Pluševski ravis sellega muide väga edukalt. Võib palju teha ja mitte midagi teha. Seltsimees Pavolotski leiutas näiteks „avatud meetodi”, see on vägagi populaarne ning seisneb mitte-midagi-tegemises. Vaatad lihtsalt pealt … nii jah, aga meie teeme mähised …”
Nad valmistasid sealsamas sidumistoas salvi ning sidusid sellega veel kuus põlenut. Toomas lasi kätel käia, tundes uut, senikogematut rahulolutunnet. Ja kui viimase sidumise järel professor naljatades ütles, et vähemalt see salv on homme igatahes olemas, vaatas ta Vorobjovile vaimustunult otsa ning sõnas kiirustades ja õhinaga: „Me ei anna seda mitte kellelegi, ma võtan ta ühiselamusse kaasa ja toon hommikul tagasi.”
Vorobjov vaatas teda uudishimulikult, aga ei öelnud midagi ning lahkus, nagu poleks midagi juhtunud. Aga mõned päevad hiljem peatas ta lõppenud loengult teiste hulgas lahkuva Toomas Hinnovi ning otsis oma monogrammidega nahkportfellist mingi paksu raamatu.
„Te vist tundsite huvi põletuste vastu? Selles raamatus on kõik, mida teatakse praegu põletuste ravi kohta. Palun hoidke seda, raamatukogus seda ilmselt pole.”
Ta ulatas raamatu Toomale. Toomas võttis selle kõheldes vastu. Kallis köide ja võõras saksakeelne kiri tekitasid temas hirmu. Kas polnud parem kohe keelduda? Aga ta tundis endas ka midagi muud. Ja see trotsisegune iha sundiski pomisema midagi tänutaolist. Ta luges seda raamatut peaaegu kolmveerand aastat, sõnaraamat kõrval. Kui ta raamatut tagasi andes tunnistas kohmakalt oma raskusi, noogutas professor väga tõsiselt ning ei paistnud isegi märkavat kollakat rasvaplekki tiitellehel, mille eemaldamisega Toomas kurja vaeva oli näinud.
„Kui te oleksite selle raamatu mulle paari kuu pärast tagasi andnud,” ütles professor ning tema kõhn kollakas nägu tõmbus korraga muigele, „oleksin teadnud, et te pole jagu saanud peatükistki.”
Ei, see raamat polnudki teab kui palju tähendanud. Jahe viisakus püsis endiselt nende vahel. Professor lihtsalt unustas end tema juuresolekul mõnikord lobisema, läks teinekord isegi hoogu. Toomas märkas professor Vorobjovi juures üsna imelikku vastuolu. Kunagi tüsedavõitu professori füüsis käis küll pidevalt alla (sügisest alates kidus ta lausa katastroofilise kiirusega), ometi ei riivanud see mingil määral tema teotahet, vaimu. Vorobjov oli sel kevadel erksam ja teotahtelisem kui kunagi varem. Väsimatult sagis ta kateedri ning haigla vahet, sõitis konsultatsioonidele rindeväeosadesse. Tema keha hävis ja tuhastus, justkui toites sellega endas kuumavat vaimu. Ja kuigi professorit vaadates oli samavõrd raske tõrjuda masendust kui ka valusat irooniat, tõmbas miski inimesi tema juurde. Endale aru andmata Toomas lausa tusatses neil päevil, mil Vorobjovi sidumistoas näha ei olnud. Ringkäigul palatitesse seadis ta end alati otse professori selja taha, ning kui Vorobjov ühel ringkäigul minestades koridoris kokku varises, askeldas ta tema ümber, ise ärevusest punastades kui sõge.
Ja nüüd need äraminekumõtted. Ta võitles endaga, kõndis ringi magamata, ärakurnatud ning kergesti solvuv. Oli veel võimalus, et Vorobjov ei tahagi teda enda juurde. Võib-olla oli Levini jutt ning ringiliikuvad kuuldused vaid kunstlikult kokkusõlmitud niidiotsad, ülespuhutud fantaasia? Vastavalt sõjaaja seadusele neid kõiki ju määratakse kohale. Kindlasti suunatakse rindele, ja su enda soovid ja püüud ei maksa sel juhul kopikatki. Sellele mõeldes tundis ta kergendust. Ta ei kujutlenud, et suudab Vorobjovile ära öelda. Pealegi, Vorobjov polnud tõesti otseselt sellest veel kordagi juttu teinud. Siiamaani polnud. Ehk ei teegi? Võib-olla ootab professor esimest sammu temalt eneselt? Palve vihjegi näol … Seda ei tule, sest Toomas tajub äraminekuvajadust just eneses. Tasapisi settinud, kogunud, õieti põhjusetagi, istus see sügaval sees.
Kevad on käes. Neeval on lumi tõmbunud sinakaks, aga tänavail lebab see pimestavvalgete, tihkeks vajunud kuhilatena. Need kõrvaltänavad kandis aeg läbi talve peaaegu puutumatuna. Ainult loogelised sissesõtkutud jalgrajad. Nüüd on siiski tasapisi sealtki asutud koristama.
Nad istuvad vooditel, joovad kruusidest kuuma vett sahhariiniga tee pähe ning suitsetavad.
