p>
Sashale ja Cy’le
I
palume tõusta
rääkige temaga.
Lugupeetud kohtunik, 1972. aasta talvel läksime R. – iga lahku – või õigemini peaks ütlema, et tema läks minust lahku. Tema põhjendused olid ebamäärased, kuid nende iva oli selline, et tal on salajane mina, argpükslik, põlastusväärne mina, mida ta ei saa mulle eales näidata, ja et ta peab minema ära nagu haige loom, kuni ta suudab seda mina parandada ja viia tasemeni, mis tema hinnangul seltskonda väärib. Ma vaidlesin talle vastu – ma olin olnud tema kallim peaaegu kaks aastat, tema saladused olid minu saladused, kui tema juures ka oleks midagi julma või argpükslikku, teaksin seda kõige paremini just mina – kuid see oli tulutu. Kolm nädalat pärast seda, kui ta oli välja kolinud, sain ma temalt postkaardi (saatja aadressita), milles öeldi, et tema arvates oli meie otsus, nagu tema seda nimetas, olnud küll raske, kuid siiski õige, ja ma pidin endale tunnistama, et meie suhe on igaveseks läbi.
Mõnda aega läksid asjad siis halvemaks, enne kui nad paremaks läksid. Ma ei hakka sellest rääkima – ütlen vaid seda, et ma ei käinud väljas, isegi mitte vanaemal külas, ja ma ei lasknud ka kellelgi endale külla tulla. Kummalisel kombel aitas mind ainsana see, et ilm oli tormine, nii et ma pidin pidevalt jooksma mööda korterit selle imeliku väikese messingist mutrivõtmega, mis oli tehtud spetsiaalselt vanaaegsete akende mõlemal küljel asetsevate riivide pinguldamiseks – kui need tuulise ilmaga lahti tulid, hakkasid aknad kriiskama. Korteris oli kuus akent ja just siis, kui ma olin lõpetanud ühe akna riivide pinguldamise, hakkas teine undama, nii et ma jooksin mutrivõtmega kohale ja siis sain ma ehk pool tundi vaikust ainsal toolil, mis korterisse oli jäänud. Vähemalt mõnda aega tundus, et maailmas ei ole muud kui see pikk vihmasadu ja vajadus riivid pingul hoida. Kui ilm viimaks selgines, läksin õue jalutama. Kõik oli üle ujutatud ning kogu sellest tüünest, peegeldavast veest õhkus rahu. Ma kõndisin kaua, vähemalt kuus või seitse tundi, läbi linnaosade, kus ma ei olnud kunagi varem käinud ja kuhu ma ei ole enam tagasi läinud. Selleks ajaks, kui ma koju jõudsin, olin rampväsinud, kuid mul oli tunne, et olin end millestki puhastanud.
Ta pesi mu käed verest puhtaks ja andis mulle puhta T-särgi, võibolla koguni enda oma. Ta arvas, et ma olen teie kallim või isegi naine. Keegi ei ole veel teile järele tulnud. Ma ei lahku teie juurest. Rääkige temaga.
Õige varsti pärast seda lasti R. – i tiibklaver alla elutoa hiiglaslikust aknast, sama teed pidi, kust see oli sisse tulnud. See oli viimane tema asi, mis läks, ning senikaua, kuni klaver oli korteris olnud, tundus, et ta ei olnudki päriselt lahkunud. Nendel nädalatel, mil ma klaveriga kahekesi elasin, enne, kui sellele järele tuldi, tavatsesin ma seda mõnikord möödudes patsutada – täpselt samamoodi nagu ma olin patsutanud R. – i.
Mõni päev hiljem helistas mulle üks Paul Alpersi nimeline sõber ja rääkis, millist unenägu ta oli näinud. Unenäos olid tema ja suur luuletaja César Vallejo suures maamajas, mis oli kuulunud Vallejo perekonnale sellest ajast, kui ta laps oli. See oli tühi ja kõik seinad olid sinakasvalgeks värvitud. Kogumulje oli rahulik, ütles Paul, ja unenäos oli ta mõelnud, et Vallejol veab, et saab sellises kohas tööl käia. See on nagu ooteruum enne teispoolsust, ütles Paul talle. Vallejo ei kuulnud teda ja ta pidi öeldut kaks korda kordama. Lõpuks sai luuletaja, kes oli päriselus surnud neljakümne kuueselt, puruvaesena, äikesetormis, täpselt nagu ta oli ennustanud, aru ja noogutas. Enne majja sisenemist oli Vallejo jutustanud Paulile loo sellest, kuidas tema onul oli kombeks sõrmed porisse torgata, et tema laubale märk teha – see oli kuidagi seotud tuhkapäevaga. Ja siis, ütles Vallejo (ütles Paul), tegi ta midagi, millest ta kunagi aru ei saanud. Illustreerimiseks torkas Vallejo kaks sõrme porisse ja tõmbas Pauli ülahuulele vuntsitriibu. Mõlemad naersid. Pauli sõnul oli kogu unenäo vältel olnud kõige hämmastavam nende kambavaim, nagu nad oleksid teineteist palju aastaid tundnud.
