savi voolimiseks on inimene, suurim meister voolima – inimene.
I peatükk
Esimene pühapäev septembris oli ehedalt sügiskuldne, helesinine taevas pilvitu ja päeva algus tulvil kirgast valgust. Sel hommikul ärgates oli Urvel vaid üks soov – soov jalutada Toomemäel, lihtsalt olla ja sahistada jalgupidi lehtedes. Lapsed magasid vaba päeva und ja Rainer tegi igahommikust jooksutrenni. Teki all lebada oli mõnus, ent päikeselise hommiku jalutuskäik tundus lummavam ning Urve tõusis.
Ta läks vannituppa, pani õhtul valmis sorteeritud pesu masinasse, lülitas selle tööle ja astus ise duši alla. Kohvi oli Rainer presskannu tõmbama jätnud ning Urvel tuli enda tarbeks vaid väike võileib valmistada. Lastele võis putru ka hiljem keeta, nagunii magasid nad alati poole lõunani.
Annelinn tukkus veel. Urve ei jäänud bussipeatuses oodanute seltsi, teretas mõnd majatuttavat ja tõttas kesklinna poole. Kanali ääres oli veel üksikuid külmakartmatuid suplejaid vette minemas, paar koeraga jalutajat sahistas teeäärses hekis ja kõnniteel sörkisid mõned jooksjad. Rainerit nende seas igatahes polnud, sest tema jooksis enamasti linnataguse jõeluha radadel ja vaid siis, kui need vette või lumme mattusid, kasutas mees linna asfaltteid.
Rainer jooksis igal hommikul, Urve ei pidanud seda vajalikuks, sest töötas enamiku päevast jalgel seistes ja milleks siis veel hommikujooks. Tööle ruttamisest piisas täiesti. Aga jalutada samblast ja lehtedest lõhnaval Toomemäel oli Urve meelest suur luksus, mida ta võis endale lubada vaid nädalalõppudel. Need olid harvad puhkepäevad, mil ta ei pidanud tõusma enne lapsi ja meest, et ülejala tormates linna teises otsas asuvasse kliinikusse tööle jõuda.
Päris pühapäevaselt Urvel oma jalutuskäiku siiski teha ei õnnestunud, sest vana pärmivabriku juures peatunud bussist astus maha Veera, üks ta meditsiinikooliaegseid kursusekaaslasi. Veera tuli öisest vahetusest ja oli rampväsinud ning näost hall. Peale tere suurt juttu ei tehtud. Urve teadis, mida see hall nägu tähendas ja ta tänas sisimas õnne, et oli vahetanud töö traumapunktis õe koha vastu perearsti juures. Toona oli küll põhjuseks olnud Marguse ja Ingriti sünd, aga seda valikut polnud ta kunagi kahetsenud, pealegi oli doktor Teever heasüdamlik arst ning Urvel avanes tema juures võimalus palju juurde õppida.
Võidusilla all tunnelis haises nagu alati kuse järele ja see koht meenutas Urvele taas räpaseid öövalveid kiirabi osakonnas. Õnneks oli see kõik minevik. Turuhoone pruun mausoleum kinnitas Urvele taas, et oli pühapäev ja sel puhul võinuks lõunaks midagi head küpsetada. Ostaks tagasi tulles turust midagi värsket, mõtles ta.
Jõgi joondus kivikallaste vahele ja vesi oli rohekashall. Urve ei mäletanud, et oleks kunagi jões sinist taevast peegeldumas näinud, aga ega jõel polnudki aega peegliks olla. Ikka oli vaja kuhugi voolata või kui just kurvi välja ei võtnud, siis tuli keeriseid teha ja parte ning prahti paigal solgutada.
Jalakäijate kaarsild oli sel varasel tunnil inimtühi. Urve peatus silla keskkohal ja vaatas üles. Ta imestas alati ega uskunud peaaegu kunagi, et oli ka ise kunagi üle selle kaare kõndinud. See oli juhtunud lõpupeo öösel, siis kui ta veel kunstikooli poistega semmis. Viktor oli vist tolle poisi nimi, kellega nad sel ööl üle sillakaare ronisid. Pudel šampanjat auhinnaks oli toona selle saavutuse eest suur asi. Urve ohkas, sest nüüd poleks ta selle joogi eest isegi mööda treppi seda teekonda ette võtnud. Aeg oli edasi liikunud, aga sild mitte, ometi jäid nooruse meeletused magustoiduna mällu. Ehk oleks Urve veelgi süüdimatu nooruse desserte nautinud, kui Rainer poleks teda rajalt maha võtnud.
Üle Raekoja platsi oli alati mõnus kõndida, eriti veel kõrge kontsaga saabastes, sest siis tuli neid ümaraks kulunud munakive hoolega silmas pidada. Selles linnaplatsi mustris oli iga kivi saanud endale oma erilise näo, et aja möödudes seda mustrit üha enam ilmestada. Urve tundis mõnd neist nägudest juba ammu ja kui ta mõne neist tuttavaist leidis, oli taaskohtumise rõõm ja kaitsva linna turvatunne tagatud. Kivid ta jalge all naeratasid või tegid naljakaid grimasse. Hea oli nende peal sammuda, julgelt ja nende poolt kantult, pilku üles tõstma. Alles siis, kui kivitee lõppes, tuli taas hakata inimestele otsa vaatama.
