arutles Ars valjult ja Aua leidis, et ta võtaks kõigele muule lisaks paar tonni valget kulda, sest seda olla Kuul lademes.
„Meil läheb hõõrdevaba ülivedelikku vaja,” seletas Ed ja Ars väitis, et kui nad kavatsevad tõesti kuupinna kahandamiseks Päikese purje kasutada, ei saa nad tõesti üle ega ümber supervedelikust, mis gravitatsiooni pärsib ega kaota takistusvaba ülijuhina energiat.
„Mina panustaks kristallidesse! Kõik teemandid ja ka poolkristallid sobivad…” kõlas hele lapsehäälne hüüd ja lauas olijate pilgud pöördusid kutsumata külalisele. See oli Lion.
„Sue ütles mulle, et Ida oli talle öelnud, et te vajate finantsabi. Mina maksan!” teatas hingeldav pakspoiss ja potsatas Teo toolile, kes sõna võttes viisaka väitlejana seisma oli tõusnud.
„Ongi nii?” imestas Aua ja oli valmis rõõmust uluma, sest tema oli oma südames vaesushirmu kandnud ja kartnud, et teda osamaksuta kampa ei võetagi.
Ed muigas kavalalt. Ars näperdas ninaalust ja Teol oli pruudi lobisemise pärast pisut piinlik.
„Mis arvate? Ilma finantsabita võime jutlema jäädagi…” sõnas Ed soostuvalt ja keegi ei väitnud vastupidist. Siis juhtis ta meeste tähelepanu sujuvalt üle Maailma Valitsuse lepingu sellele punktile, mis välistas väikeste huvigruppide võimaluse lähiplaneetidelt või nende kaaslastelt materiaalseid väärtusi tarnida.
„Mida põrgut!” tõstis Ars häält, küsides: „Kui väike on väike?”
„Vaja on vähemalt viit meest!” teatas Teo.
„Siis teeme lepingu ära!” rahmas Lion otsustavalt kätega ja tõstis oma diplomaatraali lauale. „Anna oma nimekiri siia,” sõnas ta tarmukal pilgul Teo poole vaadates, „jagame ülesanded ära!”
Teo oli kahevahel. Ta polnud selliseks mölluks valmis. Oli ta ju meeskonnatööks planeerinud vaid paari Kuu reidi, et pinna valgusanalüüsi võtta, ent seisis korraga keset tõelust, et pidi kogu projekti meeskonnatööna võtma.
„Möhh!”osatasEd. „Ikkagimehed!Janooredmehed, aga käituvad, nagu oleks mingid parlamendikõbid.”
„Noh! Mis mõtlete veel… ise ju kutsusite?” muutus Aua kärsituks.
„Oleks see vaid nii lihtne!” tõmbas Ed noori ja äkilisi mehi ohjest, jätkates: „See Kuu oleks ammu Maale tassitud! Aga seni pole – järelikult pole võimalik olnud.”
„Ähh! Ja miks siis meid vaja oli, kui pole võimalik…” lõi Ars käega ja valmistus lahkuma.
„Mehed!” ei andnud Lion järele. „Sellepärast, et kõik on loobujad – teiegi! Ma juba arvasin, et leidsin! Aga Suel oli õigus – ei midagi erilist! Mehed nii kui taevamannapuder. Kõht täis ja minek! Kohe, kui idataevas roosatab, tõmbavad minema. Päike tõuseb jälle ning vaatab Maast läbi kui sõelapõhjast – auk augus kinni. Keegi võiks selle planeedi juba ükskord ära lappida. Milleks ma seda raha siis korjan. Ah? Olen ma siis Jumala armust oligarh või on sel asjal mõtet ka?”
„Ise tahtsid teemante!” mökitas Aua solvunult ja Ars veeretas oma ratastooli laua äärde tagasi.
„Muidugi teemante,” selgitas Lion, „sest neid on Maa aukudes kõige parem kasvatada. Kristalli struktuur on parim plomm, mida tahta. Ja ärge te, mehed, arvake, et valitsus annab teile selle projekti teostamiseks nõusoleku, kui te selle toel Maailma päästa ei kavatse. 51 % loodetud kasumist peab kuuluma heategevusele, alles siis saate selle kuldse kaaslase oma tüdrukute vahel ära jagada! Nimekiri, palun!” lõpetas Lion hingeldades, haaras Teo käest elektronketta Kuul leiduvate elementide nimekirjaga ning pistis selle oma diplomaadi kohvrit meenutavasse raali.
„Miks mulle tundub, et ma tunnen siin ikkagi raha lõhna… kas sina, Lion, haised?” ironiseeris Ars, ent jäi siiski kohale.
„Ah nii? Ja mina arvasin, et see hais on minu sokkidel! Pean siis oma haistmisharjumusi muutma…” ei jäänud Aua kommentaariga võlgu.
Lioni meeste ilkumine ei heidutanud. Tema naha all oli paks kaitsekiht rasva ja see säästis teda nii vaimult kui ka kehalt haiget saamast. Lioni haige süda oli selle kaitsevalli rajanud, et oma nõrkust varjata, aga seda saladust teadis vaid Sue.
