Võlutud koovitaja. Edla Vanamölder

>

      Kaugel kohiseva laane taga, otse Oju soo veerel oli Jaku ja Peka kodu – Hundisilm.

      Seal tagamail nad karjatasidki kogu küla loomi, kaitsedes neid huntide ja Oju näkkide eest. Seal soosüdames elutses vana Ojugi oma tütardega, kuid ometi olid vähesed teda näinud: kogu pika talve magas ta laugaste jää all, tõustes sealt ainult harvadel suveöödel udus üles. Siis kuuldus hurtsikuni tema krooksuvat hüüet ja kihistavat naeru, ja Jaku ning Peka pugesid võbisedes isa juurde vommile varju.

      Päeval oli aga soos vaikne ja rahulik. Nii kaugele kui silm ulatus, valendas lai lage soo, täis õitsevat jänesevilla nagu kaetud lumega. Siin-seal haljendasid tillukesed kasejändrikud. Tuulehood tulid kaugetelt jõeluhtadelt laugaste virvendades ning rohu õõtsudes, keerutasid hurtsiku unkast tõusvat suitsu ja tõttasid edasi laande, kus siis Kõrtsimetsa hiigelmännid noogutasid oma tumedaid tukki vasksete tüvede tipus.

      Ainult koovitajad tiirlesid kõrgel õhus, ja kaugele kajas nende kaeblik koo-it!, kui Peka juhtus hüppama nende pesale ligidale. Ühtegi neist oleks ta tahtnud leida, kuid koovitajad olid kavalad linnud: nad keerutasid ja hädaldasid kõige enam mätaste kohal, kust pesa oli koguni kõige kaugemal.

      Mõelda vaid, et kui süüa kolm õitsitules küpsetatud koovitaja muna, ta mõistaks nende keelt ja võiks küsida neilt, kuidas leida äti varandust, mille kratt oli kandnud sohu. Küllap koovitajad teadsid seda lugu paremini kui isa, kes oli niisama umbusklik nagu Jakugi ega hoolinud peidetud varandusest.

      Isa ikka mäletas veel neid aegu, mil ätt oli mõõtnud toobiga kuldseid ja hõbedasi ja punaseid rahatükke, mis ta oli võitnud Soomes sõjakäigul, – aga kuhu ta oli matnud need enne oma surma, seda ei teadnud keegi. Ätt oli küll ilmunud isale unes ja käskinud teda kohe selsamal tunnil minna metsa vana mahapõlenud kõrtsi varemeisse, kangutada sealt põrandalt üles suur paekivi, võtta selle alt ta raha ja jagada kõigile, sest et teda teises maailmas varanduse peitmise pärast väga vaevatakse, aga isa pidanud unenägu tühjaks silmapetteks. Küll oli rahutu süda sundinud minema teda varahommikul Kõrtsimetsa, kuid põrandalt üleskangutatud pae alt tühemest leidnud ta vaid kolletanud kaselehti. Ei kahetsus siis enam aidanud!

      Vanaätt ilmunud pojale veel kord unes ja noominud poega, et see tema käsku polnud täitnud: ei olevat nüüd enam tema võimuses juhatada varanduse peidukohta, sest kratt olevat viinud selle varemeist sohu. Sealt võivat lunastada seda kui sõjas võidetud saaki ainult verega.

      Oh! Vanaätt oli olnud tugev kui karu ja väle kui orav. Ei tema olnud hakanud kannatama kibedat kupjakeppi ega ränka mõisatööd, vaid põgenenud paadil üle lahe Soome, kust matkanud edasi kaugeile maile ja käinud sõjaski. Vaid igatsus näha veel enne surma Hundisilma laia Oju soo veerel toonud ta tagasi koju. Ta tulnud rikka mehena ja mõisnik polnud karistanudki teda, sest niisuguse tugeva töölise tagasitulek oli rõõmustanud teda.

      Sirguda sääraseks vahvaks meheks ihkas Jakugi. Olla vägipulgavedamises kangem kõigist Mõisaküla poistest! Minna kord sõtta ja tagasi pöörduda rikkana ning vägevana nagu vanaisa! – Kogu küla tuleks ja imetleks teda, ja kui ta veel ostaks endale päriseks Hundisilma, mõisahärragi teretaks teda aupaklikult.

      Rõõm sellest mõttest töötada kord omas talus sundis Jakut hõiskama ja kaigast pilduma. Eemal tõusid koovitajad ehmunult oma pesadelt lendu ja kisendasid kaeblikult, nagu poleks see neile sugugi meeldinud, et Jaku kord seal hakkab töötama.

      Peka vaatles-kuulas venda ja vangutas mõtlikult pead. Ei Peka ihaldanud saada suureks ega vägevaks. Peka pelgas kõike, mis tuli mõisast, ja sõdagi pelgas ta, mille viletsusist ema oli kõnelnud talle nii palju. Meelsamini ta oleks jäänud pisikeseks poisiks ja pagenud laia maailma kaugete metsade taha, kus polnud kurja kubjast ega rasket tööd.

      Kui hea oli koovitajail, kes lendasid ülal siniseis kõrgusis vabalt ning rõõmsalt, hõigates alla Pekale: „Koo-it!“

      Ja veel kõrgemal ujusid pilved, pühapäevselt valged kui soovill, ja ruttasid Õnnelikena üle väljade sinna, kus kuuskede teravad tipud torkisid taevaserva. Kuis oleks ta läinud nendega kaasa!

      Mõnigi kord oli tulnud Pekale kiusatus pageda äti kombel paadiga üle lahe, aga iial ei olnud jätkunud tal küllalt julgust selleks.

      Oleks ta ometi leidnud äti varanduse, küllap ta oleks ostnud endale ilusa laeva ja purjetanud sellega südilt kaugele merele! – Oleks ta vaid mõistnud koovitajate kõnelust!

      Kuid need olid kavalad linnud. Nad keerutasid ja hädaldasid kõige enam mätaste kohal, kust nende pesa oli kõige kaugemal, ja kaeblikult kajas üle soo nende tuttav koo-it!..

* * *

      Sel pühapäeval ilm oli lämmatavalt palav. Õhk otse seisis paigal, nagu millegi ootel pinevuses, liikumatu ning raske, virvendades helges valguses. Mets tukkus.

      Jakut-Pekat olid koos loomadega pugenud kuumuse ja tüütavate parmude eest lepiku vilusse ja arutlesid, mida peale hakata sel ilusal keskhommikul. Kindel oli, et loomad püsisid paigal vähemalt lõunani. Mäherdune mõnu kasutada seda aega oma äranägemise järgi!

      Et oli keelatud heina tallata või kalu püüda, otsustasid poisid minna jõe äärde, sest keelatud vili on ikka magus. Ei tarvitsenudki minna otse üle lageda soo, kuhu igaüks võis näha juba üsna kaugelt: metsast viis luhale küll pikem, kuid selle eest palju kindlam ning hästi tuttav tee.

      Päike oli tõusnud kesktaevale ligemale ja põletas päris lagipähe; seepärast oli poistel hea meel, kui nad jõudsid karjamaavõsast suure metsa varju. Meeldiv vaigulõhn tungis neile ninna. Kahel pool maanteed, mis meelitavalt lookles nende ees metsakurdudesse, sirutusid taevasinasse põlised puud nagu vägevad sambad suures templis. Neist kuused olid eraldunud vasemale ja seisid seal üsna vaikselt ning mõtlikult hulganisti koos, kujundades tihniku, mille võrklikest kangaist harva läbi vilksas mõni päikesekiir alla tumerohelisele sammalmaale, mis kasvatas mustikavarsi ja käolina.