Viimati tegin sellise kirega trenni pärast Namiibiast tagasitulekut. Ma ei hakka omale illusioone looma ja absurdseid eesmärke seadma, aga see, kui saaksin üle mitmekümne aasta, täpsemalt üle 25 aasta tunda, kuidas olla ilma pekikihita ümber vöökoha, oleks peaaegu nagu uue eluetapi algus. Näis, kuidas see elu ilma hea veini ja mõnusa juustuta või mistahes muu Häli tehtud õhtusöögita välja peaks nägema. Mis see siis nüüd on? Mees tegi jooksulindil neli kilomeetrit sörki, tõstis natuke hantleid ja venitas end mingi tolmuse agregaadi otsas ja juba tuleb „tarkusi ja filosoofiat“ nagu mõnel korraks Goas turistidele mõeldud joogatunnis käinud koduperenaisel.
Arvo helistas. Kutsus kaasa ameeriklaste juurde sigarit suitsetama. Jätsin minemata. Teen siis sigari, kui hommikul ärkan ja lendan siit minema – koju. Loodan, armas Isa taevas, et oled minuga rahul ja võid öelda, et olen tubli küll, kui end kätte võtan. Juhi Sina minu teed ka homme hommikul. Anna palun mu unele rahu ja võta kõik oma hoole alla. Kõik inimesed maamunal. Aamen.
14. november 2013, neljapäev
Häli küsis täna, kas siin vangla tunnet ei tule peale. Tuleb ikka. Aga vangi elul siin ja näiteks Eestis on suur vahe. Eestis oled muust ühiskonnast eraldatud, sest oled ohtlik. Siin oled muust eraldatud, sest väljas on ohtlik. Moraalses mõttes on tõesti tegu millegi vanglasarnasega. Sinu ümber on ainult ühed ja samad inimesed. Mul on siin vaid paar meest, kellega hommikul kohtudes ei ole tühi ja mõttetu tunne. Muu kamp tundub ainult seepärast viimastel päevadel veidi liikuvam, et pakivad oma varustust ja ostavad suveniire.
Mõtlesin täna, kas peaks astuma kapten Kriisale risti teele ette ja küsima, kas ma olen talle kunagi midagi sellist teinud või öelnud, et meie vahel on mingi probleem. Käib ringi, kivinägu ees, imeb oma e-sigaretti, laob põrnitsedes pasjanssi, ei tereta, trügib uksest sisse teist välja laskmata. Ma ei tea mingit pattu oma hingel, mille pärast ta minu ja kõigi ülejäänutega nii erakordselt ebaviisakas on. See pole kompleksidest turritav ja kõike vihkav eneseimetlus nagu Jõesalul. Kriisa on matslik koll ja mõttetu mees. Püüan selliste puhul mõelda, et ju on siis kusagil midagi väga sitasti ja nende mõtted kusagil siit eemal. Äkki on kusagil mingi asi erakordselt halvasti ja ta lihtsalt ei suuda viisakam olla. Minul pole selle Kriisa tere vaja – pistku see oma karvasesse persse.
Käisin hommikul söömas. Võtsin pudru ja jogurtit. Vastasin kirjadele. Emale, Hälile. Jüri oli kirjutanud ja saatis neli fotot oma Tansaania safarilt. Jõehobu, sebra, duiker17 ja pühvel. Väga uhke värk, ainult fotode kompa ja muu õhustik võinuks nii uhkete trofeede puhul väärilisem olla. Saatsin Jürile jahitervituse ja kirjutasin paari reaga oma elust. Saatsin ka Siku-Tõnule kirja. Tõnu saatis kohe ka vastuse ja oli rõõmus, et olen terve ja ühes tükis. Senimaani olen. See mitmekümnetonnise lõhkeainekoormaga krusa ei ole veel pauku teinud ega jalaväe sissetungiks müüri sisse ava tekitanud. Kõik on valvel, aga pealtnäha ülimalt rahulikud. Mitte midagi pole paari viimase päevaga selles osas muutunud.
Ohutaset tõsteti. Öeldi ka, mida see tähendab, aga mida meie tegema peame või teha ei tohiks, pole keegi öelnud. Mind ajab kõige enam närvi just informatsiooni puudumine. Ülem on kusagil ära ja teeb midagi. Mossitab, juttu ei räägi, oma infantiilseid nalju ei viska. Tunda on, et kõikidel on väljakolijate lööberdamisest silmini. Mida teeb kaplan, mida arst, mida veebel? Õrna aimugi ei ole. NSE-mehed sõidavad Jeepidega baasis ringi ja teevad oma elu huvitavamaks. Milles seisneb kontingendi töö, oleks alguses siiski tore kuulda.
Miks meid albaanlasteks kutsutakse ja bulgaarlasteks peetakse? Me oleme ainsad endised Nõukogude Liidu kodanikud nii siin kui ka ISAF-is. Meie käitumist, väljendusoskust ja lastetoa puudumist on kahjuks väga raske varjata. Kui USA või Ühendkuningriigi sõdur võtab vormi seljast ja paneb erariided selga, ei näe ta välja nagu tolgus. Kujutan ette, et seda lugenud inimene teeb mu kohta tõenäoliselt kohe ettekande, kuhu vaja.
