida meie linna ja Sotši vahel ning et sportlased eelistasid Krimmi võludele seda jahedat rannikut siin, mille peale spordihalli kogunenud linlased plaksutasid meelitatult.
Spordikompleks oli meil tõesti vägev. Selle uksest saalis sisse-välja ületreenitud kehadega mehi ja naisi – neil oli ka ühiselamu sealsamas; aknad avanesid linna peatänavale ja õhtuti võis mõnikord näha Sillamäe nooremapoolset meessugu akende all kenitlemas ning seal ööbivatele pikkadele sitketele naissportlastele külge löömas. Kas nad tõesti lootsid nende amatsoonide lahkusele, need provintsilinna poolpurjus ja ärasuitsetatud mitte-dändid, mitte-donžuanid, mitte-casanovad, need kuradima joobarpapagoid? Või siis juhtum, kui Arma-nimeline tüdruk, eestlanna, nähvas mingitele Moskva sportlastele – olid sellised hirmus pikad latid, küllap korvpallurid –, et mis te siin laiate, raisk, võtke vaiksemaks, ega see siin pole teile kakaja-nibud Maskva! Niisugust enese paremakspidamist, mis iseloomustab Gagra, Jūrmala või Pärnu noorsugu, esines Sillamäelgi.
Või tuli see ülbus sellest, et Sillamäe oli siiski teatud mõttes eliitlinn?
Aga „päris”-Eestis ei teatud meie linnast suurt midagi. Või kui, siis ainult halba. Hiljem, ülikoolis juba, leidis see taas kinnitust. Esimesel semestril juhtus auditooriumis enne loengu algust selline lugu: minu kõrval istus spontaanse ütlemise poolest tuntud kursaõde, kes hakkas uurima, kustkohast ma pärit olen. Tema ise oli muidugi mõista tallinlanna. Mina ütlesin, et olen Sillamäelt. Ja tema karjatas seepeale, et issand küll, seal linnas on ju kõik puha värdjad. Ütles seda, vaatas mulle süüdimatute silmadega otsa, sai siis aru, mida oli öelnud, hüüatas oi! ja lõi käe plaksti suu ette, nagu soovides öeldut tühistada.
Ma ei solvunud.
Ega ta esimene olnud, kes sillamäelastest niimoodi arvas.
Võib-olla on neil õigus, kes niimoodi arvasid. Me olemegi teistsugused. Äkki me olemegi ebanormaalse linna ebanormaalsed elanikud. Aga mitte ainult selle kuradima tehase pärast. Ka muudel põhjustel. Nendest ma üritangi nüüd järgemööda kirjutada.
NÕUKOGUDE VÕIM
Eesti Filmiarhiiv, foto: V. Rudko.
NÕUKOGUDE VÕIM JA VLADIMIR ILJITš LENIN olid minu lapsepõlves peaaegu identsed mõisted. Pole imestada, et esimesed kogemused nõukogude võimust saingi ma seoses Leniniga.
Novellis „Sinised mäed” kirjeldan ma ühe Sillamäel elava kuueaastase vene tüdruku ehmatust, kui teda süüdistatakse lasteaias õues mängimise ajal selles, et ta olevat hüüdnud „hurraa, Lenin on surnud!”. Kasvatajale tundus, et hüüe tuli just tema suust, ja ta reageeris juhtumile vaese tüdruku raputamise ja sakutamisega, sisistades needusi tema aadressil.
See on tõestisündinud lugu. Aga see ei juhtunud mitte ühe kuueaastase tüdrukuga, vaid minuga. Lugu ise on mõneti mõistatuslik. Ma ise kuulsin samuti tookord seda lõbus-hasartset karjatust; see ei tulnud minu suust, ehkki kasvataja süüdistas mind. Hästi ülekohtuselt, sest midagi niisugust hüüda oli liiga tobe isegi minutaolise kuueaastase arvates. Enamik mängusõja loosungeid olidki tobedad.
Ümberringi käis suur lumesõjamöll. Keegi kaitses ja keegi ründas lumekindlust, kusjuures oli võimatu aru saada, kes millises rollis esines, ja nagu taoliste kismade puhul ikka, tulid nüüdki poiste suust kõiksugused motiveerimata hüüatused. Põhiliselt karjuti niisugustes mängudes fraase nagu „ahhtung, ahhtung” – sõjafilmides pandi sakslaste suhu õige sagedasti achtung! (tähelepanu), sealt see eeskuju. Kindlasti kõlas laste suust mitukümmend korda „hende hohh” – allikas samuti filmidest kuuldud saksakeelne hände hoch! (käed üles); peale selle esines hüüatusi nagu „kontra!” – see jäi meelde juba kodusõjateemalistest filmidest, tähendades kontrrevolutsionääri ehk vaenulikku tüüpi, kellele torgati nina alla mauser, sest muidu ei hakanud ta rääkima, kuhu on peidetud töörahvalt röövitud kuld; samast allikast pärines täiesti seletamatu tähendusega laulujupp „tsõpljonok žarinõi, tsõpljonok varenõi, tsõpljonok tože hotšet žit…”. „Küpsetatud tibuke, keedetud tibuke, tibuke ka tahab elada” – see laul pärines filmist „Tabamatud tasujad”, minu mäletamist mööda jaurasid seda kusagil kõrtsis mingid lakku täis anarhistid.
Vahel lõuati lumekindlust vallutades ka täielikke mõttetusi nagu näiteks „zdravstvuite, ja vaš papa, ja rabotaju v gestapa”. Tere, ma olen teie isa, ma töötan Gestapos! Kuidas kõik mängu konteksti sobis, selle üle keegi muret ei tundnud. Need sõnad lihtsalt tulid ise meie sisemusest välja ajal, kui me üksteisele lund krae vahele toppisime.
Võib-olla otsustas keegi mu lasteaiakaaslastest senist repertuaari mitmekesistada, kisendades „ura, Lenin umer!”. Hurraa, Lenin on surnud!
Mida ta hüüdega mõelda võis, jumal teab. Kindlasti mitte seda, et tema arvates on Leini surmas midagi kiiduväärset. Ta võis lühendatult edasi anda mõtte, et Lenin on küll surnud, aga meie, tema revolutsioonilised sõdurid või Balti laevastiku veelgi revolutsioonilisemad madrused, viime tema ürituse lõpuni, hurraaa!, ja selle kinnituseks virutada lumepalliga vaenlasele vastu nina.
Pole isegi oluline, mida too mänguhoos väike tattnina mõtles. Huvitav oli kasvataja reaktsioon. Kui ma ütlen, et see oli paanilise hirmu hoog, siis ei pane ma ilmselt väga mööda. Hirmu põhjusest saavad minuealised aru – kasvataja pidi arvestama sellega, et hüüatust võis kuulda veel keegi täiskasvanutest ning sellest ette kanda, „kuhu vaja”. Hakka siis seletama, miks sinu kasvandikud karjuvad nõukogudevastaseid loosungeid! Kuusteist aastat varem – ma oletan, et see Lenini surma