lühemad, ja ega seda poleks keegi märganudki, kui talumehed poleks hakanud omale parajasti sel ajal massiliselt kombaine muretsema.
Hudiksvalli elektrivõrgud tikkisid lühikese ajaga ümbruskonna põllud ja heinamaad elektriposte täis, ja lõikusaja saabudes sõitsid ühel hommikupoolikul kakskümmend kaks tuttuut kombaini kahekümne kuues kohas elektriliinid puruks. Kogu see Hälsinglandi maanurk jäi nädalateks ilma elektrita, lõikustööd jäid pooleli, lüpsimasinad ei töötanud. Ei kulunud kaua aega, kui talumeeste raev, mis esialgu tabas Hudiksvalli elektrivõrke, pöördus noore Juliuse vastu.
„Väljendit „lõbus Hudik” sel ajal igatahes ei leiutatud, see on üks, mis kindel. Mul tuli end seitse kuud Sundsvalli linnahotellis varjata, ja siis olid rahad jälle otsas. Kas võtame veel ühed?” ütles Julius.
Allani meelest võis võtta küll. Põdrapraad oli pilsneriga alla loputatud ja nüüd tundis Allan ennast nii uskumatult hästi, et surm tundus peaaegu hirmuäratav.
Julius jätkas oma jutustust. Pärast seda, kui ta ühel päeval oleks Sundsvalli kesklinnas peaaegu traktori alla jäänud (masinat juhtis mõrtsukaliku pilguga talumees), sai ta aru, et tema väikest apsu lähema saja aasta jooksul sealkandis ära ei unustata. Niisiis vahetas ta elukohta ja sattus Mariefredi, kus tegeles mõnda aega pisivargustega, enne kui ta linnaelust tüdines ja sai Byringe suletud jaamahoone õnnelikuks omanikuks kahekümne viie tuhande krooni eest, mis ta ühel ööl Gripsholmi võõrastemaja seifist oli leidnud. Siin, jaamas, elatus ta nüüd põhiliselt riigipoolsest toetusest, salaküttimisest naabri metsas, mõningal määral puskariajamisest ja selle müügist, ning võimaluse korral naabrite tagant pihta pandud esemete edasimüümisest. Ta polnud ümbruskonnas kuigi populaarne, nagu ta jutustas, ja Allan vastas suutäite vahele, et see oli isegi mõistetav.
Kui Julius tahtis „magustoiduks” viimast napsu võtta, vastas Allan, et sedasorti magustoitude suhtes on tal eluaeg nõrkus olnud, aga kõigepealt on tal vajadus külastada tualettruumi, kui majas peaks selline asutus olema. Julius tõusis, pani laelambi põlema, sest väljas oli hakanud juba pimedaks minema, ja ütles, et esikus trepist paremat kätt on toimiv veeklosett, ning lubas Allani tagasitulekuks napsud välja kallata.
Allan leidis Juliuse kirjelduse järgi WC üles. Nagu tavaliselt, ei jõudnud mõned tilgad päris sihtkohta. Selle asemel maandus osa neist pehmelt pissisusside peale.
Keset toimingut kuulis Allan trepil liikumist. Tuleb tunnistada – esiti mõtles Allan, et see võib olla Julius, kes koos Allani varastatud kohvriga minekut teeb. Kuid siis tulid sammud lähemale. Keegi ronis trepist üles.
Siis mõistis Allan arvestatavat ohtu, et teiselt poolt ust kostavad sammud võisid kuuluda kõhna kehaehitusega, pikkade heledate rasvaste juuste ning turris habemega noorukile, kellel oli seljas teksajakk kirjaga Never Again. Ja kui see nüüd tõesti oli tema, siis oli asi naljast kaugel.
Strängnäsist tulev buss jõudis Malmköpingi jaama kolm minutit enne ettenähtud aega. Reisijaid bussis polnud ja juht oli pärast viimast peatust veidi tugevamini gaasi vajutanud, et jõuaks enne Fleni edasi sõitmist ka suitsu teha.
Kuid ta jõudis vaevalt sigareti süüdata, kui välja ilmus kõhetu kehaehitusega, pikkade heledate rasvaste juuste ning turris habemega nooruk, seljas teksajakk kirjaga Never Again. Kui täpne olla, siis teksti selja peal bussijuht sel hetkel küll ei näinud, aga see ei muutnud asja.
„Kas sõidad Fleni?”
Bussijuhi küsimus oli veidi ebakindel, sest miski noore mehe juures nagu ei klappinud.
„Ma ei sõida Fleni. Ja sina ka mitte,” vastas nooruk.
Neli tundi tagasitulevat bussi oodata oli nooruki napile kannatusele liig mis liig. Pealegi taipas ta poole aja pealt, et kui ta selle asemel oleks kohe auto hankinud, võinuks ta bussi ammu enne Strängnäsi kätte saada.
Kõige tipuks hakkasid väikeses alevis ringi tiirutama politseiautod. Millal tahes võisid politseinikud ka bussijaama tolgendama tulla ja hakata luugi taga istuvalt väikeselt mehelt pärima, millest ta nii ära on kohutatud ja miks kassaruumi uks ripakil on.
