nna Madriidist
Esimene osa
Mu saatuse määras kirjutusmasin. See oli üks Hispano-Olivetti ja nädalaid oli ta minust eraldatud vaateakna klaasiga. Nüüd, möödunud aastate barrikaadi varjust tagasi vaadates, on raske uskuda, et ühel lihtsal mehaanilisel asjandusel võis olla piisavalt võimu, et muuta elutee suunda ja heita mõne päevaga põrmu kõik kavatsused. Nii aga oli ja mina ei saanud midagi teha, et seda ära hoida.
Tõttöelda polnud plaanid, mida ma tollal hellitasin, kuigi suured. Need olid vaid lähemad püüdlused, peaaegu kodukootud, vastavuses tolle koha ja aja koordinaatidega, milles ma juhtusin elama; tulevikuplaanid, mis olid käeulatuses, kui vaid pisut sõrmeotsi sirutada. Noil päevil tiirles mu maailm aegamisi paari üksiku lähikondse ümber, kelle uskusin olevat kindla ja kadumatu. Ema oli alati olnud neist vankumatuim. Ta oli väljaõppinud õmbleja ja töötas ühes valitud klientuuriga õmbluskojas. Ema oli vilunud ja võimekas, ent temast ei saanud eales midagi enamat kui lihtne õmblejanna – palgatöötaja nagu paljud teised –, kes kümme tundi päevas oma küüsi ja silmi vaevates lõikas ja õmbles, proovis ja kohendas rõivaid kehadele, mis ei kuulunud talle, ja pilkudele, mis harva olid suunatud tema isikule. Oma isast teadsin tollal vähe. Peaaegu mitte midagi. Teda polnud kunagi ligiduses, ent ta eemalolek ka ei häirinud mind. Ma ei tundnud ealeski tema vastu erilist uudishimu, kuni ema – olin siis kaheksaüheksaaastane – söandas poetada mulle mõned asjaolud. Et isal on teine pere, et meil pole võimalik koos elada. Neelasin teate alla sama suure kiiru ja sama vähese isuga kui viimased lusikatäied paastuhautist, mis mul ees seisis – tolle võõra isiku elu pakkus mulle oluliselt vähem huvi kui saada kibekähku õue platsi peale mängima.
Ma sündisin 1911. aasta suvel, samal aastal, kui Pastora Imperio abiellus Galloga, Mehhikos nägi ilmavalgust Jorge Negrete ning Euroopas kustus belle époque’iks kutsutud ajastu täht. Kaugusest hakkas kostma eelseisva esimese ilmasõja trummipõrinat ning Madriidi kohvikuis loeti toona El Debatet ja El Heraldot, samal ajal kui Chelito lavalaudadel kupleede rütmis häbitult puusi nõksutades mehi hullutas. Kuningas Alfonso XIII-l läks noil kuudel korda eostada armukeste sekka viies seaduslik laps. Tema valitsuse eesotsas oli samal ajal liberaal Canalejas, võimetu ette nägema, et vaid aasta hiljem lõpetab üks ekstsentriline anarhist tema elu, kõmmutades talle kaks lasku pähe, kui ta parasjagu San Martíni raamatupoe uudiskirjandust silmitseb.
Ma sirgusin mõõdukalt õnnelikus keskkonnas, kus oli enam kitsikust kui luksust, kuid ilma suurema puuduse või meelehärmita. Kasvasin üles ehtsas madriidilikus linnaosas ühel kitsal tänaval Paja väljaku lähistel, paari sammu kaugusel kuningapaleest. Kiviviske ulatuses linnasüdame lakkamatust saginast, keset kuivavat pesu, valgendilõhna, naabrinaiste hõikeid ja päikeses peesitavaid kasse. Käisin läheduses ühel poolkorrusel asuvas algelises koolis; kahele mõeldud koolipinkides istusime meie, lapsed, neljakaupa – tõugeldes korratult – ja retsiteerisime valjul häälel „Piraadi laulu“ ja korrutustabelit. Õppisin seal lugema ja kirjutama, omandasin neli arvutustehet ja seinal rippuvat kollakat maakaarti läbivate jõgede nimed. Kaheteistkümneaastasena lõpetasin oma haridustee ja sain õpilaseks samas õmbluskojas, kus mu ema töötas. Minu loomulik saatus.
