munasaia, nii et see ongi hommikusöögiks, väike nagamann.”
Michael ja Celia kohtlevad mõlemad Alecit, nagu oleks too evolutsiooniredelil võrdne Kelseyga – kindla peale meelelahutus, kui natuke kaasa aidata.
„Valus oli,” ütleb Alec ja haarab oma käsivarrest kinni, aga Michael ei kuula teda. Ta on raadio juures, et jaama vahetada, kihutades üle uudistest, viiulitest, valjudest reklaamidest, Dolly Partonist ja rokiballaadidest, paneeli ühest otsast teise ja tagasi, nii kolm-neli korda, kuni jääb pidama diskolool, mis on viimasel ajal tema lemmikmuusika.
„Palun,” ütlen mina, „mitte praegu.”
„Me ei saa rohkem seda barokkmuusikat kuulata. See nõrgestab vaimu. Biiti on tarvis.”
Kust võtab 12-aastane väljendi „nõrgestab vaimu”? Ilmselgelt mõnest romaanist, mida ta parasjagu loeb. Nautides selle kõla, kordab ta seda nädala jooksul, kuni hangib järgmise. Ta testib neid õhtusöögilauas, tavaliselt Aleci peal, kellel seitsmesena pole mingit võimalust kummutada õe-venna veendumust, et ta on loll. „Ma arvan, et sa oled meid nüüd piisavalt kaua õnnestanud,” ütles Michael ühel õhtul, kui Alec üritas selgitada, mida üks või teine meeskond spordipäeval tegema pidi. Michael ootas siis diplomaatiliselt sekundi või kaks, enne kui kiikas salamahti Johni ja minu poole, et näha, kuidas me tema vaimuteravusele reageerime. Alec jahvatas kotijooksust edasi, kuni Michael pigistas teda uuesti käsivarrest.
„Mitte praegu,” palun ma ja ta keerab uuesti Bostoni raadio peale, ükskõik mida Robert J. Lurtsema sealt siis parasjagu mängib, avab putukavõrguga tagaukse, et lipitsev Kelsey õue lasta, ja järgneb talle.
Päike tõusis juba kaks tundi tagasi – täna kell 5.17, minut hiljem kui eile – ja sirab nüüd kõrgel mändide kohal. Vindid ja varblased sulistavad nelinurkses linnubasseinis, mis seisab pisut lääbakil keset saialillepeenart. See on üpris kole krobelisest betoonist asjandus ja näeb talviti hale välja, lumemüts viltu peas, aga täna hommikul, kui pladistavad linnud vee sillerdama panevad, sobib see ideaalselt meie võluvalt räämas aeda: see on osaliselt sisse vajunud katusega küün, nii et peame lastele pidevalt meelde tuletama, et nad ei tohi selle all mängida, ja kergelt murenevatest tellistest terrass, kus mööda vihmaveetoru ronib õitsev lehtertapp, kroonlehed tolmuste südamike ümber kortsus nagu linane riie.
Kelsey pani mööda jalgrada metsa poole ajama – veel veerand tundi kaotsis –, aga Michael keeldub talle järgnemast, selle asemel peatub meie universaalkerega auto juures, mille tagumisele kaitserauale ta on astunud, ja hoides katuseraamist kinni, hüpitab nüüd autot tagaratastel, nagu oleks see loom, keda saaks sundida edasi liikuma.
John ilmub välja, olles end riietanud ühte oma lustakatest suvekostüümidest – bermuudad, kangast püksirihm, sinine polosärk –, valmis meie mereseikluseid kaptenina juhtima. Lastel pole sellest midagi, et maja mandril ja maja saarel ja paat, millega me nende vahet sõidame, on kõik laenatud Johni partnerilt, et me ei saaks eales seda endale lubada, mitte kaheks nädalaks, mitte saja-aakrist erasaart, ja ega minagi üldiselt selle vastu pole – rõõmustav kingitus, mis on meile juhtumisi juba kolm aastat järjest tehtud, paik, mis on mulle armsaks saanud. Lihtsalt see, et me ei tea põhimõtteliselt viimase hetkeni, kas me selle saame või millal me selle saame, tuletab mulle meelde, kui ajutised, kui improviseeritud meie elud siin on.
See pole linn, kus me pidime elama hakkama, isegi mitte riik, ja see pole koht, kus me tahaks, et meie lapsed koolis käiksid. Me elasime Londonis ning Michael ja Celia sündisid põhjusega seal, sest see oli Johni kodulinn. Ja sinna tahab ta tagasi minna. See, et oleme siin juba nii kaua elanud, on tegelikult teatud moel äpardus. Ta saadeti Bostonisse ühe konsultatsioonitöö tõttu, mis pidi kestma kaheksa kuud, nii et me üürisime endale Samosetis maja, minu emaga samal tänaval, linnakeses, kus me tavatsesime suvitamas käia ja kuhu ema kolis jäädavalt pärast isa surma, maja, mille, nagu selgus, oli ehitanud üks minu puusepast esivanem kunagi ammu, kui terve meie suguvõsa seal kandis elas.