Ka Toomemäel paelusid Urve pilku kivid, aga seda juba silme kõrgusel ja vana müüri seinas. Naine oli veendunud, et kui Tartu Vaim üldse veel linnas elas, siis elas ta Toomkiriku varemetes või vähemalt selle alustes käikudes. Ei saanud ju olla, mõtles Urve, et Vallimägi vaid üks tümakas mutimullahunnik oli. Kindlasti oli kaitsemüüride alune täis käike ja kodasid, mis nagu rahvale avatud Püssirohukelder välja nägid, ainult keegi polnud neid lihtsalt veel leidnud, ilmselt ka otsinud mitte.
Urve oli jalutusteekonda oma lemmikpaika just alustamas, kui helises mobiiltelefon ta õlakotis. Helistas Ingrit. Tütar oli väga ärritatud, sest ei suutnud leida oma kollast salli. Urvel olid pere talveriided veel hoiupaigas ja kui ta oleks Ingriti sinna otsima lubanud, oleks see olnud pühapäeva lõpp. Aga Ingrit ei otsinudki talve salli, vaid midagi, mille ta alles eelmisel päeval ostnud oli. Urve pakkus enda teada olevaid leidmisvõimalusi ja tütar viskaski toru hargile, ilmselt siis leidis otsitu. Sellest aga piisas, et jalutuskäik lõpetada. Õnneks oli ta ju siiski jõudnud korraks ka Toomemäele ja saanud esimestes sügislehtedes sahistada. Kui Rainer helistas, sest ei saanud oma higist särki pesumasinasse visata, kuna see töötas, seisis Urve juba turuhoone kalaletis. Miks nad ei võiks korra kuuski hommikul rahulikult magada, mõtles Urve, kui Ingrit uuesti helistas ja ema kuldkõrvarõngaid endale küsis, sest ainult need sobisid tüdruku uue salliga.
Kui Urve tuubil täis turukotiga koju tagasi jõudis, oli Margus ainus, kes ikka veel magas. Rainer istus arvuti taga ja ajas tööasju ning Ingrit oli juba sõbranna poole läinud. Oli täiesti tavaline pühapäev või ehk siiski mitte, mõtles Urve hommikuputru hauduma tõstes. Oli ta ju suutnud sellest pühast päevast murda killukese ka endale.
Esmaspäev algas enne, kui pühapäev lõppeda jõudis. Doktor Teever oli oma nädala planeerinud Soome konverentsile sõiduks ja asendusarst võttis enda hoolde vaid erakorralised juhtumid, kõige muuga pidi õde Urve üksi hakkama saama. Urve saigi, aga kui selgus, et asendusarst korraga kolme konverentsile sõitnud perearsti asendas, tuli tal mõned erakorralised esmaabisse suunata. Ees seis nädala jagu pahameelelainetusi rahulolematuilt patsientidelt. Urve pidi selleks valmistuma, ometi seadis ta pere vajadused esmajärjekorda ja püüdis kogu nädala ühe pühapäeva õhtuga ära korraldada.
Tegelikult polnud miski Urve elus ja töös planeeritav, aga ta planeeris ikkagi. Kui igapäevane patsient Maša Fjodorovna oli oma süstid kätte saanud, saatis õde Urve oma järgmise statsionaari röntgeni ukse taha ja kasutas koridoris kõndimise aega Rainerile helistamiseks. Mees oli mures õhtuse turniiri pärast, sest oli oma võistlussärgil varruka rebestanud ja varusärk oli Marguse seljas. Urve lubas enne võistlust läbi tulla ja embleemi uuele T-särgile peale õmmelda. Järjekord doktor Teeveri ukse taga kasvas aina, aga õde Urve jäi rahulikuks. Ta sidus, süstis ja kirjutas kordusretsepte, nagu oleks tal aega lõputult. Uued patsiendid pidid asendusarsti ootama, aga vanad leppisid arsti asemel õega. Lõunapausi ajal lubas Urve endale allkorruse sööklas topsi salatit ja rääkis seda süües telefonitsi tütrega. Ingriti mure rahvariiete pärast tegi Urve nõutuks, sest kahte kohta poleks ta samal ajal minna suutnud. Tütar vihastas seepeale ja lause, jälle on Margus sulle tähtsam, lõpetas kõne.
Kui Urve tööpäev lõppes, oli küll ootajatest saba ukse tagant kadunud, aga see ei tähendanud, et tema võis lahkuda. Ei! Vaja oli kõik andmed arvutisse kanda ja vahet polnud, kas ta täitis haiguslugude paberkaarte või klõbistas arvutiklaviatuuri – kell tiksus ikka ühtemoodi. Lisaks pidi ta veel loobuma uroloogiaõe Saima sünnipäeva kutsest, tegema kolm kõnet eri ladudes töötavatele sõbrannadele, võtma puhketoast õmblustarvete esmaabipaki ning iga kümne minuti tagant helistama Ingritile. Kui tütar lõpuks ta kõnele vastas, selgus, et muusikakooli kontsert oli õpetaja haiguse tõttu edasi lükatud ning ta ei vajanudki neid rahvariideid ja et tal on sest kandlemängust üldse kama kaks. Kell oli juba kõvasti üle kesköö tiksunud, kui Urve mehele kaissu võis pugeda, aga see oli ka kogu lembus, milleks neil mõlemal veel jaksu oli.
Uus hommik oli uus, aga mured ja kohustused vanad. Rainer töötas põhikohaga küll vaid ühes gümnaasiumis, kuid andis treeningtunde veel kolmes koolis. Urvele piisas ühest põhitöökohast, aga sageli ei suutnud ta vahet teha, kas see oli tal töö doktor Teeveri teenistuses või kodus pere juures. Aeg piiras Urve kõiki tegemisi ja kolmekümneüheksaselt oli kunagisest vormikast ja blondeeritud kaunitarist järel satääni poisipeaga nääpsuke ning tragi samariitlane,