ids
Märguanne kõrgemalt
1. peatükk
NII NAGU KÕIK KUURORDID, elas ka Saint David puhkusele saabuvate turistide najal. Kuigi siin oli veel üks sissetulekuallikas – pildigaleriid, kus eksponeeriti suveks puhkama tulnud ja loomulikult ka kohalike kunstnike töid, keda Saint Davidis oli lugematu hulk.
Nii nagu korduvalt oli öelnud kohalik menukunstnik Charlie Stenson: “Meiesuguseid vendi on siin nii palju, et viska koera kepiga, ikka tabad kunstnikku.”
Tema vana semu, lapsepõlvesõber Jay Elliot vastas selle peale alati, et tegelikult oleks ta juba ammu pidanud leidma mõne muu võrdluse, sest muidu arvavad võõrad inimesed, et ta vihkab koeri ja loobib neid kogu aeg kaigastega.
“Sellise järelduseni võib jõuda ainult kõige rumalam kahejalgne. On ju nii, pisike?” pareeris Charlie kõigutamatult, patsutades muljetavaldava suurusega koera – oma lemmiku, bernhardiin Shalmira turja.
Tema majas elas veel must koheva karvaga kõuts Morpheus. Tegelikult ei elanud, vaid ainult magas, kuigi sedagi ei saanud öelda, pigem ööbis. Igatahes õigustas Morpheus täiesti levinud arvamust – kass, kes kõnnib omapead.
Mis puudutab kunstnikke, siis neid oli Saint Davidis tõepoolest rohkem kui koeri – kui jälle kasutada ülalpool mainitud võrdlust – samas, ega neid loomakesi siin vähe ka olnud. Kuid erinevalt nendest kunstnikud mitte ainult ei elanud ja puhanud Saint Davidis, nad ka töötasid siin. Osa neist koguni õpetas teisi, sest vaatamata elanikkonna vähesusele – inimesi oli kaheteistkümne tuhande ringis – tegutses seal ka kunstikool.
Ütlematagi on selge, et maksimaalset üliõpilaste juurdevoolu Saint Davidisse täheldati just suvekuudel. Seda seepärast, et sel õndsal aastaajal oli väga hea ühendada õppimine puhkusega linnakese suurepärastes randades ning jalutuskäikudega mööda sadamat ja kitsaid munakivisillutisega tänavaid, mis olid nagu surutud majade vahele. Majade, suurepäraste kaheksateistkümnenda sajandi ehitiste peamine võlu seisnes selles, et neid kasutati elupaikadena. Inimesed, kes olid need majad kunagi ehitanud, pidasid Saint Davidit vist Cornwalli maakonna parimaks linnaks.
Muide, sellele arvamusele oli raske vastu vaielda. Laiudes kahel ranna ja sadamaga lahe kaldal oleval mäel, oli Saint David tõepoolest eluks väga meeldiv paik.
Ühel pool Saint Davidit kõrgus mäeküljel kaluriküla, teisel, samuti mäeküljel, paiknesid kunstnike rohelusse mattuvad villad. Keskuse hõivasid hotellid, pansionaadid, ööklubid ja suvekohvikud.
Ühes nendest elas seesama Jay Elliot, kes oma sõbrale Charlie Stensonile oli teinud märkuse tema lausungi kohta koerte kaigastega pildumisest. Tõsi, Jay ise, erinevalt oma paljudest naabritest, oli kujutava kunstiga kaudselt seotud – pilte ta ei maalinud, kuid oli kunstniku poeg.
Jay isa oli kunstiringkondades hästi tuntud Simon Elliot. Kahjuks oli ta neli aastat tagasi surnud ja Jay jätkas praegu tema teist äri – hotellimajandust. Sest kui Simon Elliotil oli aastaid tagasi olnud loominguline kriis, sattus tema teele võimalus omandada hotell, mis oli siinsamas Saint Davidis müüki pandud. Umbes aasta pärast ostis ta mereäärse pansionaadi – tema tollane elujärg andis selleks võimaluse. Oli ka teisi oste. Kõik lõppes sellega, et Simon Elliot jättis lõplikult kunstnikutöö ja hakkas selle asemel ainult hotellindusega tegelema.
Peab ütlema, et ta ei olnud sugugi viletsam ärimees kui varem kunstnik. Tõsi, uues tegutsemissfääris ei olnud Simonil endist kuulsust, kuid see tõsiasi häiris teda seda vähem, mida enam tema tulud suurenesid.
Muide, need, kes eelistasid puhata Saint Davidis, teadsid, kellele kuuluvad pansionaadid ja hotellid, kus nad oma aega veedavad. Sama oli ka kohalike elanikega. Eriti nendega, kes kuulusid Simon Ellioti hotellipersonali hulka.
Sellepärast olid paljud mures oma töökoha pärast, kui linnas hakkasid levima jutud Simoni peatsest taevastele radadele minekust. Kuid muretsemiseks ei olnud põhjust: äriasjad võttis üle Jay Elliot, sel ajal veel noor mees – ta oli äsja saanud kakskümmend kolm ja just-just oma haridustee lõpetanud.