„… Käisin komandandi juures, tahtis panna meile siia ühe juurde, aga meil on lõpetamine, tuubi, nii et silme ees virvendab. Aga too uus on teab kes … võttis aru pähe, andsin muidugi ühe sigareti …”
Silmad mõnutundest vidukil, pahvib Levin keskendunult sigaretti. Tema ilme on peaaegu harras. Vaatamata oma kahekümne kolmele eluaastale on Levin kirglik suitsetaja. Talvel, kui tubakaga suuri raskusi oli, andis Toomas kõik oma juhuslikult hangitud sigaretid sõbrale.
„Olen kindel, et Vorobjov jätab sind kateedri juurde,” jätkab Levin, „kateedrid on praegu ju päris tühjad. Aga õpetama peab. Sakslane pekstakse suvel minema ja kateedritele pannakse täis aur peale. Ja toiduga on kah varsti asjad korras. Näe, mitu korda juba norme suurendatud.”
„Inimesed surevad ikka veel nälga, tea, kas nii lihtsalt …?” kõhkleb Toomas. Sõbra nägu õhetab kuumast teest, on praegu üsna jumekas. Levin paistab juurdlevat millegi üle, aga tema ilme on seejuures enesekindel ja rahulolev. Aga möödunud sügisel, kui nad istusid niisamuti siin ning jõid ainult kuuma vett, sest sahhariinigi polnud, siis oli Levin hoopis teine. Haiglaselt kahvatu, ja oli vahtinud ärevil, vilava pilguga nurka, raseerimata lõug lõdvalt rinnal. „Mis sest kõigest saab?” oli ta pomisenud ja see kõlas nagu palve. Nüüd Levin teab, kõik arvavad teadvat. Ainult kaua see kestab?
„Kateedrid on neil tühjad, jah, ning haiglates ka puha tudengid,” seletab Levin tähendusrikkalt, hoiab teise käega kruusi ning puhub peale. „Käisin täna dekanaadis, uurisin ääri-veeri, mis neil meiega plaanis. Enamik läheb väeosadesse rindele, aga Vorobjov oli küsinud sinu kohta. Ja minugi eest kostetakse seal, kus tarvis. Lähen professor Vassiljevi juurde assistendiks.” Ta joob lonksu teed ja jätkab: „Ma olen eluaeg tahtnud õppejõuks saada. Minus on see kohe peidus. Sõda lõpeb, teised kohmitsevad veel ringi, aga meie kaitseme kähku kraadi ära. Edasi dotsentuur, professuur …”
„Ma ei tea … ma ei jää vist siia.”
Toomas tajub oma hääles vastikut kõhklust. Sõbra jutt ei meeldi talle praegu ja ometi on Levinil mõnes suhtes ka õigus. Kas ei raiska ta omatahtsi talitades lihtsalt aega?
„Ei jää siia … kuhu siis?” Levin vaatab teda imestunult.
„Ma ei tea … kuhu saadetakse,” pomiseb ta ebamääraselt. Tegelikult tahaks ta rääkida sõbrale ängistusest, mida tunneb selles linnas, aga taipab järsku, et teine ei saaks sellest aru. Ta vaikib, põrnitsedes oma kruusi. Levin silmitseb teda tähelepanelikult, muigab siis korraga.
„Kuhugi sa ei lähe,” sõnab ta rõhuga. „Vorobjov ei lase ning sa ise kah ei taha. Ja mujal pole sul midagi otsida, seal saadakse meietagi hakkama. Mis sa vaatad, just nimelt, sinna saadetakse need, kes siin, haiglates, midagi ei suudaks. Aga meie sinuga suudame, ja häid uusi arste kasvatada, kas pole see veelgi raskem?”
Kõhklused vaevavad Toomast. Lahkumismõtted tekitavad hinges pigem segadust kui lisavad kindlustunnet. Pealegi on nüüd ebamugav taluda professor Vorobjovi heatahtlikku suhtumist. Nii ta elab oma viimaseid tudengikuid, jättes kõik aja hooleks või oodates midagi. Aga kevad muudkui edeneb. Laadogal murrab end rägisedes jää, upuvad veoautod ning linnas süveneb taas nälg.
Professor Vorobjov suri kohe teisel päeval peale nende kõnelust. Aga kõnelus, mis Toomas Hinnovi saatust pidi mõjutama, algas palatis visiidi ajal. Kahel seni üsna hästi paranenud haigel oli uuesti tõusnud palavik. Mõlema seisund oli järsult halvenenud. Kumbki täiskiilutud palati teises seinas, näisid nad kaksikutena sarnased oma kooljalikult sisselangenud tuhmhallide põskede, teravdunud ninaselgade ning valuheitlike silmadega. Professor Vorobjov vaatas enda kõrval seisvale Toomas Hinnovile lühidalt otsa ningosutas sõrmega kollakatele laialivalgunud laikudele sidemetel.
„Infektsioon,” sõnas ta tusaselt.
„Sidusime ju Višnevskiga, see kah kollane,” arvas Toomas kõhklevalt. Professor Vorobjov aga kummardus sügavalt sidemes rinna kohale, nuusutas ning tõusis pead raputades.
„Infektsioon, mädanema läinud,” kordas ta tigedalt.
Vorobjov näis maruvihane. Ta hingas imelikult lõõtsutades, surus rusikasse pigistatud käed kitlitaskute põhja ning vaatas raevukalt palatis