Kuukerijad. Marje Ernits

„meie” oli nõusolek?” kokutas ta, sest muud tarka ei osanud ta sel hetkel öelda, aga juhuks, kui see oli jah-sõna, oli tal laua laekas karbike olemas.

      Väike taevasinine türkiis kihlasõrmuses oli ainus ja ehtne, mis Teole emast jäänud oli, ja selle oli ta oma südames lubanud kinkida naisele, kes nõustus olema ta sajandikaaslane.

      „Jah!” sõnas Ida näiliselt ilma igasuguse emotsioonita. See oli esimene ehtne kalliskivi tema elus ja see oli väärt rohkem kui terve Moigi hotell. Ida oskas tänulik olla, aga ta teadis ka seda, et kasinus pikendas sajandit.

      Pika suudluse lõpetas ukse signaalkell, mis helises lakkamatult. Lävel seisis Vii. Ta ei vabandanud tülitamise pärast, sest tülitamine oligi tema töö. Naine teatas, et kohe algab pressikonverents ning tema ja Ed võtavad selle raske koorma enda õlule. Nõnda võis meeskond märkamatult oma peopunkti kaduda. Seal olid üles seatud suured kuvarid, aga pressikonverentsi melu köitis vaid hetketi nende tähelepanu. Peo maiuspala oli muidugi Sue.

      „See Kobi oli algul ikka täielik tropp!” seletas neiu oma läbielamise, aga tema jutt sisaldas infot, mida võis koguda vaid polüglott. „Minuga rääkis Maa keeli, aga kogu liikmetega nende kultuuriruumi keeli kasutades. Ühe naisega rääkis ta isegi praktiliselt välja surnud dooria murrakus. Mida mees!”

      „Mida see Mida-mees siis rääkis?” päris Aua kasvava innuga Sue mahlakaid huuli silmitsedes. Varem polnud ta seda tüdrukut justkui üldse märganud, kuid nüüd tuli paraku tõdeda fakti, et neiu polnud enam saadaval.

      „No algul nad uurisid, et mis kultuuriruumist me oleme, et kas meil on ülikool ja kuidas meie maastik on kliimamuutuste eest kaitstud ning millisel tasemel ja kui suured on meie katmikalad,” jutustas Sue. „Keegi neist polnud eestikeelsest kogukonnast eriti midagi kuulnud ja üks liguurlane arvas isegi, et me oleme välja surnud kultuuriruumist. Üks naine, kes rääkis baleaari keelt, väitis, et teab ühte eestlast, kes oli Niiluse äärde papüüruspalmide istanduse rajanud ja see olla üsna toimiv veel praegugi.”

      Lion tõi Suele joogi ja neiu tõstis selle huultele ning jõi ahnelt. Aua ei saanud talt silmi, aga kui ta pilgu Lionile pööras, ärkas tas kadedus.

      „Mõned ikka oskavad pinda käia…” kommenteeris ta Lioni käitumist ja õhutas Sued jätkama.

      „No Kobi ise polnud meie kogukonnast eriti vaimustuses. Ma kartsin juba, et ongi lootus läinud, aga siis, uskuge või ärge uskuge, miski muutis ta meelt!”

      „Mis koha peal see oli?” tundis Teo huvi.

      „Tal oli Kuu elementide tabel ees, jah! Just, siis ta tegi vaheaja. Sain vaevu pagema, sest ta tuli otse minu poole ja ma arvan, et ta tahtis midagi kontrollida.”