Kui Sue komisjoni ette astus, naeratas ta malbelt ja vabastas juustelt kollase liniku otsad, et neid siis pisut abitu liigutusega ümber pisut liiga avatuna näiva kaeluse seada.
Komisjoni laua taga jäi tavatult vaikseks, kuigi seal istus üksteist meest-naist. Isegi Aua unustas oma hääle kurku, kui Sued sisenemas nägi … ja mitte ainult Aua. Tundus, et meeskonna boksis valitses üksmeelne hingamispaus ja sõnatus. Teo vaatas hirmunud pilgul Ida poole ja too muigas võidurõõmsalt – tema oli esimene, kelle töötulem hinnangu sai. Ida meelest oli ta kümne palli süsteemist maksimumi võtnud.
Ed raputas kahtlevalt pead, sosistades: „Meil pole komisjoniga vedanud.”
Teo uuris läbi boksiklaasi komisjoni liikmete nägusid. Siis lülitus aga ülekande süsteem töösse ja meeskond asus saalis toimuvat jälgima.
„Kas see on Aas Kobi?” küsis Teo isa poole pöördudes,
Ed noogutas, vastates: „Tema ise!”
„Tema … kes?” tahtis Aua teada.
Ars oli valmis seletama. „Sa ei tunne Aas Kobi? See mees rajas Maa põhjavee võrksüsteemi. Tema päästis inimkonna hävingust. Tema rajas Maa magma soojuspotentsisaalist toituva energiasüsteemi. Tänu tema rajatud katmikaladele elame meie praegu oma kultuuriruumides nagu kuninga kassid soojadel turdpatjadel. Aas Kobi oli ka see mees, kes rajas Maa vanimate elanikele turvakodu, kus elab veel neidki, kes 2554. aasta revolutsiooni mäletavad.”
„Jah,” nõustus Ed, „ja seda meest juba ümber sõrme ei keera. Asi muutub väga kahtlaseks…”
„Kahtlast pole siin midagi! Igal ühel on oma nõrk koht, aga mõni oskab seda hästi varjata,” jätkas meeskonnaga liitunud Vii, „mul on andmeid, et Kobil on salahuvi.”
Ida naeratas vaikimisi. Ta oli ka professor Grigile naeratanud ja ärtsi valemi kinkinud, sest professori salahuviks olid kõikvõimalikud metallisulamid ajast enne meie aja arvamist. Väike tükk skorpionivõrku Moigi hotelli süvendist tegi oma töö. Ida sai vanalt professorilt teada, kes neile määratud päeval litsentside väljastamise komisjoni juhtis ja millised nõrkused sel mehel olid. Aas Kobi jumaldas kalliskive, eriti kaltsedone. Ida oskas vaikida. Ta teadis, mida tegi, ja tegi seda enamasti kellegagi nõu pidamata. Ta oli ajaloost õppinud, et ainult nii sai olla kindel reetmatuses. Seda, et tegu oli võltskividega, et saanud keegi teada ega pahaks panna, sest Sue kandis kalliskivide ilu silmadele vaatamiseks, mitte sõrmedele näppimiseks.
„Tss!” susistas Ars ja lisas saalist tulevale ülekande häälele valjust juurde.
„Te olete üliõpilased?” küsis komisjoni esimees, kuigi see kõik oli ka ta ees lebaval ekraanil kirjas.
Sue noogutas ja loetles, kes, kus ja mida õppis. Neiu keha tantsiskles rääkides nõtkes kõhutantsija rütmis. Ta tuunikate volangid lainetasid sinimerena, ehted helkisid kui tõelised kalliskivid ja komisjoni liikmete ninad haistsid neiu igast liigutusest vabanevaid idamaiseid aroome. Kõik viis dimensiooni töötasid tasakaalustud täiuses ja see toimis.
„Ja mida te loodate sellest projektist,” küsis Aas ja jätkas ise, vastust ootamata, „kas te loodate, et Kuul vedelevas lademes igasugu kalliskive… mida saab mööda redelit kotiga Maale tuua? Või usute te tõesti, et Kuu teemantidega saab Maasse uuristatud kraatrid kinni kasvatada? Miks mulle tundub, et…”
Ja Aas Kobi rääkis pikalt sellest, mis talle tundus, aga ta silmad puhkasid Sue graatsilisel kehal – femme fatale, Saatusliku naise efekt toimis.
Lion minestas, kui oli ekraanil hõljuvas naises oma pruudi ära tundnud. Parameedikud viisid mehe raamil minema. Palju ei puudunud, et Lion oleks infarkti saanud. Õnneks oli Sue ta eest hästi hoolitsenud ning mehele õigel ajal südamestimulaatori paigaldada lasknud. Sue sai toimunust teada alles siis, kui Lion parameedikute boksist välja oli pääsenud. Aga see juhtus alles nelja tunni pärast, sest just nii kaua istus komisjon oma laua taga ja näis, et nende vaidlustel ei tulegi lõppu. Kobi tegi iga pooltunni tagant vaheaja ja jalutas siis Suest mööda nii lähedalt kui võimalik. Lõpuks mees isegi peatus ta kõrval ja oli valmis kätt sirutama, kuid Sue põikas tast eemale ja siirdus naiste privaatruumi.
