Hirmus Henry ja salaselts. Sari «Hirmus Henri». Francesca Simon

ca Simon

      Hirmus Henry ja salaselts. Sari «Hirmus Henri»

      The moral right of Francesca Simon and Tony Ross to be identified as author and illustrator of this work respectively has been asserted by them. All characters and events in this publication are fictitious and any resemblance to real persons, living or dead, is purely coincidental. All rights reserved. No part of this publication may be reproduced, stored in a retrieval system or transmitted in any form or by any means without the prior permission in writing of the publisher, nor be otherwise circulated in any form of binding or cover other than that in which it is published without a similar condition, including this condition, being imposed on the subsequent purchaser.

      1

      HIRMSA HENRY SÜSTIMINE

      „AAAHH!!“

      „AAAAHHH!!“

      „AAAAAAAHHHHHH!!!“

      Need hirmsad hääled kostsid medõde Nõela kinnise ukse tagant.

      Hirmus Henry vaatas otsa oma nooremale vennale, Perfektsele Peterile. Perfektne Peter vaatas otsa Hirmsale Henryle. Siis vaatasid nad mõlemad oma isa poole, kes põrnitses otse enda ette.

      Henry ja Peter olid doktor Antiseptiku ooteruumis. Seal oli ka Mossis Margaret. Samuti Sünge Susan, Murelik Mihkel, Rõõmus Rudolf, Viril William, Kõva Karl, Laisk Linda, Tark Triinu, Raevukas Ralf ja peaaegu kõik teised, keda Henry tundis. Kõik nad ootasid seda jubedat hetke, kui õde Nõel nende nime hüüab.

      Täna oli maailma kõige halvem päev. Täna oli – süstimise päev.

      Hirmus Henry ei kartnud ämblikke.

      Ta ei kartnud kolle.

      Ta ei kartnud murdvargaid, halbu unenägusid, kägisevaid uksi ega mingeid öiseid hirmutisi. Ainult üks asi ajas talle hirmu nahka.

      Juba mõtegi sellele … sellele … SÜSTIMISELE (Henry suutis vaid suure vaevaga selle sõna välja öelda) pani ta võbisema ja värisema ja võdisema ja tõmblema.

      Õde Nõel tuli ooteruumi.

      Henry hoidis hinge kinni.

      „Palun, las see olla keegi teine,“ palus ta endamisi.

      „William!“ ütles õde Nõel.

      Viril William puhkes nutma.

      „Ärme niimoodi küll tee!“ ütles õde Nõel rangelt. Ta võttis poisil kindlalt käsivarrest kinni ja sulges tema järel ukse.

      „Mulle pole süsti vaja!“ teatas Henry. „Ma tunnen end väga hästi.“

      „Süstid ei lase sul haigeks jääda,“ ütles isa. „Süstid võitlevad pisikutega.“

      „Ma ei usu, et need olemas on,“ ütles Henry.

      „Mina usun,“ vastas isa.

      „Mina usun,“ ütles Peter.

      „Aga mina, vaat, ei usu,“ ütles Henry.

      Isa ohkas. „Sa saad selle süsti ja kogu lugu.“

      „Minul pole süstide vastu midagi,“ ütles Perfektne Peter. „Ma tean, kui kasulikud need mulle on.“

      Hirmus Henry tegi nii, nagu ta oleks tulnukas, kes on tulnud kosmosest maalasi sorkama.

      „AIAA!“ kisendas Peter.

      „Ära käitu nii hirmsalt, Henry!“ karjus isa.

      „AAAAAAAAAAHHHHHHHHH!“ kostsid õde Nõela ukse tagant kohutavad karjed.

      „AAAAAAAAAHHHHHHHHHH! EEIIIIIIIIIII!“

      Siis vaarus Viril William uksest nuttes välja ja hoidis kramplikult käsivarrest kinni.

      „Piripill,“ ütles Hirmus Henry.

      „Oota ainult, Henry,“ nuuksus William.

      Õde Nõel tuli ooteruumi.

      Henry pani silmad kinni.

      „Ära kutsu mind,“ anus ta vaikselt. „Ära kutsu mind!“

      „Susan!“ hüüdis Nõel.

      Sünge Susan komberdas õde Nõela kabinetti.

      „AAAAAAAAAHHHHHHHH!“ kostsid kohutavad karjed.

      „AAAAAAAAAHHHHHHHH! EEIIIIIIIIII!“

      Siis loivas Sünge Susan kabinetist välja, hoidis kramplikult käsivarrest kinni ja virises nutta.

      „Vaat kus piripill,“ ütles Henry.

      „Me kõik teame, milline sa ise oled, Henry,“ ütles Susan süngelt.

      „Või nii?“ vastas Henry. „Te ei tea mitte kui midagi!“

      Õde Nõel tuli uuesti.

      Henry varjas näo kätega.

      Ma hakkan hästi heaks, kui ta mind ei kutsu, mõtles ta. Palun, las see olla keegi teine.

      „Margaret!“ ütles õde Nõel.

      Henry rahunes.

      „Kuule, Margaret! Kas teadsid, et need nõelad on nii pikad ja teravad, et võivad käest otse läbi minna?“ küsis ta.

      Mossis Margaret ei teinud Henryst väljagi ja marssis õde Nõela kabinetti.

      Henry ootas kannatamatult Margareti kohutavat kisa. Ossa, küll ta siis narriks seda piripilli.

      Vaikus.

      Siis astus Mossis Margaret võidukalt ooteruumi ja näitas uhkelt hiigelsuurt plaastrit käsivarrel. Ta naeratas Henryle.

      „Oi, Henry, sa ei kujuta ettegi, millist nõela ta täna kasutab,“ ütles Margaret. „See on sama pikk nagu mu jalg.“

      „Ole vait, Margaret,“ käsutas Henry. Ta hingeldas ja oli minestamise äärel.

      „Kas sul on midagi halvasti, Henry?“ küsis Margaret kaastundlikult.

      „Ei,“ vastas Henry. Ta vahtis Margaretti, kulm kortsus. Kuidas ta julges mitte kisada ja nutta?