btitle>Tänuavaldused
Minu sügavaim tänu alljärgnevatele inimestele nende abi ja toetuse eest.
Kurt & Courtney
Chris & Shelli
Dave
Chad Channing
John Silva, Bethann Buddenbaum ja Michael Meisel
Susie Tennant & Chris Swenson
Randy Wagers
Mark Kates, Rochelle Fox, Luke Wood, Dennis Dennehy ja Chrissy Shannon Geffenist
Charles Peterson
Tracy Marander
Neil Ross
Bruce Tracy
Scott Moyers
Sarah Lazin ja Laura Nolan
Ms. Burnyce Channing
Wendy O’Connor
Marysarah Quinn
Kerry Fried
Amy Finnerty
Nils Bernstein
Mark Doctrow
Beth Cohen
Matt Sweeney
Ei avalda tänu: Lunatic Fringe (suurim skoor: 29 715, 40. tasand)
PEATÜKK 0
9. aprill 1993 Cow Palace’is San Franciscos. Lähedalt ja kaugelt, isegi Los Angelesest ja Seattle’ist, on kohale tulnud 11 000 inimest – grungetüübid, ossid, metallistid, meinstriimerid, punkarid, väikesed lapsed koos vanematega ja hipid, et näha Nirvana esimest etteastet Ameerikas pärast seitsmekuulist pausi; see on heategevuskontsert Bosnia vägistamisohvrite toetuseks. Pärast 1991. aasta lõpus toimunud seitsmenädalast klubituuri on enamik ameeriklasi bändi esinemas näinud ainult rohkem kui aasta eest eetris olnud „Saturday Night Live’i” saates. Vahepeal on toimunud nii mõndagi: kuulujutud narkootikumidest, kuulujutud laialiminekust, kohtuasjad ning veel umbes viis miljonit kogu maailmas müüdud „Nevermindi” albumit. Ja samas on palju, mida pole toimunud – USA staadionituur, uus album. See on kriitilise tähtsusega kontsert.
Ansambel tuleb lavale. Kurt Cobain, kellel on seljas pastelne kampsun, pahupidi pööratud Captain America T-särk ja lagunevad sinised teksased, lehvitab veidi närviliselt rahvale. Ta on oma juuksed suursündmuse jaoks blondiks värvinud; tukk varjab ta silmi, õigupoolest poolt ta nägu.
Alates „Rape Me” avaakordidest mängib bänd plahvatusliku energiaga. Helilained paiskuvad lavalt publikusse – „Breed”, „Blew”, „Sliver”, „Milk It”, „Heart Shaped Box”. Ühel hetkel algab „The Hit” ja hoolimata sellest, et Kurt esimeste akordidega koperdab, lähevad moššijad lava ees täiesti pööraseks. Kui „Lithiumi” ajal tikud ja välgumihklid kõrgel peade kohal loidavad, mõistavad kõik selle koopalaadse saali külalised selgelt, miks nad Nirvanat armastavad.
Kuigi Chris Novoselic ja Kurt on teineteisest vähemalt kümne meetri kaugusel, liiguvad ja käituvad nad koos nii, nagu vahemaa oleks märksa väiksem; nende kontakt on suurepärane. Seti keskel hüüab Kurt Chrisile: „Mul on nii hea olla! Ma võiks veel tund aega mängida!” Ja seda nad teevadki, esitades pooleteise tunni jooksul kakskümmend neli lugu, millest kaheksa on pärit tulevaselt plaadilt. Uued laulud teenivad rahva vaimustatud aplausi, eriti raevukalt tuline „Scentless Apprentice” ja suursugune „All Apologies”, mis hääbub mantrana kajavasse retsitatsiooni ja tagasisidesse.
Lava kõrval vaatab toimuvat Pearl Jami Eddie Vedder; tema lähedal seisab Melvinsi trummar Dale Crover. Frances Bean Cobain on koos hoidjaga ülakorrusel isa riietusruumis; Courtney tuleb alla täpselt õigel hetkel, et põigata kõrvale mineraalveepudeli eest, mille Kurt on tagantkätt lavale minema visanud. Ta teeb mehele pilkava viipe.
Seti lõpus taanduvad Kurt, Chris ja Dave Grohl trummipostamendi taha ja lasevad sigareti ringi käia, arutades samal ajal, milliste lugudega jätkata. Siis tulevad nad tagasi, et esitada seitsemest loost koosnev lisapooltund, mis jõuab haripunkti lauluga „Endless, Nameless” – albumi „Nevermind” müstilise lõpulooga. Kui bänd laulu põhiriffi üha kiirendab, viib see kuulajad transsi. Kurt turnib oma võimendivirna otsas. See polegi ehk kuigi kõrge, ent ta tõmbab kogu tähelepanu endale, nagu enesetapja, kes majakarniisil kõõlub. Muusika muutub veelgi kiiremaks. Kitarrid kriiskavad, Chris on bassi kaelast võtnud ja kõigutab seda võimendi ees; löögirahe tuleb Dave Grohli käe alt täpse hooletusega. Hetkel, kui muusika haripunkti jõuab, kukub Kurt kolinal trummidesse ning need paiskuvad koos taldrikutega laiali nagu lihasööja taim, mis avaneb ja saagi endasse neelab. Etendus on läbi.
