Keerutädi. Eva Koff

/p>

      Pelgulinn on üks väike linn, mis asub ühe teise, suurema linna sees. Pelgulinnas on tänavad ja puust majad ja ilma sabata kass ja kuurid ja autod ja kastanipuud ja meri ja mänguväljak ja nurgapealne pood. Ja Keerutädi. Kas sa Keerutädi tead? Keerutädil on hall barett, pruun mantel, ruuduline kott ja ta elab suure kastanipuu kõrval roosas majas. Selle maja ukse peal on uhke puust lill.

      Keerutädi ise on sellepärast Keerutädi, et kui ta kõnnib, siis ta keerutab ennast. Keerutädi teeb nii: ta kõnnib, kõnnib, aga siis jääb äkki seisma ja teeb kohapeal ühe ringi. Mõnikord teeb Keerutädi lausa kaks või kolm ringi. Siis ta kõnnib rahulikult edasi, aga natukese aja pärast jälle – hopp! ja ring. Keerutädil ei hakka kunagi pea ringi käima, sest Keerutädi on harjunud keerutama.

      Keerutädil on alati üks ja sama mantel, seesama pruun: talvel, kevadel, suvel ja sügisel. Mõned kardavad, et tal võib talvel natuke külm olla. Suured inimesed arvavad, et Keerutädi on imelik. Suured lapsed arvavad ka, et Keerutädi on imelik. Nad itsitavad, kui ta kõnnib ja äkki keerlema hakkab. Ainult väiksed lapsed teavad, et Keerutädi ei ole imelik ja et ilma Keerutädita oleks Pelgulinnas palju igavam elada. Ikka kohe kõvasti igavam!