Nooruk ei saanud üldse aru, mida politseinikud seal tegid. Nimelt oli tema Never Againi šeff valinud tehingu läbiviimise kohaks Malmköpingi kolmel põhjusel: esiteks asus see Stockholmi lähedal, teiseks oli sinna suhteliselt hea transpordiühendus ja – mis kõige tähtsam – seaduse käsi polnud sinna ulatumiseks piisavalt pikk. Lühidalt öeldes polnud Malmköpingis politseid.
Või õigemini: neid poleks pidanud seal olema, aga praegu seal ju lausa kihas neist! Nooruk oli näinud kahte autot ja kokku nelja konstaablit, tema silmis oli see ikka korralik haarang.
Algul arvas nooruk, et politseinikud on seal tema pärast. Aga see eeldas, et väike mees on lobisenud, ja selle võimaluse võis nooruk kindlalt kõrvale heita. Bussi oodates polnud noorukil suurt muud teha kui väikest meest valvata, tema telefon puruks lüüa ja kassaruumi uks kuidagiviisi kokku lappida.
Kui buss lõpuks tuli ja nooruk nägi, et selles polnud ühtegi reisijat, tegi ta kiire otsuse buss koos selle juhiga kaaperdada.
Kulus ainult kakskümmend sekundit, et veenda juhti bussi ümber keerama ja põhja poole tagasi sõitma. Peaaegu isiklik rekord, mõtles nooruk, istudes täpselt samale kohale, kus tagaotsitav papi mõne aja eest oli istunud.
Bussijuht värises üle terve keha, kuid püüdis rahustava sigareti toel end kuidagimoodi valitseda. Bussis oli suitsetamine loomulikult keelatud, kuid ainus seadus, millele juht praegu allus, istus tema selja taga, oli kõhetu kehaehitusega, pikkade heledate rasvaste juuste ning turris habemega, seljas teksajakk kirjaga Never Again.
Sõidu ajal uuris nooruk välja, kuhu vana kohvrivaras oli suundunud. Juht ütles, et taat läks maha Byringe jaama peatuses ja arvatavasti oli see lihtsalt juhus. Ta rääkis juhtumist viiekümnekroonisega ja küsimusest, kui kaugele selle raha eest pääseb.
Byringe jaama kohta ei osanud juht eriti midagi öelda peale selle, et kõnealuses peatuses läks harva keegi maha või tuli peale. Aga tema arvates oli veidi kaugemal metsa sees mahajäetud raudteejaam, sellest ka peatuse nimi, ja et Byringe küla asub kuskil seal lähedal. Palju kaugemale poleks vanur tohtinud jõuda, arvas bussijuht. Taat oli ju vana ja kohver raske, ehkki ratastega.
Nooruk rahunes kohe maha. Ta oli loobunud šefile Stockholmi helistamise mõttest, kuna šeff oli üks väheseid, kes suutis noorukist paremini inimestele üksnes sõnade abil hirmu nahka ajada. Nooruk võdistas õlgu paljast mõttest sellele, mida šeff küll kohvri kaotsimineku kohta ütleks. Targem oli probleem lahendada ja sellest alles hiljem rääkida. Ja kui papi polnudki kõigepealt Strängnäsi ja sealt omakorda kuhugi edasi sõitnud, siis on kohver nooruki käes tagasi kiireminigi, kui ta vahepeal peljanud oli.
„Siin see on,” ütles bussijuht. „Siin on Byringe jaama peatus…”
Juht võttis jala gaasipedaalilt ja buss veeres aeglaselt teepervele. Kas ta peab nüüd surema?
Ei, selgus, et mitte. Küll aga suri nooruki ühe saapatalla all kiiresti bussijuhi mobiiltelefon. Lisaks tulistas nooruk välja terve rea suguseltsiga seotud surmaähvardusi, kui juhile peaks pähe tulema mõte politseiga ühendust võtta, selle asemel et buss ringi keerata ja Fleni suunas sõitu jätkata.
Siis läks nooruk maha ja lasi juhil ning tema bussil minna. Vaene juht oli endast nii väljas, et ei julgenud bussi ringi pööratagi, vaid sõitis ühe jutiga Strängnäsi välja, parkis keset Trädgårdsgatanit, läks šokiseisundis hotell Delia baari ja kulistas seal neli klaasi viskit järjepanu sisse. Seejärel hakkas ta baarimehe õuduseks nutma. Pärast veel kaht klaasi viskit pakkus baarimees talle telefoni, juhuks kui bussijuht tahab kellelegi helistada. Seepeale purskas bussijuht uue hooga nutma ja helistas koju oma elukaaslasele.
Nooruk arvas nägevat kruusa peal kohvrirataste jälgi. Lugu on varsti ühel pool. Oligi parem, sest juba hakkas hämarduma.
Vahel mõtles nooruk, et tal tuleks oma tegemisi paremini ette planeerida. Nüüd torkas talle pähe, et ta oli metsas, kus läks aina pimedamaks, varsti on juba kottpime. Mida ta siis peale hakkab?
Need