Mõistagi oli Paul ärgates minule mõelnud, sest me olime tuttavaks saanud ülikooli eelviimasel kursusel avangardistlike luuletajate seminaris. Meist said sõbrad, sest me olime loengus alati teineteisega nõus, samal ajal kui kõigil teistel tekkisid meiega lahkarvamused, semestri edenedes üha ägedamad, ning ajapikku oli minu ja Pauli vahele sugenenud liit, mille võis pärast kõiki neid aastaid – viit aastat – otsekohe endiselt laiali laotada ja täis puhuda. Ta küsis, kuidas mul läheb, viidates lahkuminekule, millest keegi talle ilmselt rääkis. Ma ütlesin, et hästi, ainult mulle tundub, et mu juuksed langevad välja. Ma ütlesin talle ka seda, et lisaks klaverile olid koos R. – iga läinud ka diivan, toolid, voodi ja isegi lauanõud, sest temaga tutvudes olin ma enam-vähem kohvris elanud, samal ajal kui R. oli istunud nagu Buddha keset kõike seda mööblit, mille ta oli emalt pärinud. Paul ütles, et tunneb võib-olla kedagi, sõbra sõpra, kes läheb tagasi Tšiilisse ja otsib võib-olla oma mööblile kasuvanemat. Tehti telefonikõne ja saadi kinnitus, et sellel luuletajal, Daniel Varskyl on tõesti mõned mööblitükid, millega ta ei oska midagi peale hakata, kuid ei taha samas neid müüa juhul, kui ta peaks ümber mõtlema ja New Yorki naasma. Paul andis mulle tema numbri ja ütles, et Daniel ootab, et ma ühendust võtaksin. Ma lükkasin helistamist mõne päeva edasi, peamiselt seetõttu, et võõra käest mööbli palumine on kuidagi piinlik, isegi kui tee selleks on juba sillutatud, ning ka seetõttu, et selle kuu jooksul, kui R. ja tema suur omand olid lahkunud, olin ma ära harjunud sellega, et mul ei ole midagi. Probleem tekkis vaid siis, kui keegi teine külla tuli ja ma nägin oma külalise näoilmes peegeldumas seda, et väljaspoolt vaadates tundus olukord, minu olukord, lugupeetud kohtunik, mannetu.
Kui ma lõpuks Daniel Varskyle helistasin, võttis ta toru esimese helina peale. Selles esialgses tervituses, enne kui ta sai teada, kes on toru teises otsas, oli ettevaatlikkust, mida ma hakkasin hiljem seostama Daniel Varskyga ja üldisemalt tšiillastega, kuigi ma olen kohanud vaid mõnda. Tal läks minut aega, enne kui taipas, kes ma olen, veel üks minut, et talle koidaks, et helistab sõbra sõber, mitte mõni napakas naine – tema mööbli asjus? ta oli kuulnud, et ta tahtis sellest vabaneda? või lihtsalt laenuks anda? – minut, mille vältel ma kaalusin vabanduse palumist, toru hargile panemist ja endist viisi jätkamist vaid madratsi, plastmassist kööginõude ja selle ühe tooliga. Aga kui talle oli koitnud (Ahaa! Muidugi! Vabandust! See kõik ootab sind siinsamas), mahenes tema hääl ja muutus samal ajal valjemaks, lastes esile tõusta avameelsusel, mida ma hakkasin samuti seostama Daniel Varskyga ja kõigiga, kes on pärit sellest Antarktika südant sihtivast pistodast, nagu Henry Kissinger seda kord nimetas.
Ta elas kaugel, tükk maad eemal kesklinnas, 101th Streeti ja Central Park Westi nurgal. Teel astusin läbi vanaema juurest, kes elas ühes hooldekodus West End Avenue’l. Ta ei tundnud mind enam ära, aga kui ma olin sellest üle saanud, avastasin, et suudan temaga olemist nautida. Tavaliselt istusime ja vahetasime kaheksal eri moel mõtteid ilma üle, et liikuda siis vanaisa juurde, kes oli ka kümme aastat pärast oma surma vanaema jaoks jätkuvalt paeluv, otsekui oleks tema elu või nende ühine elu muutunud iga aastaga, mil vanaisa tema juures ei olnud, vanaema jaoks aina suuremaks mõistatuseks. Talle meeldis istuda diivanil, kõik ehted korraga küljes, ja panna imeks vestibüüli – See kõik kuulub mulle? küsis ta iga natukese aja tagant, tehes käeviipe, mis hõlmas kogu maja. Iga kord, kui ma tulin, tõin talle Zabari juurest šokolaadi-babka. Ta sõi alati viisakusest natuke, siis pudenes sai talle sülle ja kleepus ta huulte külge ja kui ma olin ära läinud, andis ta ülejäänu põetajatele.
Kui ma 101st Streetile jõudsin, lasi Daniel Varsky mind sumistiga sisse. Kui ma luitunud fuajees lifti ootasin, torkas mulle pähe, et mulle ei pruugi tema mööbel meeldida, et see võib olla tume või muul moel rõhuv, ning et viisakaks taganemiseks on juba liiga hilja. Kuid vastupidi – kui ta ukse avas, oli mu esmamulje valgus, mida oli nii palju, et ma pidin silmi kissitama, ning hetke jooksul ei näinud ma tema nägu, sest see joonistus välja vaid siluetina. Samuti lõhnas seal toidu tegemise järele, mis osutus hiljem baklažaaniroaks, mida ta oli Iisraelis valmistama õppinud. Kui mu silmad olid kohanenud, avastasin üllatusega, et Daniel Varsky oli noor. Ma olin oodanud kedagi vanemat, sest Paul oli öelnud, et tema sõber on luuletaja, ning kuigi me mõlemad kirjutasime luulet või vähemalt üritasime kirjutada, ei kutsunud me end meelega eales luuletajaks – selle termini reserveerisime nende jaoks, kelle töid on peetud avaldamise vääriliseks, mitte üksnes paaris vähetuntud ajakirjas, vaid päris raamatus, mida saab raamatupoest osta. Tagasi vaadates osutus see piinlikult konventsionaalseks luuletaja määratluseks ning kuigi Paul ja mina ja meie tuttavad tundsime