Nüüd, kui sellest oli möödas juba viis aastat, meenutas Jay muigega oma esimesi samme äri alal. Lisaks tänas ta saatust, kelle abil ta oli lahendanud oma isiklikku laadi probleemid, mis talle sel keerulisel eluperioodil kaela olid langenud.
Täpsemalt, Jayle tundus, nagu oleks ta teda kunagi vallanud tunnetekeerisest üles saamas, kuid pärast viimast telefonikõnet Charlie’ga hakkas ta selles kahtlema.
Eespool mainitud vestlus ei viidanud millelegi ebatavalisele, see sarnanes paljudele teistele, mis toimusid peaaegu iga päev ja mis algasid sõbralike teravuste vahetamisega.
“Aitab põõnamisest, unimüts!” ütles Charlie, kui Jay lõpuks pärast tosinat helinat telefoni võttis. “Hommik on juba ammu-ammu käes.”
“Noh ja siis?” porises noormees haigutades. “Kas äratasid mind selleks, et seda uudist teatada? Ise ärkasid arvatavasti alles viis minutit tagasi…”
“Mis sa nüüd, erinevalt sinust olen mina loominguline inimene. Ma lõpetan pilti ja seetõttu püüan valgust, selleks aga tuleb vara tõusta. Muide, olen juba kuuest jalul.”
Jay kõõritas kella poole, mis seisis voodi juures kapikesel. Väike seier lähenes kümnele. Harilikult tõusis Jay kella kaheksa paiku, kuid eile oli ta hilisööni televiisori ees istunud, sest ei suutnud loobuda Led Zeppelini kontsertide videosalvestuste vaatamisest ning seetõttu magas täna kaua.
“Ära uhkusta midagi,” ütles ta, püüdes edutult järjekordset haigutust maha suruda. “Ma tean suurepäraselt, miks sa nii vara tõusid.”
“Eks ütle siis,” ühmas Charlie, “oleks huvitav sinu versiooni kuulda.”
Jay silus magamisest turris juukseid.
“Mingeid versioone ei saa olla ühel lihtsal põhjusel – Shalmira ajab sind jalutuskäiku nõudes igal hommikul voodist välja. See tähendab, et oled lihtsalt sunnitud hommikuti vara tõusma, sõbrake! Ja ära püüa sellest tõsiasjast voorust teha.”
Siin patustas Jay pisut tõe vastu, sest Shalmira ei ajanud Charlie’t voodist välja, ta piirdus vaid tekiga, mille all mees magas. Kui tekk vaibale langes, ei jäänud Charlie’l muud üle, kui tõusta. Jay oli paar korda sattunud selle stseeni tunnistajaks ja see oli teda väga lõbustanud. Ta naeratas ka praegu mõtte peale, mis talle ootamatult pähe tuli.
“Muide, kujutan ette, mida ütleks sulle sinu Shalmira, kui ta omandaks võime oma mõtteid inimkeeli väljendada.”
“Mida siis?” päris Charlie kõhklevalt, oodates mingit riugast.
“Tead mis, sõber,” teataks ta, “roni ise läbi uksesse tehtud koeraaugu, mille sa hiljuti sinna meisterdada lasid, mind aga, ole kena, vii õue nii nagu harilikult!”
Charlie oli tõepoolest hiljuti tellinud oma eramule uue ukse spetsiaalse avausega, mille kaudu koerad saavad sisse-välja käia peremeest tülitamata. Sealjuures hoiatas ta firma esindajat, et läbipääs peab olema maksimaalselt suur, loomulikult mõistlikkuse piires, sest tal on kogukas koer. Tulemusena tekkis eramule välisuks, mille alumises osas oli avaus, millest mõningate pingutuste järel oleks läbi mahtunud ka Charlie ise. Kuid bernhardiin keeldus kangekaelselt uut mugavust proovimast.
Katsetuste juures viibinud Jay, olles piisavalt lõbutsenud, soovitas ukse vahetada või lasta valmistajail auku suurendada. Kuid Charlie oli öelnud, et on sellel teemal firma esindajaga rääkinud ning too oli tõestanud mainitud vahetuse mõttetust. Peamine põhjus oli see, et kui auk suuremaks teha, võiks selle kaudu majja tulla mitte ainult koer, vaid igaüks, kellel selline mõte pähe tuleb. Teiste sõnadega tähendas see seda, et maja võiks hoopis ukseta jätta.
Loomulikult tekkis iga terve mõistusega inimesel kohe järgmine küsimus: kui Charlie’l õnnestus oma majja pääseda läbi koeraaugu, siis mis takistab mõnel vargal sama teha?
Kuid sellise küsimuse võis esitada vaid see, kes ei olnud Charlie’t näinud.
Asi oli selles, et vaatamata oma kolmekümne kahele eluaastale ei olnud Charlie Stenson pikem neljateistkümneaastasest noorukist. Sellist kõrvalekallet esines tihti küürakate puhul ja Charlie, nii kurb kui see ka polnud, just seda oli.
Õnneks oli ta juba lapsepõlves õppinud oma ebatavalisse välimusse suhtuma filosoofiliselt, täiskasvanuks