Kirjutasin täna sõber Tõnule, et pean päevikut, loen piiblit ja kui tagasi olen, korraldan tuluõhtu ja panen päeviku oksjonile, et endale korralik Willis osta. Mul on korraliku auto järele isu. Terve ülejäänud elu kaitseväe Peugeot’ga töö- ja Häli autoga muid sõite liigelda on ausalt öeldes nukraks tegev perspektiiv. Õnneks on mul motikas. Samas, kui mult küsitaks, kas valiksid sama raha eest auto või reisi, siis ma isegi ei kõhkleks. Tahan kindlasti veel Aasiasse minna. Raudselt tahaks Ameerikasse, sinna läheks alati uuesti.
Huvitav, kas ma läheks tagasi telesse, kui makstaks uuesti neli-viis tuhat eurot ja teeksin sama palju õhtujuhtimisi otsa ning natuke veel ettevõtlust peale? Need ajad on möödas ja need tegemised mind enam ei paelu. Õpiks kusagil, kuidas raamatuid kirjutada.
Hoian täna Luukale pöialt. Tal on esimene kitarriga esinemine. Vägev. Mul on maailma parimad pojad, kindel see!
Kell on saanud 19.35. Veidral kombel ei kuulnudki täna siia igal õhtul kostvat palvekutset. Kas siis neljapäeviti ei palvetata? Miks? Või ennustab see, et kohalikud on millegi ootuses evakueerunud? Tänavad ja laagrialad on üldse tühjemaks jäänud. Kui nädal tagasi olid tolmused okastraadiga palistatud müüride vahel olevad teed ja tänavad edasitagasi siblivaid inimesi täis, siis täna oli liikumist kuidagi vähevõitu. Esimestel päevadel jäi kõrvu, et moonide istutamise ajal on palju tööd ja siis väga ei viitsita sõdida, ent samas midagi tahetakse suurte bosside meeleheaks pauguga vastu taevast ka lasta.
Teine aktiivsem periood pidi olema moonikoristuse alguses umbes mais-juunis. Siis tulevat narkokuningad Pakistani talvekorteritest ja mujalt siia, et oma varanduse kasvamine üle vaadata. Selle aasta saak on korjatud ja see polnud üldsegi vilets ning nüüd on siis taas raha radikaliseerunud džihadiste palgata ja uskmatutega võitlemiseks vajalikke relvi hankida. Ma ei usu, et need mehed iialgi kellegagi laua taha istuvad rahukõnelusi pidama.
Lugesin täna läbi kätte jagatud ingliskeelse meelespea, mis igale missioonisõdurile jagatakse. See hea näide, millise lihtsa keele, arusaadavate jooniste ja selgete „tee – ära tee“ juhistega asju selgeks tehakse. Peaksin kolonel Jaeskile ütlema, et meie kaitseväelastele on pigem vaja sellist taskuteatmikku, mitte kuiva määrustikku.
Ma ei saa aru, mis mees see meie kompaniiülem on. Justkui normaalne mees, aga hoiab veidral moel omaette või noh, vähemasti osadest meestest eemale, minust nende hulgas. Ma nagu häiriks neid mehi millegagi. Kas sellega, et ma olen kaitseväes liiga kiirelt liikunud? Ma tean suurepäraselt, mis on ülemustele perse pugemine. Mehed, minu ninaots on puhas! Pole siin grammigi pruuni ja pole ma kellelegi pugenud või mingisuguseid privileege nuianud.
Ma pole suutnud ära imestada, kui palju olen tajunud just sõjaväes olles, et nii paljudega neist luurele ei läheks. Ma kardan, et liiga paljud mõtlevad nii. Mure oma elu ja tuleviku pärast on niipalju suurem murest Eesti pärast. Valus hakkab. Vahel tundub, et ärimaailmas, kus konkurendi mutta tallamiseks võiks justkui kõike teha, ollakse ka kokkuhoidvamad ja arvestavamad. Miks see kaitseväes nii ei võiks olla?
Kell on 20.15. Õues on juba mitu tundi kottpime. Käisin korra väljas, tegin suitsu ja ütlesin briti sõjaväepolitseinikule, et see võib küll paranoia olla, aga vaata palun järele, mis põhjusel on meie alal asuva sporditelgi ukse kõrval nurga taga kaks kahtlast plastkanistrit, kust mingi juhe viib läbi sodi eemale. Kui siia saabusime, siis öeldi, et usalda oma instinkte – kui on millegi suhtes kahtlus, anna teada, hoiata ka teisi, sest me oleme siin kogu aeg selle pätikarja sihtmärk. Maailm on mölakaid täis. Annaks taevas, et selle aja jooksul siin näeb ka vastupidist. Ma pole veel õppinud kohalikke vihkama või põlgama. Ma ei suuda neid ilmselt mitte iialgi usaldama hakata, aga mul ei ole ka mingit suurt põhjust neile sisimas vimma kanda. Aga see on küll selge – olgu nad ükskõik kui head mehed või naised, osaku või võlutrikke, aga las elavad siin omal maal ja jäägugi siia. Elagu, kasvatagu lapsi ja lambaid, austagu oma religiooni, kombeid ja tavasid. Targad ja rikkad, kes suudavad siit põgeneda, ei too endaga kaasa mitte midagi sellist, mida meil vaja peaks minema. Ei lähe seda tarvis minu poistel ega tulevikus ka nende lastel. Igaüks peab olema oma kodumaal, seal, kus ta sünnib.
Tänan taevast, Isa, et päev kenasti läks, ootan sama õnnistust ööks ja kui Jumal tahab, ärkame hommikul uude päeva ja püüame Teda teenida. Või kes mida parasjagu teenib. Hoia poisse. Usaldan