ette?”
Ruumis jäi vaikseks ja Vii küsis edasi:
„Kellel on kapis frakk? Must ülikond? Lips ikka mõnel on, mis?”
Mehed vaikisid. Edil oli küll kapis smoking, aga see ei läinud talle juba ammu enam selga. Ars polnud sellisest rõivast isegi unistada osanud ning Aua kandis vaid kampsuneid. Teol oli vilistlaste ballist muud mälestused ning rõivastele mõtles ta vaid tänu Idale.
„Nii ma arvasingi!” tegi Vii järelduse. „Ja te väidate, et teil on juba meeskond. See sünnib alles siis, kui te olete kaitsnud oma projekti, saanud valitsuskomisjonilt nõusoleku. Te olete vaieldamatult targad mehed. Aga! Te vajate esindajat. Tema ei pea tark olema, vaid esinduslik.”
„Kuidas see välja näeks?” imestas Ars ja päris: „Kas peaksime palkama stilisti ja saatma mingi tibi oma projekti kaitsma, ah?”
„See oleks üks võimalus,” ei hakanudki Vii talle vastu vaidlema, „kui te saate teada, kes istuvad komisjonis, kuhu projektide koordinaator teid saadab, siis valitegi endale sobiva esindaja. Ega stilist paha tee. Näiteks, kui teie projekti esitleb stiilne blondiin, kes ei tea küll projekti sisu, kuid…”
„…siis on asi ühel pool! Koju, vennad! Aitab jamast, mul on kõht tühi ja see jutt ajab mind sööma… blondiin! Meeste projekti kaitsma! Mul hakkab paha…!”
„… teil kõigil hakkab varsti paha!” lausus koosoleku ruumi astunud Ida ja toetas poole oma istmikust ümarlaua servale. „Miks keegi kõnet vastu ei võta? Saladuste vennaskonda asutate või? Mida see Esimene Viiul siin teeb?” turtsatas ta Vii suunas pilguga sähvates. „Kas te teate, et enamiku Okeaania saartes on tsunami ära uhtnud. Kuud jagate? Aga maailm vappub maavärinaist ja teie õpite siin mingil ülivedelikust trassil kõndimist… Kuu peale! Sina kah, Teo…”
Ida oli maruvihane ja oleks veel rääkinud, kui Ed poleks talle jooki seganud ja rahunemisvõimalust pakkunud.
„Ei-ei,” raputas Vii pead, mõistes Edu peanoogutust kui pakkumist, „selline blondiin kukutaks kogu ürituse läbi. Meil on vaja esindajat, kelle võimekusse ei usutaks. Komisjon annab üliõpilastele meeleldi välja tegevuslubasid, eriti nendele projektidele, mille teostumises nad potentsiaali ei näe, mis on praktiliselt teostamatud ja seega ohutud.”
Meeskond vaikis. Noored mehed olid pettunud ja sellisest suhtumisest segaduses. Nemad olid oma projekti ikka teostatavana plaaninud ja ohtu kui sellist oli võimalik ette näha vaid teatud piirini. Ohule tuli alati ruumi jätta! Teo meelest oli palju olulisem oskus ohtlikest olukordadest mööda põiklemine. Ent Tasakaalustaja nägi asju hoopis teises valguses ja pakkus võimalust näida ohutu ning olla seeläbi aktsepteeritud. Mängimine ohu piiril oli Teole väga meelt mööda ja tema oli esimene, kes nõustumise märgiks käe tõstis.
Ida jõi joogi ära, hüppas laualt maha ja teatas:
„Siis on teil Sued vaja. Ta võib soovi korral täiesti blond välja näha. Pealegi valdab ta kolmekümmet keelt, oskab huultelt lugeda ja võib meelde jätta iga sõna, mida tajub. Omamoodi geniaalne blondiin, aga reaalainetest taipab ta sama vähe kui …”
„… kui see projekt sel moel läbi läheb,” sõnas Ars, suutmata oma ülbust alla neelata, „siis tõusen mina ratastoolist püsti ja hakkan kõndima!”
„Ja mina jätan joomise maha!” kinnitas Aua, aga juba märksa leebemas toonis.
„Olgu. Siis on kolm teist oma nõusoleku andnud. Edu vastust ma tean ja see… Kes teil viies oli?” võttis Vii meeskonna tasakaalustamise taas oma õlule.
„Lion,” vastas Teo, „ta jõuab järgmise Skyloniga. Võtan vastutuse tema nõusoleku eest enda kanda. Lähme edasi. Järgmine punkt!”
Ida imetles Teo ilmet. Ta polnud poissi kunagi näinud nii asjalikuna ja see tegi noormehe ilusamaks, kui ta häbelikuna oli olnud. Ida lisas veel ühe vihi sajandiks kokkujäämise kaalukausi poolele. Midagi sarnast märkas Ida ka Teo isa ilmes. Ehk on kunagi ka Teo näos need sügavad naeruarmid.