Siis läks Johni firma Londonis pankrotti. Ja siia me jäime. Lastel oli siin mängimiseks ohtralt ruumi. Vanaema elas kolme minuti kaugusel, millel on omad eelised. Nii otsis John endale ajutise töö, sellal kui meie mööbel seisis ladustatult Inglismaal. Ta leidis ühe, siis järgmise ning lõpuks potentsiaalselt püsivama töökoha arenevas riskikapitali äris, ning elu, mida olime endale ette kujutanud – suurlinn, tema sõbrad, peod –, jäi üks aasta teise järel ootele, nüüdseks juba kaheksa aastat, ehkki kusagil kaugel püsib senini lootus, et me läheme tagasi. Mistõttu on mul kohati tunne, et mitte miski pole kindel. Kuigi üsna tihti, nagu ka täna hommikul, kui lapsed on rõõmsad ja ilm ilus, ei taha ma sellele eriti mõelda.
Roolis on Johnil ees pruuniviiruliste raamidega päikeseprillid, mis täiendavad tema suvestiili. Kui ta sõiduvees on, teeb ta kõiksugu tsirkust, võib olla väga laia joonega. Päikselises meelolus purskub temast meeldivust nagu kraanist vett. Ta eelistab Coltrane’ile Ellingtoni, Simon and Garfunkelile Sinatrat; talle meeldib elutoas tantsida, kui lapsed magama on läinud, ja avastada mind hommikul risti üle voodi; ja ta teab, et ei lõpeta kunagi töötamist ega teenimist, sest tema uute riskiprojektide ideed on sedavõrd head ja neid on sedavõrd palju, mis see korrutustehe siis ära pole teha. Ja tuleb tunnistada, et viimasel ajal on ta üsna heas vormis olnud, mitte ülevoolav, aga rohkem kui pooleldi täis. Tööl läheb stabiilselt ja ta jõuab õigeks ajaks koju, et õhtust süüa ja lapsi näha, ning laupäeviti ja pühapäeviti mängib nendega õues, niidab põllul heina sisse teekesi, et nad saaksid seal rattaga sõita, ja puhastab metsaradu, ja elul pole nagu vigagi, isegi kui see on midagi hoopis muud kui džinnipeod Slaidburn Streeti korteris King’s Roadi lähistel, ja tema sädelev pilk ja stiilsed sõbrad ja üldse suurem osa Londoni-ajast enne meie pulmi.
Tollal oli mul temast naiivne pilt. Teda ei kasvatatud viisil, mis lubaks teda mõista selle järgi, kuidas inimesed praegu suhteid ette kujutavad. Ta kasvas üles vanas maailmas, kus isiku moodustasid kombed ja formaalsus, tunnetel polnud sellega mingit pistmist, abielugi oli kõigest üks formaalsustest. Mis ei tähenda, et ta mind ei armasta. Ta suhtub sellesse lihtsalt inglaslikult. Mind kohates taipas ta ilmselt, et tal õnnestub äkki selle eest osaliselt põgeneda, vähemalt omavahel olles. Tema silmis olin ma ameerikalikult avatud, mida ta imetleb, ehkki minu Londonisse minek oli tegelikult põgenemine mu debütandiballide ja Smith College’i matroonide maailma eest. Ju me saime kusagil keskel kokku.
„Vähemalt räägime me kõik korrektset inglise keelt.” Nii ütles tema ema õhtusöögilauas otseselt eikellelegi, kui ma ta vanemaid esimest korda Southamptoni lähistel külastasin. Ilmselt kohutas minu aktsent teda vähem, kui ta oli kartnud. Johni isa oli maja kõrvale üles seadnud minigolfiväljaku, kus ta veetis suurema osa pärastlõunatest, enne kui tuli tuppa õhtust sööma, mida ta eelistas teha vaikuses. Hommikusöögi juurde käisid teekannu soojendaja ja jahtunud röstsaiad metallhoidjas, pühapäeva lõunaks pakuti pikalt küpsenud lambapraadi piparmünditarretisega ja õhtuti küsiti, kas plaanin vanni minna. John oli ja on ema lemmik, vanim poeg, kes läks Oxfordi ja ärisse ja kannab korralikke ülikondi ja saab aru, et asju võib teha sobival ja ebasobival moel, ning kõige sellega läheb John ema juuresolekul kaasa, tahtes innukalt vastata ema kuvandile temast.
Mina töötasin raamatukogus, kesklinnast eemal. Ärkasin varakult, et sõita rongiga Walton-on-Thamesi ja sealt bussiga peatänavat pidi punastest tellistest viktoriaanlikku kindlusesse, kus ma päev läbi raamatutesse templeid lõin ja neid riiulile asetasin, ning siis jälle vastassuunas pooltühjades rongides linna tagasi, vastuvoolu teiste tööinimestega.
Mõni kuu tagasi lugesin Norman Maileri „Ööarmeesid” ja see tuletas mulle meelde, millest ma olin ilma jäänud, viibides suurema osa kuuekümnendatest Ameerikast eemal, kui ma küll lugesin vägivallast teisel pool ookeani ja kuulsin sellest sõpradelt, kuid alati distantsilt. Üks lõik jäi mulle eriti hästi meelde. Pärast agiteerivaid kõnesid, millele järgnes möll Pentagoni juures, ja kui kõik on juba arreteeritud ja neid sõidutatakse pimedas bussides Virginiasse ja kõik istuvad vaikselt, kirjutab Mailer, et just liikumine aitab ameeriklastel mäletada. Võib-olla oleks ta võinud „ameeriklased” ära jätta ja öelda lihtsalt „inimesed”. Igal juhul tundus see mulle nii õige. Kui mäletamise all ei mõeldaks üksnes tagasivaatamist,