Õmbluskoja perenaise donja Manuela Godina ärist olid juba aastakümneid tulnud esmaklassilised, veatult juurde lõigatud ja õmmeldud rõivad, hinnatud kogu Madriidis. Päevakleidid, kokteilikleidid, mantlid ja keebid, mida siis peened daamid kandsid jalutuskäikudel Castellana puiesteel, Puerta de Hierro poloväljakul ja hipodroomil, kiiskavates kirikutes ja teejoomistel Sakuskas. Läks aga mõnda aega, enne kui hakkasin õmbluskunsti saladustesse pühenduma. Seniks tegin kõiki töid: õhutasin söepannil sütt ja pühkisin põrandalt riideribasid kokku, soojendasin tulel triikraudu ja lippasin hingetult Pontejose platsile niiti ja nööpe ostma. Viisin esinduslikesse häärberitesse nõelasilmast tulnud riideid, mis olid pakitud suurtesse tumedast lõuendist kottidesse – see oli mu armastatuim kohustus, parim meelelahutus algavas töötüdruku elus. Nii tutvusin parimate majapidamiste uksehoidjate ja autojuhtidega, jõukaimate perekondade teenijatüdrukute, majapidajate ja ülemteenritega. Peaaegu märkamatuks jäädes jälgisin kõige suursugusemaid daame, nende tütreid ja abikaasasid. Sisenesin tumma tunnistajana nende kodanlikesse majadesse, aristokraatlikesse paleedesse ja uhketesse korteritesse väärikais hooneis. Mõnikord ei jõudnud ma teenijaskonna majaosast kaugemale ja keegi neist võttis toodud riideeseme vastu, teinekord aga paluti mind edasi kuni riietusruumini ning selleks kõndisin läbi koridoride ja piilusin salongidesse, süües silmadega vaipu, lühtreid, sametkardinaid ja tiibklavereid, millel mõnikord keegi mängis ja mõnikord mitte, mõtiskledes, kui kummaline oleks elu taolises maailmas.
Mu päevad kahe maailma vahel möödusid pingeta, peaaegu tajumata vastuolu nende vahel. Kõndisin tõllaväravatest ja kõrgetest ustest ääristatud laiadel tänavatel samasuguse loomulikkusega nagu oma linnajao käänuliste tänavate hullumeelses rägastikus, alati täis lompe, jäätmeid, kaubitsejate hõikeid ja näljaste koerte teravat haukumist; nondel tänavatel, kus liiguti alati tõtlikult ja kus hüüde peale „vesi tuleb“ oli targem varju minna, et mitte uriinipritsmeist üle kastetud saada. Üürimaju täitsid käsitöölised, väikekaupmehed, palgatöötajad ja päevatöölised, kes olid äsja pealinna saabunud ning andsid meie agulile külaliku hinge. Paljud neist väljusid selle piiridest vaid hädavajaduse korral; meie emaga seevastu tegime seda igal varahommikul, üheskoos ja rutates, et minna Zurbano tänavale ja asuda viivitamatult oma igapäevaste toimetuste juurde donja Manuela õmbluskojas.