„Mida sa seal Marsas otsid?” küsis Ed, sest oli endal tulevase minia pilku tajunud ja tasahilju ta külje alla liikunud.
Ida võpatas sisemiselt, sest oli mõtteis olnud ning polnud vana lähenemist tajunud, aga pead pööras ta kõrgi aeglusega. Ometi vältis neiu solvavat ülbust, mida ta tavaliselt sellistel puhkudel kasutas. Ta lihtsalt vaatas vana meest ja kui oli küll vaadanud, kehitas õlgu.
„Ei midagi erilist,” tuli lõpuks ka napp vastus üle ta huulte, „Kartha-Hadatha varemeid.”
„Aa!” nentis Ed. „Sina oledki siis see Kartaago hull, keda mu kooliveli Grig juhendab. Sa olla päris tubli! Oled või?”
Ida turtsatas. Vii vaatas vilksamisi tema poole ja sõnas meestele:
„Veel üks detail! Kui te tahate komisjonile oma koosluses usutava mulje jätta, peate naised meeskonda võtma. Vähemalt formaalselt. Vot nii! See oleks kombekas, kui vormistatakse pikaajalisi projekte. Ja teie Kuldne Kuu on ju seda. Või kuidas?”
„Äh!” oli Aua esimene vastu haukuja. „Pihta-põhjas!”
„Nojah, aga! Ise te väitsite, et usutava mulje jätmine pole selle projekti töösse saamise puhul määrav!” vaidles Ars vastu.
„Just!” sekkus lõpuks ka Ed. „Naised meeskonnas just jätavadki utoopiliste projektide teostamise mitteteostumise usutava mulje! Aga teeks nüüd lõunapausi… Vii, kas te tuleksite koos meiega lõunastama?”
Vii naeratas sulnilt, aga noorel meeskonnal kulus veel minutit kümme, et Edi öeldus üksmeelsele arusaamisele jõuda.
„Said sa aru, mis ta ütles?” küsis Aua Arsilt.
Too raputas pead ja pomises: „Teol on Ida, Lionil Sue, aga meie! Kus meie need fuuriad võtame, ah? Utoopia!”
„Ega siis kõigil pea naisi olema,” selgitas Aua, „öeldi ju, et usutavuse piires. Kes siis seda usuks, kui korraga kaks ratstoolitantsijat projektis osaleks! Hea nali, mis?”
„Ma ei saa aru, miks kõik arvavad, et me nalja teeme?” tõstis Teo häält ja ta silmis süttis magneesiumsära, mida Ida eales ühegi mehe pilgus näinud polnud.
„Mina ei arva!” lausus neiu mõistvalt ja arvas täpselt nii, nagu ütles.
„Siis on meid juba kolm!” sõnas Ars kindlameelselt.
„Oh-ohh! Ja kes siis minus kahtleb?” kohkus Aua. „Mina ise küll ei kahtle!”
„Siis on korras!” kinnitas Teo ja pöördus Ida poole. „Kas sa liituksid meie meeskonnaga?”
„Kui Sue tuleb?” pakkus neiu sõnus, aga ta silmad kinnitusid küsija pilku juba väga tõsiselt.
„Loodame!” vastas Teo ning, vaadanud Idale silma, leidis oma kallima pilgust midagi, mida seal kunagi varem polnud olnud – universumi põhjatu sügavuse.
Valitsuse komisjon, kellele Teo projekti esitas, praadis meeskonna närve veel mitu kuud. Möödus pea pool aastat, enne kui nad kapitooliumi vaibale kutsuti. Ida oli seda päeva kaaslastele välja näitamata pikalt oodanud. Tal olid selleks oma põhjused nagu neil kõigil. Teo oli lihvinud Sue kaitsekõne viimse sõnani siredaks ja Vii kujundanud meeskonna hierarhia välja nii, et igaüks end oma positsioonil hästi tundis. Lion oli koostanud realistliku eelarve ja Ars teinud lihtsad joonised Kuu väga keerulistest liikumistrajektooridest. Aua valmistatud Maa-Kuu-igiliikuri makett nägi välja nii tobe, et see oleks ka lasteaia juhataja muigama pannud, kuid mis selle masina tegelik väärtus oli, jäi looja enda teada. Sue kohustus oli lihtsalt ilus välja näha ja selle eest oli vastuse võtnud Ida.
Ida oli hulkunud oriendi turgudel ja ostnud sealt Serika lõuendit meenutavat siidi, kuid selle juurde sobivaid kalliskive võis näha vaid Maailma Muuseumi klaaskuplite all vitriinides. Nii võttiski Ida üle pika aja ette kodutee, et isa laboris mõned mulaažid valmistada.
Kui saabus see päev, mil Sue pidi projektiga „Kuldne Kuu” valitsuse komisjoni ette astuma, nägi ta välja nagu rikka kartaagolase mõrsja.