Tal jäi vaid oodata, millal neiu oma töö lõpetab ja talle järgneb. Aga et Ida talle järgneb, selles oli Teo kindel, sest Maal lihtsalt polnud teist sellist meest, kes oleks talle kuldset Kuud pakkunud ja oma lubadust ka pidanud. Teo võttis pakutud lubadust üha tõsisemalt ning ei mõelnud Kuust vaid siis, kui Ida ta käte vahel oli.
Teo oli koostanud ülitäpse tabeli Kuul leiduvatest ainetest ja leidnud vaid paar koostiselementi, mida Maal polnud. Nendele elementidele polnud vasteid ka üheski teises andmebaasis. Teole ei meeldinud mõistatused, sest need pidurdasid tegutsemist ega lasknud mehe ajuimpulsse enne vabaks, kui lahendus oli leitud. Istunud öid raalteleskoobi taga ning loonud hulga võrdlevaid süsteeme, sai mees targemaks vaid selle võrra, et Kuul leiduv tundmatu element muutis aina oma algahela pikkust ja oli tuvastatav vaid valgustatud pinna poolel. Kuidas Teo ka teoorias ei pingutanud, mõistis ta, et vajab analüüsimiseks mõistatusliku elemendi olemuslikku osakest. Selleks oli vaja Kuul ära käia ning see vajadus pani Teo sügavalt ohkama. Üksinda ei saanud ta seda teha. Ta vajas meeskonda ja seda vajadust näitasid teisedki projekti edukust tagavad märgid.
„Oi! Tere, pojake!” rõõmustas Ed oma poega üle pika aja kuvaril silmates. „Mis mureks? Ega sa ju niisama Vanale signaliseeri, teadagi!”
„No-ohh jah!” ohkas Teo, sest polnud isalt teistsugust reaktsiooni oodanudki.
„Räägi! Panin just pausi…” sõnas Ed ja lükkas oma hõrehallid juuksed kätega kukklasse ning tõukas keha end sirutades lauast eemale.
„Päikesepurjest tead midagi?” alustas Teo kompavalt.
„Ja-ah! On proovitud. Pole seni suudetud kontrollida,” vastas isa ja tundis huvi, „ milleks sulle? See ju meeskonnatöö projekt. Sina oled meil ju Suur Üksiseisja!”
„Enam mitte!” teatas Teo pisukese uhkushelinaga hääles.
„Ei ole! On ka?” süttis isa huvileek poja tegemiste vastu särinal põlema. „Murdsid mõne naise maha või? Mis ta nimi on? Kahju, et meie ema seda ei kuule!”
„Ida!” vastas Teo justkui hooletult, aga kindlalt.
„Ida? Siis päeva tõus ju. See on alati väga ilus,” lausus Ed hetke uneledes ning küsis siis ärksalt: „Mis sa talle lubasid?”
„Kuud,” vastas poeg.
„Kas tähtedega või ilma tähtedeta? Ja läks õnge? Tubli poiss!” naeris isa ja jätkas juba asjalikumas toonis. „Siis sa ilma meeskonnata ei saa. Siis on sul tõesti head kampa vaja! Sul on kogenud logistikut vaja. On üks selline mees. Mäletad, kuuendast sektsioonist. Ars! Tema joonistab purjele teekonna valmis küll. Mina võin energia koondamisega tegelda. Ja Aua! See kutt sobiks ka. Ta on hea piloot ja Maal koordineeriks …”
„… mina ise!” hüüdis Teo vahele, „aga kuidas ma nad nõusse saan?”
„Ilmselt sa siis palka ei maksa,” oletas Ed, „aga ärata neis huvi. Alati on midagi, mis loeb! Kõigil on…”
„Huvi? No näiteks!” takerdus Teo, sest suhtlemine ja emotsioonide eksponeerimine olid talle müstika. „Aga… aga alustame sinust. Miks sina nõustuksid. Ja ära ütle, et vaid selle pärast, et oled mu isa.”
„Seda kõigepealt. Aga…” vastas Ed, „aga energia purki ajamine on mulle alati probleemiks olnud. Tahaksin selle probleemi enne lahendada, kui su ema juurde Toonela sügavikku sukeldun.”
„Okei,” nõustus Teo, „aga Ars? Millest temaga rääkida?”
„Ars kaotas juba lapsena oma jalad, mäletad?” meenutas Ed pojale.
„Mäletan. Aga ta läheks kuhu tahes…” meenutas Teo.„Just!Läheksmaailma!Kuivaidteeoleks, sestratastoolis igale poole ei sõida. Ja seda teed ei tee talle keegi, kui ta ise ei tee. Paku võimalust! Ehk nõustub. Raha tal on!” oletas isa, andes samas aimu materiaalsuse tajust, sest raha probleemi polnud poeg veel üles tõstnudki.
„Ja Aua… no tema on hull! Tema lendaks igale poole, kui vaid tiivad oleks,” arutles Teo juba ise edasi.