Kui minu tööleasumisest mõni aasta mööda sai, otsustasid nad kahekesi, et mul on saabunud hetk õmblema õppida. Neljateistkümneselt alustasin kõige lihtsamate töödega: kinnitusõmblus, üleääreõmblus, traageldused. Siis tulid nööpaugud, tikkpiste ja palistused. Töötasime väikestel kõrkjatoolidel istudes, kummargil põlvedele asetatud lauatüki kohal; nendele toetasime oma õmblustöö. Donja Manuela suhtles klientidega, lõikas juurde, tegi proove ja kohendas. Minu ema võttis mõõte ja tegeles kõige muuga: tegi kõige peenemaid õmblustöid ja jagas laiali teised ülesanded, jälgis nende teostamist ning hoolitses kiiruse ja korra eest pisikeses salkkonnas, mille moodustas pool tosinat kogenud õmblejannat, neliviis noort naist ja mõned jutuhimulised õmblejaõpilased, kellel oli alati rohkem isu naerda ja lobiseda kui ainuüksi tööd teha. Mõned neist osutusid headeks õmblejateks, teised aga vähem võimekamatena jäid alatiseks kõige tänamatumaid töid tegema. Kui mõni lahkus, asendas teda keegi teine tolles tohuvabohus, mis oli vastuolus fassaadi soliidse uhkuse ja vaid klientidele mõeldud valgusküllase salongi väljapeetusega. Nemad – donja Manuela ja ema – olid ainsad, kes võisid nautida salongi safrankollase riidega kaetud seinu; ainsad, kes tohtisid ligineda mahagonmööblile ja astuda tammepuust põrandal, mida meie, nooremad, pidime puuvillaste lappidega läikima lööma. Vaid nemad said aegajalt osa päikesevalgusest, mis langes sisse nelja kõrge tänavapoolse rõdu kaudu. Meie, ülejäänud töötajad, jäime alati tagalasse, oma töökotta – tollesse talvel jäisesse ja suvel põrgulikku naisteruumi, halli tagatuppa, mille kaks viletsat aknakest avanesid pimedale siseõuele ja kus tunnid möödusid tuulepuhanguna lauluümina ja kääriklõbina saatel.
Õppisin kiiresti. Mul olid nobedad näpud, mis kohanesid peagi nõelte kuju ja kangaste koega. Mõõtude, kangarullide ja pikkustega. Esipikkus, külje pikkus, rinnaümbermõõt. Käiseauk, kätis, kant. Kuueteistkümneselt õppisin kangaid eristama, seitsmeteistkümneselt nende kvaliteeti tundma ja võimalusi hindama. Hiina krepp, siidmusliin, žoržett, Chantilly pits. Kuud möödusid nagu karussellil: sügised, tehes mantliriidest palituid ja kevadrõivaid, kevaded, õmmeldes lendlevaid kleite pikkadeks puhkusteks Concha ja Sardinero kaugetes randades Cantabria mere ääres. Sain kaheksateist, üheksateist. Tasapisi hakkasin juurde lõikama ja kõige keerulisemaid tükke õmblema. Õppisin paigaldama kaeluseid ja kääniseid, arvestama kanga langemist ja nägema ette lõpptulemust. Mulle meeldis mu töö, nautisin seda. Donja Manuela ja ema küsisid mõnikord mu arvamust, nad hakkasid mind usaldama. „Tüdrukul on kätt ja silma, Dolores,“ ütles donja Manuela. „Ta on hea õmbleja ja aina paremaks saab, kui ta seda teed jätkab. Sinust paremaks, kui sa ette ei vaata.“ Ema jätkas oma tööd, nagu ei paneks tähelegi. Ka mina ei tõstnud pilku õmbluslaualt, tegin, et pole midagi kuulnud. Aga vargsi piilusin silmanurgast ema ja nägin, et ta nööpnõelu hoidval suul aimdus õhkkerge naeratus.
Möödusid aastad, möödus elu. Muutus ka mood ja õmbluskoja tegemised kohandusid tema taktikepi järgi. Euroopa sõja järel saabusid sirged jooned, hüljati korsetid ja hakati vähimagi piinlikkuseta jalgu näitama. Kui aga õnnelikud kahekümnendad lõpule jõudsid, liikus kleidi vööjoon