Komisjoni otsus jahmatas ajakirjanikke, kes Kuu kodustamist tudengite järjekordse protesti naljana olid pidanud. Kuuldus Kuult maavarade tarnimiseks loa saanud projektist levis kulutulena igat värvi meedias ning lahvatas Sue-kujulise supernoovana põlema kõigis meediakanaleis. Kuldse Kuu meeskond oli komisjoni otsuse ootamise pingest vabanedes nii väsinud, et kadus oma boksist sedamaid, kui otsus oli ette loetud. Läbi keldritunneli kiirustas igaüks oma hotellituppa, et end pisut värskendada. Ida korjas toa põrandalt kokku Sue kaelas olnud pärleid ja tuunikaid ning rahustas sõbrannat, kes üle keha vappus, olles hirmul oma pingutuse tagajärgede pärast.
„Kui mu isa ja ema seda näevad,” hädaldas ta, „siis võivad ka nemad infarkti saada… oo, püha neitsi! Tee nii, et nemad seda ei näe…”
„Mis sa nüüd!” rahustas Ida teda. „Mitte keegi ei tunneks sind ära… see polnud ju sina! See oli… see-ee oli… Salvamba!”
„Kes?” ei saanud Sue aru.
„Ah! Pole tähtsust,” sõnas Ida käega lüües, „nüüd on vaja neist riietest ja kividest lahti saada… ja sul vedas, et oma esinemisega aega mahtusid. Veel tunnike ja need pärlid oleks su kaelast lihtsalt ära haihtunud. Vaba süsinik. Puhas illusioon. Aga siid oli ehtne. Sellest on kahju.”
Ida tegutses kiiresti. Veel enne, kui Lion oma sõbranna tuppa astus, pistis ta Sue seljas olnud riided pesumasinasse ja lisas pesuveele fermenti, mis seedis ära ka kõige prostama siidkanga.
„Noh, turteltuvid – nüüd tuleb pidu!” hüüdis ta lahkudes ja ruttas oma hotellituppa, kus Teo teda juba ootas.
„Pidu-pidu!” kiljus Ida ja märkas Teo silmis tühjust.
Neiu teadis, et see oli väsimusest, aga ikkagi! „Sa ei rõõmusta?” pidi ta ütlema, kuigi Teo seepeale pisut huuli kõverdas ja käed ümber kallima piha põimis.
„Tegelikult… mul on hirm!” lausus mees, kes oli kogu selle aja vapralt vastu pidanud ja ise selle äsja kaitstud projekti käivitanud.
Teo surus oma pea Ida sülle. Ta võitles pisaratega ja võitis, sest oskas ohtudest kõrvale põigelda ja hirmus armu leida.
„Muide! Kust sa need kalliskivid välja võlusid? Ega ometi Ekvatoriaal-Aafrika mägedest?” tuli Teol mõte midagi hoopis vähem tähtsat küsida.
„Ei, kullake! Isegi seal pole neid enam leida…” sõnas Ida ja asus end peoks ehtima. Ega Teolgi muud üle jäänud. „Maa on tühi. Ainult kivistunud liiv. Need kivikesed möllisin ma isa laboris valmis. Aga…”
Ida tahtis justkui milleski kahelda, kuid vakatas ja küsis hoopis: „Mis hirm sul siis oli, kullake? Mida sa kardad?”
„Ma kardan, et ei suuda seda lõpetada, mille algatasin,” vastas Teo ja ta käsi peatus hetkeks lipsusõlmel, „jah! Just! Ma pole kindel lõpus.”
„Lõpu järel, kallis,” lausus Ida, sest tema ei kartnud lõppe, „lõpu järel algabki tõde. Alles siis saame me teada, mida tegime. Aga seni, Teo, me teeme, mis plaanitud!”
„Teeme-teeme!” kordas mees kajana.
„Sest! Meil on palju-palju raha vaja ja meil on väga-väga vähe aega – ainult üks sajand!” sõnas Ida ümisedes ja sulges oma randmed raskest malahhiidist käevõrudesse. „Siis algab meie linnu-priius ja kes siis veel vaene on, läheb Kobi vanadekodusse! Mina sinna minna ei taha. Ma veedaks oma vabaduse aja lõpuni Marsas.”
Teo kuulas kallima sõnu kui laulu ja lubas sel oma kõrvu hellitada.
„Raha, raha! Kas naised muust ei mõtlegi?” mõmises ta.
„Kallis! Majandus vajab ekvivalenti ja naised majandamist!” vastas Ida lihtsalt ning puistas oma juustele kullapulbrit, „Tead sa, et juba matriarhaalne ürgühiskond kasutas raha.”
„Huvitav! Milline see võis olla? Kamakas kulda või?” osatas Teo ja lubas ka oma nina kullatolmuga