Tööülesannete jagamine ei läinud sugugi vaidlusteta ja kohati tõusis lärmi tase ruumis üle lubatu. Ed nõudis vaheaega ja tasakaalustajat. Mehed nõustusid, sest olid mõistusega olendid, pealegi veel selle geenipoole kandjad, kes kiiremini üle kuumenesid ja seetõttu tasakaalustavat turgutamist loomuliku vajadusena võtsid.
„Naisi on vaja!” teatas Ars ning Aua soovitas talle kohe oma pruute.
„Kuule mees, nii loll ma ka pole, et sinu kausist söön. Naisi on muuks ka vaja, kui…” rühmas Ars punastades.
„Jaa,” venitas Ed, „see meeskond ei hakka ilma tasakaalustajata korralikult tööle – liiga suured egod kõigil. Vaja on kõva motivatsiooni, et meeskonda meeskonnaks liita. Alles siis saab tööle hakata.”
„Mehed! Vennad!” ilkus Aua ja läks katmikalale jalga sirutama.
Teo muutus murelikuks, sest tema ei osanud meeskonda motiveerida. Ed rahustas poega pilguga, mõtles pisut ja valis siis oma raali arhiivist kellegi aadressi.
Ida vihastas, sest Teo oli ta kõne tühja kasti suunanud. Nüüd, kus noor naine oleks hädasti meespoole abi vajanud, polnud seda abi kusagilt võtta. Ida oli nördinud. Tal oli vaja otsekohe ja igal juhul tagasi oma ülikooli laborisse jõuda, kuid kõik lennud olid juba läinud. Marsa lennuväli oli tühi. Tuli järgmist Skylonit oodata, aga see kosmoselennuk pidi saabuma alles järgmisel päeval. Idal tuli üksi telgis ööbida, sest ka Sue oli läinud. Lion oli ta oma erasüstikuga mingile järjekordsele ülitähtsale finantskohtumisele kaasa võtnud.
Ida pidi end ise lohutama ja ta suutis seda, sest kiirustamise põhjuseks oli tegelikult rõõm erakordsest leiust. Väljakaevamised olid Marsa linnas ja kogu muistse Kartaago kultuuriruumi alal keelatud, aga kui asuti uut hotelli rajama, lubati ka arheoloogid platsile. Nii juhtuski, et Ida, kes seda ala kogu aeg silmas pidas, ainsa eksperdina Moigi hotelli ehituse turvatugede maasse puurimise juurde sattus. Kõige muu sodi seas, mis kolmekümne jala sügavustest puuraukudest välja rullus, oli peaaegu tervena tunduv koturn, mille sisu kivistunud vulkaanituhka täis oli. Sarnaseid antiikseid jalanõusid oli ka varem leitud, kuid mitte Megaarast. See võis kuuluda nii Rooma kui ka Kreeka sõdalasele ning pärineda isegi esimese Puunia sõja ajast. Neid eksponaate võis aga isegi Maailma Muuseumis vaid näppudel lugeda. Ida oli selle leiu suutnud suhteliselt ükskõiksel imel teistest eraldada ja kohalik töödejuhataja oli lubanud neiul mõttetu kivistise lahkelt oma koduülikooli laborisse kaasa võtta.
Ida süda rõkkas rõõmust ning ta ei mallanud kuidagi järgmist päeva ära oodata, et Põhja, oma kodupaika naasta. Ta mässis koturni kivistise turult ostetud räti sisse ja paigutas õlakotti. Vaevalt et keegi Skyloni meeskonnast oleks teema käekotis oleva isikliku pearätiku seest hakanud midagi sellist otsima. Ida poleks mingi hinna eest oma vastleitud aaret lennuki hoiuruumi usaldanud, sest sealne rõhk oleks võinud kerget kivistist kahjustada. See vulkaani tuhka kivistunud pronkssandaal oli esimene ja tõeline saavutus Ida ajaloolase karjääris ja sellest pidi algama tema reaalne teekond tagasi kollasetähnilisest Numiidia marmorist lossi Kartaago eeslinnas, linnas, mille kuninganna Dido rajas Põhja-Aafrika rannikule 800 aastat enne esimese messia sündi.
„Ma olen nii õnnelik! See on jumalik aare! Minu leid! Mul on ikka vedanud. Ma saan sellega hakkama…” õhkas Ida ja uinus, õlakoti rihm ümber käevarre põimitud, teadmises, et ainult uni suutis järgmise päeva lendu kiiremini kohale meelitada.
Ida ärkas kohaliku mošee kella kuminast. Oli varane hommik. Telgi kattevarju narmad loperdasid kerges tuules ja neiu mõtles unesegaselt, miks pidi ta nii vara ärkama? Samas meenus talle hinnaline leid, kuid seda polnud enam. Ümber ta käsivarre põimitud kotirihm oli küll alles, aga kotti ennast mitte. Ahastus viis une viimseni ja ta silmad täitusid pisaratega. Viha, valu ja abituse tunnet üheks võimsaks karjeks vormistades väljus Ida telgist ja asus oma kaduma läinud kotti otsima. Ta tuhnis läbi kõik nurgatagused ja vaatas võõrastesse telkidesse,