Suur koda. Nicole Krauss

moraalne kompass. Oma loomingus on kirjanik seadustest vaba. Aga oma elus, lugupeetud kohtunik, ei ole ta prii.

      Mõni kuu pärast seda, kui romaan mu isast oli ilmunud, jalutasin parajasti ja möödusin ühest raamatupoest Washington Square Parki lähedal. Ma aeglustasin akna ette jõudes harjumusest sammu, et vaadata, kas mu raamat on seal välja pandud. Sel hetkel nägin kassa juures tantsijat, ta nägi mind, meie pilgud kohtusid. Hetkeks kaalusin edasi ruttamist, mäletamata, mis mind täpselt nii rahutuks tegi. Kuid see muutus kiiresti võimatuks: tantsija tõstis tervituseks käe ja ma võisin vaid oodata, kuni ta vahetusraha tagasi saab ja välja tere ütlema tuleb.

      Tal oli seljas imeilus villane mantel ja kaela ümber oli seotud siidisall. Päikesevalguses nägin, et ta on vanem. Mitte palju, kuid piisavalt, et teda ei saanud enam nooreks nimetada. Ma küsisin, kuidas tal läheb, ja ta rääkis oma sõbrast, kes – nagu nii paljud neil aastail – oli surnud aidsi. Ta rääkis, et läks hiljuti lahku pikaajalisest poiss-sõbrast, kellestki, kellega ta ei olnud veel tutvunud, kui mina teda viimati nägin, ning siis eelseisvast etendusest, mille koreograaf ta on. Kuigi möödunud oli viis või kuus aastat, olime S. – iga endiselt abielus ja elasime samas West Side’i korteris. Pealtnäha ei olnud kuigi palju muutunud, nii et kui oli minu kord uudiseid pajatada, ütlesin lihtsalt, et kõik on korras ja ma kirjutan edasi. Tantsija noogutas. Võimalik, et ta isegi naeratas oma siiral moel, sellisel moel, mis minu armutu ebakindluse tõttu minus alati kerget ärevust ja piinlikkust tekitab, kui ma sellega kokku puutun, sest ma tean, et ma ei suudaks kunagi olla nii vaba, avatud, sõnaosav. Ma tean, ütles tema. Ma loen kõike, mida sa kirjutad. Loed või? küsisin üllatunult ja äkitselt ärevalt. Kuid ta naeratas uuesti ning tundus, et oht oli möödunud, mu lühijutt jäi märkamata.

      Me kõndisime koos paar kvartalit Union Square’i poole, nii kaugele kui võimalik, kuni pidime kumbki eri suunda keerama. Kui me hüvasti jätsime, kummardus tantsija minu poole ja noppis mu mantlikraelt ebeme. See hetk oli õrn ja peaaegu intiimne. Ma võtsin selle seinalt maha, kas tead, lausus ta vaikselt. Mille? küsisin mina. Pärast seda, kui ma olin su juttu lugenud, võtsin ma maali seinalt alla. Ma avastasin, et ei suuda seda enam vaadata. Võtsid või? küsisin jahmunult. Miks? Alguses ma lihtsalt mõtisklesin ise, vastas ta. Maal oli käinud koos minuga ühest korterist teise, ühest linnast teise, peaaegu kakskümmend aastat. Kuid mõne aja pärast sain ma aru, mille su jutt oli mulle selgeks teinud. Mis see siis oli? tahtsin küsida, kuid ei suutnud. Siis sirutas tantsija, kes oli küll vanem, kuid endiselt rauge ja graatsiline, käe välja, puudutas kahe sõrmega mu põske, pöördus ja kõndis minema.

      Kui ma koju kõndisin, ajas tantsija liigutus mind esmalt hämmeldusse ja siis närvi. Pealiskaudselt oleks olnud kerge seda ekslikult õrnuseks pidada, kuid mida rohkem ma sellest mõtlesin, seda rohkem tundus selles olevat midagi üleolevat, isegi alandavat. Tantsija naeratus muutus mu vaimusilmas üha ebasiiramaks ning mulle hakkas tunduma, et ta oli seda žesti aastaid koreografeerinud, seda oma mõttes hoolikalt kaalunud ja minuga juhuslikult kohtumist oodanud. Ja kas ma olin selle ära teeninud? Kas ta ei olnud siis jutustanud seda lugu innukalt mitte ainult mulle, vaid kõigile tolle õhtusöögi külalistele? Kui ma oleksin selle varglikult avastanud, mida ma ilmselt ei oleks saanud teha, kuna tundsin teda nii vähe – siis oleks kõik teisiti. Või kui ta oleks jutustanud selle loo usalduslikult, tulvil endiselt valusaid tundeid. Kuid ta ju ei jutustanud. Ta oli pakkunud seda mulle samasuguse naeratuse ja lõbususega, millega ta pakkus pärast õhtusööki grappat.

      Kõndides möödusin juhuslikult mänguväljakust. Oli juba hiline pärastlõuna, kuid väike aiaga piiratud ala oli täis laste kiledaid hääli ja askeldamist. Üks neist paljudest korteritest, milles ma olen aastate vältel elanud, asus mänguväljaku vastas ja ma märkasin, et viimasel pooltunnil enne hämarikku näisid laste hääled valjemaks muutuvat. Ma ei saanudki aru, kas asi oli selles, et kustuvas valguses oli suurlinn detsibelli võrra vaiksemaks jäänud, või olid lapsed tõepoolest rohkem lärmi tegema hakanud, teades, et nende aeg on peaaegu läbi. Teiste seast tõusid esile mõningad jutukatked või naerulagin, mis üles kerkisid, ning neid kuuldes tõusin ma mõnikord laua tagant, et all mängivaid lapsi vaadata. Kuid nüüd ma neid vaatama ei jäänud. Vaevatud oma kohtumisest tantsijaga, ei pannud ma neid õieti tähelegi, kuni kõlas valuline ja hirmunud karjatus, lapse ahastav hüüe, otsekui oleks see abipalve olnud mõeldud vaid minule. Ma seisatasin järsult ja pöördusin kiiresti, ise kindel, et leian eest kusagilt suurest kõrgusest alla kukkunud tundmatuseni moondunud lapse. Kuid seal ei olnud midagi, olid üksnes oma ringidesse ja mängudesse ning neist välja jooksvad lapsed, ning ei olnud märkigi sellest, kust karjatus tulla võis. Mu süda peksles, adrenaliin sööstis läbi mu keha, kogu mu olemus oli valmis tormama päästma seda, kes oli selle kohutava karjatuse kuuldavale toonud. Kuid lapsed mängisid ilma igasuguse ärevuseta edasi. Ma uurisin kõrguvaid hooneid, mõeldes, et võib-olla oli karjatus kõlanud mõnest lahtisest aknast, kuigi oli november ja juba nii külm, et oleks olnud vaja soojust hoida. Ma seisin seal aeda pigistades veel mõnda aega.