Inimesed saalis on mures, kas temaga on kõik korras. See ei ole näitemäng. Vastasel juhul oleks enne matt alla pandud. Võib-olla on see nohikutrikk, kus koolipoiss koksab endal ninast vere välja ja hõõrub selle mööda nägu laiali, et kiusaja ta rahule jätaks? „Ma teen endale haiget enne, kui sina seda jõuad” – võte kutilt, kes alustas kontserti looga „Rape Me”? Võib-olla aga hoopis kummardus kahe Kurti lemmik-kaskadööri, Evel Knieveli ja Iggy Popi ees. Ent äkki on ta hoopis muusikast niivõrd ekstaasis, et miski ei suuda talle füüsiliselt viga teha, nagu transis mediteerija, kes hõõguvatel sütel kõnnib? Vaadates publikut, kes on täiesti ümber sõrme keeratud, näib viimane selgitus kõige tõenäolisem.
Hiljem tähistab kogu seltskond võidukat mängu trendika Phoenixi motelli hoovis – välja arvatud Kurt ja Courtney, kes on eraldunud linnas asuvasse moodsasse hotelli. Courtney sõnul seostub neil Phoenixiga halbu mälestusi. Ja peale selle on seal vannilinad liiga väikesed. Kuid isegi ilma nendeta on see koht muutunud väikeseks Nirvana külaks. Siin on Dave koos oma ema ja õega, Chris ja Shelli, samuti naeratav kitarritehnik Ernie Bailey ja tema naine Brenda, tuurikorraldaja Alex Macleod, valgustehnik Suzanne Sasic, Gold Mountain Managementi agentuuri rahvas, Mark Kates Geffen/DGC plaadifirmast, isegi juhuslikult linnas käimas olevad Seattle’i bändi Love Battery liikmed. Chris käib poes ja toob hunniku õlut ning pidu kestab varajaste hommikutundideni.
Järgmisel päeval teeb Chris palverännaku legendaarsesse City Lightsi raamatupoodi. Õues pangaautomaadi juures seisab kodutu, kes kuulutab: „Head uudised, inimesed! Ülestõusmispüha puhul võtame me rõõmuga vastu kahekümnedollarilisi!” Ühe sellise ta Chrisilt ka saab.
Cow Palace’i kontsert oli võit. See oleks nagu kinnitanud, et punkbändile osaks langenud peavooluedu polnud üksnes õnnelik juhus. Sellel võidul olid järelmõjud ansamblile, kõikidele sarnastele bändidele ja vahest isegi kogu kultuurile. Kim Gordon Sonic Youthist on öelnud: „Kui Nirvana-sugune bänd põranda alt välja tuleb, näitab see tõepoolest midagi, mis on kultuuris toimumas, ja see ei ole tühiasi.”
Kõik, mis kultuuris toimus, ei kajastunud üksnes muusika kõlas, vaid olulise näitajana ka viisis, kuidas see populaarseks sai. Punk kui nähtus sündis põhimõtteliselt hetkel, kui Johnny Ramone keelt tõmbas ja sellele järgnes poolteist aastakümmet ränka tööd, mida tegid lugematud bändid, sõltumatud plaadifirmad, raadiojaamad, ajakirjad ja fännilehed ning väikesed plaadipoed, kes nägid vaeva, et luua alternatiivi hambutult leebele peavoolurokile, mida määrisid rahvale kaela küünilised suurplaadifirmad, isikupäratud kontserdihallid, ülisuured plaadipoed, äravahetamiseni sarnased raadiojaamad ja staare kultiveerivad üleriigilised rokiajakirjad.
Pungirevolutsioonis karastunud alternatiivmuusika moodustas ülemaailmse võrgustiku, muusika varitööstuse. See kasvas üha võimsamaks ning lõpuks ei suutnud seda pidurdada ka seni beebibuumi põlvkonna kontrolli all olnud muusikatööstuse suurimad jõupingutused. Esimeseks raputajaks oli R.E.M., hiljem tuli Jane’s Addiction ja siis saabus Suur Pauk: „Nevermind” on praeguseks saavutanud kogu maailmas kaheksamiljonilise läbimüügi. See trotsis selliseid nimesid nagu Michael Jackson, U2 ja Guns n’Roses ning kerkis Billboardi albumite edetabeli tippu.
Selle järel loetakse kõike muusikaajaloos toimunut ajamääratlusega „enne või pärast Nirvanat”. Raadio ja ajakirjandus hakkasid nn alternatiivset värki tõsiselt võtma. Plaadifirmad kujundasid oma senise strateegia ümber. Tõhusalt reklaamitud kergekaalulise popi asemel, mis alguses hea läbimüügi saavutas ja hiljem kõikidel meelest läks, hakkasid nad sõlmima lepinguid esinejatega, kelles nähti pikaajalisi tegijaid. Ning reklaamiga hakati tegelema rohkem rohujuure tasandil, selle asemel, et lihtsalt artistidesse