„Jah,” arvas ka isa, „ehk ta siis lepib ka purjedega, kui tiibu ei pakuta. Tasu luba tulemuse pealt, ära seda unusta, poeg! Motivatsioon peab olema, muidu ei võta naine sult lilligi vastu!” lisas ta ja kadus kuvarilt.
Teo istus veel viivu, tõstis siis käed, et juuksed kuklasse lükata. End lauast eemale tõugates lendas ta pilk kaugusesse ja mõte Megaara varemetele.
„Huvitav, kas Ida tunneb, kui ma temast mõtlen?” küsis ta endalt.
Ida tundis. Ta istus hetkeks tamrapani puu alla pingile, võttis puusakotist joogipudeli ja püüdis Marsa linna ajas tagasi Megaaraks mõelda. Tal oli kahju, et Teol puudus kujutlusvõime minevikku suhtes. Ida ise vaatas aina tagasi ja tegi seda sama ahnelt kui janu kustutades. Vesi nirises ta suunurkadest mööda põski kaelale ja kõditas rindu. Sama tunnet tundis noor naine ka siis, kui nägi vaimusilmas Erüksi tapluses võidu saavutanud sõdureid Kartaago agulis Hamilkari aedades pidutsemas. Ida silmas ajaudus isegi telkide kuldnarmalisi purpursõbasid meeste peade kohal lehvimas, haistis leivaküpsetamise ahjude lõhna ja tundis, kuidas maapind trampivate sõjaelevantide jalalöökidest vappus.
„See on rohkem kui viiedimensiooniline panoraamvaade,” lausus Ida, „seda peaks üks mees ju ometi näha suutma!” lausus ta Teole mõeldes, aga seda lauset mõistis vaid tuul küpressidest puiestee lõpus.
„Sa arvad, et see peab siin olema!” lausus Ida kõrvale istunud sõbranna Sue. „Ma tunnen ka! Aga see on kindlasti väga sügaval. Sa ei saa selleks kaevamisluba…”
„Pole vajagi!” katkesta Ida. „Vaja on vaid kannatust. Ootame, Teo lubas mulle, et aitab! Me saame vahendid, et uurida ilma kaevamata. Algul piisab sonduuringust ja kui me oleme tõestanud, et just siin, Marsa linna all asuvad kollasetähnilisest Numiidia marmorist Hamilkari lossi terrassid, siis… siis kaevatakse siin nii, et kogu maailm hoiab hinge kinni… seni peab ootama, tõestama. Peab kannatlik olema…!” rääkis Ida näilise rahuga, ent ta süda juubeldas joovastuse piiril, sest sisimas oli ta kindel, et oli leidnud õige paiga.
„Ootame siis!” nõustus Sue, aga tema silmis põles teistsuguse kire leek ja tema kahtles sõbranna võimalustes. „Ehk peaks ikka Lioni käest raha küsima?” lisas ta, sest Lionis ta ei kahelnud
„Lion? Tema on sinu mees. Rikkur pealegi. Kes talle tagasi maksta jõuaks?” tõrkus Ida sõbranna mõtet. „Sina maksad või? Tollele mehele ei piisaks ka haaremist sinunäolistest!”
„Vale! Talle piisaks ühest arstist, kes ta terveks lubaks teha,” vastas Sue mõtlikult.
„Ah sellepärast sa siis arstiks õpidki!” tegi Ida avalduse, kuid taipas siis, et see põhimõte puudutas ka teda ennast.
„Armastada võib teda ju ikkagi. Vahet pole, kui valid…” jätkas Sue ning Ida lõpetas ta lause kokkuvõttega, mis mõlemal noorikul ühine tundus olevat, „… valid selle, kes sinu valis, sest siis võid kindal olla!”
„Just!” laususid sõbrannad kui ühest suust.
Edu korraldatud ümarlaua äärde ilmusid kõik, keda ta kutsunud oli. Lobisev seltskond pruukis ohtralt jooke ja ootas, et lõpuks ilmuks ka keegi, kes selle kummalise kutse algatajaks oli. Teo viivitas, sest Ida oli ta kõne ootele pannud, kuid ise ekraanile ei ilmunud. Lõpuks pidi mees valima, kas oodata kõnet naiselt, kellega ta sajandiks oma saatuse sidunud oli, või alustada koosolekut, mille ta selle kooselu tagamiseks kokku kutsunud oli.„Mehed!” kostis Edu karm bassihääl kutsuvalt ja joogid pandi käest. „Mulle antud sajand hakkab läbi saama. Teie õpingud lõppevad pea ja te seisate reaalsete tegude alguses. Mul on veel üks asi teha jäänud – pisku Päikest purki ajada!”
Kostis üksmeelne naer. Teo lülitas Ida kõneposti välja ja ühines laudkonnaga. Ta oli isale alati alt üles vaadanud, nüüd vaatas ta teda kõrvalt kui võrdset, küll palju kogenumat ja tarka meest, aga meest kes istus temaga sama laua taga. Kui isa oli pateetilise kihutuskõne lõpetanud, andis ta sõna Teole, mitte pojale, nii ta ütleski: Teo räägib projektist! Maa päästmine elementaarosade ikaldusest oli teema, mis painas