salakavalat silmapaari, mida oleks võinud varguses kahtlustada. Ainus lohutus oli see, et leitud ese ei saanud kunagi olla ainus. Kui oli leitud üks sandaal, tuli varem või hiljem kusagilt lagedale ka teine – selles oli Ida kindel. Kindlustunne kosus veelgi, kui neiu lennu ootajate seas oma kallimat silmas, aga ta poleks iial osanud arvata, et reageerib oma meespoolt kohates nii ennasthaletsevalt. Ida lausa kukkus Teole sülle. Ta sõimas Marsa hulguseid, halas ennast, nuttis ning süüdistas kõiges juhtunus talle vastu tulnud meest. Teol ei jäänud muud üle, kui tasakaalu kaotanud pool sülle tõsta ja rahvamassist välja kanda. Ida laskis sel meelsasti juhtuda, see oli hea võimalus juhtmed lahti tõmmata ja hoolivust nautida.
„Nii emotsionaalne!” kommenteeris noorte kohtumist autoroolis istuv vanem mees, lisades veel paar Idat tõsiselt üllatavat kommentaari: „Ja veel ilusam, kui arvata oskasin. See naine on nagu kuldvihma haloga koidik! Päriselt ka! Poeg, sa oled ikka loto peavõidu saanud. Palju õnne, Fea!”
„Ma ei ole Fea!” vastas Ida totralt naeratades. „Miks see vanamees sinu autos istub ja sõna võtab?”
„Fea oli mu ema,” parandas Teo kiirelt vea, „aga see on minu isa, Ed!”
Ida suust vabanes pikk pettumusohe ja see tähendas, et ta oleks tahtnud autos teha kõike muud, kui tulevase äiaga kohtuda.
„Miks sa siis mu kutsungit vastu ei võtnud,” jätkas Ida eneselegi vastikuks muutudes, „oleksin vähemalt…”
„Tüüpiline!” kommenteeris Ed taas poja valikut. „Aga see-eest väga ilus.”
„Sõidame!” lõpetas Teo mõttetu vestluse ja ta silme eest jooksid läbi kõik need võõrasemad, keda isa talle peale ema surma oli koju toonud.
„Oki-doki! Ma viin teid hotelli. Tellige endale malta siidrit ja põletage mürri – miilustage,” muutus Ed sõitu alustades asjalikuks, „ma lähen lõpetan selle koosoleku ise ära. See Lion tuleb meile kasuks. Aga teda on vaja õiges suunas arendada…”
„Lion!” hüüdis Ida kohkudes. „Mida see Lion siin teeb?”
„Lionist saab meie projektile sponsor… kas su sõbranna siis sulle ei rääkinud?” lisas Ed tagasi vaadates.
Teo tegi isale vakatamist nõudvat nägu ja Ed jättiski sõnavõtu pooleli.
„Reetur!” sisistas Ida, kuid pisut mõelnud pööras öeldu enda vastu. „Sa ju ei arva, et mina…” küsis ta Teo otsa vaadates.
„Ei! Ma arvan samuti, et see oli sul hea mõte!” teatas noormees.
Teo surus kallima õrnalt enda keha ligi. Ta oleks pugenud veel sügavamale neiu sisemusse, kui auto roolis poleks istunud ta isa. Kui nad hotelli jõudsid, oli Ida kirg jahtunud. Ta vatras aina oma kadunud pronkssandaalist, jõi ohtralt siidrit ning ahmis mürri ja jäi lõpuks magama kui mängust väsinud laps. Teo heitis ta kõrvale ja silitas magaja pronkspruuni jumega nahka. See oli võrreldamatult sile, voolavalt pehme ning hõõrdevaba – see oli superfluidne.
„Sina oledki minu päikesepuri, minu ülijõu allikas…” sosistas Teo ja armastas oma magavat naist, „… sina oled minu supernoova. Koos võime me ringelda igavesti… koos ei kaota me iial energiat…”
„Ma tean, mida meil vaja läheb!” teatas Teo, kui Ed oli järjekordse Kuu kodustamise meeskonna koosoleku kokku kutsunud.
Ida istus laudkonnast eemal ja kuulas algul, mida arutati. Teo sõnavõtt paelus teda puht visuaalselt, sest ta polnud oma kallimat kunagi juhi rollis märganud. Ovaalse laua ääres, vaevu kuvari suure ekraani tagant silma paistes, ei tulnud Idal isegi mõttesse, et mees rääkides püsti seisis.
