Hirmus Henry äratab surnuid. Sari «Hirmus Henri». Francesca Simon

sca Simon

      Hirmus Henry äratab surnuid. Sari «Hirmus Henri»

      The moral right of Francesca Simon and Tony Ross to be identified as author and illustrator of this work respectively has been asserted by them. All characters and events in this publication are fictitious and any resemblance to real persons, living or dead, is purely coincidental. All rights reserved. No part of this publication may be reproduced, stored in a retrieval system or transmitted in any form or by any means without the prior permission in writing of the publisher, nor be otherwise circulated in any form of binding or cover other than that in which it is published without a similar condition, including this condition, being imposed on the subsequent purchaser.

      1

      HIRMUS HENRY JA TELEKAPULT

      Hirmus Henry trügis eesuksest sisse. Perfektne Peter pressis end temast mööda ja jooksis tuppa.

      „Hei!“ karjus Hirmus Henry. „Tule tagasi siia, tõuk!“

      „Eiiiiiii!“ kriunus Perfektne Peter ja jooksis nii kiiresti, kui ta väikesed jalad vähegi võtsid.

      Henry krabas kinni Peteri särgist ja kihutas siis vennast vuhinal mööda elutuppa. Jehuu! Ta jõuab musta tugitoolini esimesena. Peaaegu kohal, peaaegu kohal, peaaegu… ja siis libastus Hirmus Henry soki otsas ja vääratas. Peter müdistas mööda ja vajus musta tugitooli. Ähkides ja hingeldades haaras ta pihku telekapuldi. Klõps!

      „Nüüd kõik koos! Kes on totu Otu?“ trillerdas maailma kõige tüütum kits.

      „Otu!“ hüüdis Perfektne Peter valjusti järele.

      EIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII!

      Ei ole võimalik! Just siis, kui Henry ootas, et saaks pärast järjekordset pikka rasket kohutavat koolipäeva mustas tugitoolis oma väsinud konte puhata ja „Pihtapõrutajat“ ja „Rüütlite võitlust“ vaadata, oli Peter kuidagi suutnud tooli endale napsata. See polnud üldse aus.

      Henry kodus oli selline reegel, et see, kes istus mustas tugitoolis, sai otsustada, mida televiisorist vaadatakse. Ja seal istus nüüd Peter, kes naeris ja laulis kaasa Totu-Otuga, selle vastiku kitsega, kes pidas ennast klouniks.

      Henry vanemad olid nii kitsid ja jõledad, et neil oli kogu maja peale ainult üks tibatilluke telekas. See oli nii imepisike, et Henry pidi selle vaatamiseks peaaegu luupi kasutama. Pealegi oli see nii vana, et seda tuli peaaegu jalaga lüüa, et see käima läheks. Kõigil teistel, keda Henry teadis, oli telekaid lademes. Raevukal Ralfil oli viis eriti kolakat ainuüksi enda käsutuses. Vähemalt nii see Ralf ütles.

      Telekas käis liigagi tihti korraga vähemalt kaks ägedat saadet. Kuidas peaks Henry valima Mutant Maxi ja Terminaatorgladiaatori vahel? Kui ta vaid saaks kaht telekat korraga vaadata, küll oleks elu siis lahe!

      Mis veel hullem – emal, isal ja Peteril olid oma nõmedad saated, mida nad tahtsid vaadata. Ja need polnud üldse ägedad saated nagu „Seapesa“ ja „Lihtsalt jäle“, oi ei. Emale ja isale meeldis vaadata … uudiseid. Dokumentaalfilme. Ooperit. Perfektne Peter armastas loodussaateid. Ja vastikuid titesaateid nagu „Naljatilk ja tema kepslevad karikakrad“. Ökkkk! Kuidas ta küll siia perekonda sattus? Millal ometi tulevad talle järele tema tõelised vanemad, kuningas ja kuninganna, ja viivad ta lossi, kus ta võib päev läbi vaadata, mida hing ihaldab?

      Kui ta kasvab suureks ja temast saab Kuningas Henry Hirmus, siis on tal kolm telekat igas toas, vannitoad kaasa arvatud.

      Aga kuni selle rõõmsa päevani pidi ta kodus kinni istuma ja Peteriga jagelema. Ta võis veeta õhtupooliku, vaadates „Totu-Otut“, „Kokanöpse“ ja „Tigu Tiitu“. Või …

      Hirmus Henry tegi hüppe ja kahmas puldi enda kätte. KLÕPS!

      „… ja must rüütel langetab oma visiiri …“

      „Anna see mulle!“ kisendas Peter.

      „Ei,“ ütles Henry.

      „Aga minul on tugitool,“ virises Peter.

      „Ja siis?“ küsis Henry venna ees puldiga vehkides. „Kui tahad pulti, pead tulema ja selle ära võtma.“

      Peter kõhkles. Henry kõlgutas pulti peaaegu käeulatuses.

      Perfektne Peter libistas end mustast tugitoolist maha ja haaras puldi järele

      . Hirmus Henry põikas kõrvale, pööras ringi ja hüppas tühjale toolile.

      „… Ja rüütlid lähenevad teineteisele, piigid käes…“

      „EEMMMEEEE!“ kiunus Peter. „Henry krabas puldi ära!“

      „Ei krabanud!“

      „Krabasid küll.“

      „Ei krabanud, löntpüks.“

      „Ära ütle mulle löntpüks,“ karjus Peter.

      „Hea küll, haisev kakatükk,“ ütles Henry.

      „Ära ütle mulle haisev kakatükk,“ karjus Peter.

      „Olgu, piripill,“ ütles Henry.

      „EEMMEEEE!“ vingus Peter. „Henry narrib mind!“

      „Henry! Ära ole hirmus!“ karjus ema.

      „Ma üritan ainult rahus telekat vaadata!“ kisendas Henry. „Peter kiusab mind.“

      „Hoopis Henry kiusab mind,“ virises Peter. „Ta lükkas mu tugitoolist maha!“

      „Valevorst,“ ütles Henry. „Sa kukkusid maha.“

      „EEEEMMMMEEEE!“ kisendas Peter.

      Ema jooksis tuppa ja haaras puldi enda kätte.

      KLÕPS! Ekraan läks mustaks.

      „Mul on kõrini sellest, et te teleka pärast jagelete!“ käratas ema. „Täna rohkem telekat ei vaata!“

      Mida?

      Ah?

      „Aga … aga …“ ütles Perfektne Peter.

      „Aga … aga …“ ütles Hirmus Henry.