„Meil on vaja radarile saada üks vastne supernoova,” kõneles Teo, „meil on Kuule trassi rajamiseks vaja neutrontähe tuuma. Neutriinod tuleb ritta seada ja anda neile subatomaarsetele osakestele tegevust. Nii saame panna tuuma ülivedeliku voolama mööda kahe tsentrumiga ellipsit – Maa ja Kuu! Kuu tarnimine Maale peaks toimuma koorimise teel, et mitte tekitada järsku tasakaalu muutust. Samas annab transpordi selline maht meie võimaluse Maale saabuvat Kuu pinnast kontrollida ja sorteerida. Ja siis…”
Mehed lauas kuulasid Teo ettekannet tõsimeelselt. Neid näis huvitavat see, mis tuli siis…
Ida jaoks oli meeste jutt igav. Kõik tulevikku puudutav oli tema meelest teoreetiline ja ta isegi ei vaevunud kaaluma võimalust, et mõni selline projekt võiks õnnestuda. Ida oli veendunud, et ainus õnnestumine oli see, mida võis ajas toimunuks nimetada. Tüdruk pööras oma mõtted endasse ja silmitses pahural ilmel laua taga kössitavat Lioni. Talle ei mahtunud pähe, kuidas võis Sue sellise mehega ühes voodis magada. Ida poleks isegi siis seda teinud, kui Lion oleks talle kogu pronksiajastu jalge ette asetanud.
Ida ootas Teod veel tunnikese ja püüdis kaotsi minevat aega kuidagi oma kasuks pöörata. Ta näppis oma sideraali ja saatis laiali sõna oma kaduma läinud leiust. Ta kinnitas otsimissilte igale oma sõnumile, kuni taipas, et teda oli unustatud. Ja mitte ainult teda. Näis, et Teogi oli unustanud, milleks ta üldse tegi seda, mida ta tegi – projekt Kuldne Kuu oli väljunud ühe mehe ühele naisele kinkimise tsüklist ning muutunud ühe kamba kinnisideeks. Idat ei märgatudki enam ning tüdruk lõi käega ja läks oma ülikooli laborisse. Kui Sue kutsung ta sideraali kuvarile ilmus, tegi Ida kurja häält. Sue kinnitas, et oli vaid aidata soovinud, aga sellest sai Ida isegi aru.
„Tule Marsasse tagasi!” soovitas Sue, „Moigi hotelli ehitajad leidsid veel ühe koturni, mis sulle meeldiks…”
Seda polnud Idale vaja kaks korda öelda. Ta oli poole tunniga lennujaamas ja veel poole tunni möödudes istus juba Marsa poole startivas Skylonis. Kui Teo Ida kadumist märkas, oli naine juba Aafrika kohal ja valmistus maandumiseks. Lahkumissuudluse leidis mees oma kõnepostist aga siis, kui taipas sinna vaadata, kuid see juhtus alles hilisööl, kui Ed poja koju sõidutanud oli.
„Sa võid siia jääda!” hüüdis Teo isale, kes juba lahkumas oli.
Ed imestas, kuid taipas kohe, et noorpaari vahel taas kaugus haigutas ning et ta ise noorte meeste targutamisest surmväsinud oli, võttis Ed poja pakutud ööbimisvõimaluse kommentaarideta vastu ja uinus diivanil, tühjaks joodud kristallvee purk rinnal. Teo oli pisut mures, aga kuna Ida kõnele ei vastanud, laskis ka tema oma andekspalumise sõnumi kõneposti musta ussiauku.
„Kallis, ma…” jäi lõputa lause uinuja suust rippu.
Ida tormas Moigi hotelli ehitusplatsile nii, kui kosmoselennuki eskalaator ta maale sõidutanud oli. Sue töötas loengutest vabal ajal tõlgina ja kuna hotelli ehitasid erinevaid keeli rääkivad inimesed, vajati tema teeneid sagedasti. Idaga olid nad sõbrannad juba lasteaiast ja usaldus nende vahel talus ka kõrvalekaldeid. Kui Sue Idat tulemas märkas, vabandas ta end vabaks ja ruttas koos sõbrannaga ehitussüvendisse, kus töötasid pinnasepuurid.
„Vaata!” lausus Sue ilma sissejuhatuseta ja viitas põlvekõrgusele hunnikule, mille peale ta omandi märgina oma helesinise pearäti oli laotanud.
Ida võttis kattele tuule kaitseks asetatud kivikillu pihku ja küsis: „Kust see tuli?”
„See?” imestas Sue. „Neid tuleb igalt poolt. Terve süvend on seda kivipuru täis.”
Idat ei huvitanudki enam pronksist koturni tükid, mis Sue talle hunnikusse oli korjanud, sest ta hoidis käes kollasetähnilise Numiidia marmori tükki. See kivi võis olla killuke Hamilkar Barca lossist, mis Titus Liviuse järgi asus Kartaago südalinnast põhja pool Meagaaras, kohas, mida uues ajas Marsaks nimetati. Ida käed hakkasid värisema, sest Meagaara oli tema diplom ülikooli lõpetamiseks ja tulevane väitekiri magistriõppes. Ajaloo professori kraadi kaitsmiseks vajas ta aga juba tervet Kartaagot.
„Ja siin see ongi! Vaid neljakümne jala sügavusel meie all… Skylon pole veel startinud! Ma pean tagasi Põhja lendama!” sõnas Ida. „Seda kivi on vaja analüüsida. Kohe!”
„Tänan väga! Mis ma selle pronksihunnikuga siis teen?” laiutas Sue käsi.
„Pane kasti ja vii telgi juurde!” hüüdis Ida ehitussüvendi kraatri kaldast üles ronides.
Edasi