oli laud ja lihtne puust seljatoega tool. Tagaseinas lavats madratsiga, vasakus seinas nagid ja väike radikas. Kõik.
Roald istus maha ja ohkas.
Kõik see elu eest põgenemine, kõik need teadmised tema peas, kogu see nälgimine ja värisemine ja janu ja külmetamine, kõik need surnud, need keerulised küsimused ja vastuseks on ainult 42? Mida kuradit hakkab ta peale saekaatris? Kui kaua võtab aega, kuni ta siit üles leitakse?
Siiski mõistis ta, et tuleb leppida. Et siin nalja ei mõisteta ning esmane ülesanne on ellu jääda. Nii lükkas ta seljakoti lavatsi alla ja hakkas vastumeelselt riideid seljast ära kiskuma. Roald oli alles pluusinööbid lahti saanud, kui uks uuesti lahti läks. Thomas viskas tunked sisse ning pistis sõimama.
„Kõradi persevest, mesasja sa mökutad – mool põle aiga sind siin passida, raisk! Varsti annad vanale ise aru, miks sind kohal põld!”
Roald tegi nii kiiresti kui sai, kuid pidi ikkagi pidevalt kuulama Thomase sõimu. Viimase õlitatud olek oli kadunud kui tina tuhka ning asendunud jämeda kärkimisega. Riidesse saanud, tormas Roald toast välja, Thomas lõi ukse pauguga kinni ning hakkas teda enda ees ajama – alguses trepist alla ja siis lõuna suunas, ise kogu aeg poolvaljusti pomisedes.
„Raisk, vaja mulle veel siin mingist sitahäda jalus tolgendama.”
Siis käratas ta Roaldile peale:
„Käi kiiremini! Hakkad mul raame säädima ja putitama. Sittagi sa asjast ei tea, see on kindel. Saeraami oled elus näinud?”
Roald raputas pead.
„Teadagi. Masinatest üldse jagad midagi?”
„Midagi ikka jagan.”
„Sitta sa jagad.”
Nii jõuti mööda taraäärset varjualust kõndides kahe angaarini, mille uksed olid vastastikku, angaaride vahelt paistsid raudtee ja üks tühi vagun. Pikema angaari uksed olid lahti, selle kaugema otsa taga õues kõrgusid palgivirnad. Külje pealt tuli välja viltune toru, kust suurde kuhja sadas pidevalt saepuru ning seest kostis justkui mitme võidu puhkiva aurumasina hääl. Ümberringi hõljus puidutolm ja värskelt saetud puitmaterjali lõhn.
Kui nad sisse jõudsid, siis kõik need muljed segunesid ja võimendusid mitmekordseks. Suure angaari sees oli kokku kuus vanaaegset vertikaalset saeraami, kus gruppidesse kiilutud saelehed üles-alla käies jahvatasid puitu saepuruks, millise tegevuse jääkproduktiks olid ilusad sirged värskelt lõigatud ja lõhnavad lauad. Iga masina juures askeldas kaks meest, kes tagasid, et saeraamide isu värskete palkide järele oleks kogu aeg rahuldatud, et palgid võimalikult sirgelt masinasse söödetaks ja et saagimise tagajärjel materjali küljest lahti kukkuvad pinnud ei kiiluks kusagile kinni ega segaks tööd.
Alles hiljem sai Roald teada, et need masinad olid enamasti pärit 20. sajandi keskpaigast ja lõpust. Veetud kokku Euroopast ja Ameerika erinevatest paikadest – kolm masinat Venemaalt, üks Saksamaalt, üks Rumeeniast ja üks kodumaalt. Iidvana ebaühtlase masinapargi tõttu oli hooldusvajadus suur ning iga masin nõudis erinevat lähenemist. Põhjus, miks puitu sellisel arhailisel moel töödeldi, oli puhtalt turunduslik – jõukatele laiendatutele meeldis teadmine, et kogu töö on tehtud vanaaegseid meetodeid kasutades.
Roaldi esimeseks hoolealuseks sai Venemaalt toodud suur kolakas P-63. Hiljem selgus, et masina mark oli tegelikult R-63 aga kirillitsast ei teadnud seal keegi midagi. Masinal töötas kaks sinistes tolmustes tunkedes turjakat meest – üks heleda krässus peaga, sõbraliku olemisega ja kavala pilguga heatahtlik sitke mees. Teine, vanem mees, oli pisut tuhmima, aga selle võrra ka metsikuma olemisega, jämeda kondiga suur ja rohmakas sell ümara, pisut punsunud näoga ja suure ümmarguse ninaga. Erinevalt krussis peaga mehest oli vanemal mehel väike vatsake tunkesid punnitamas. Mehed viipasid tervituseks, aga oma tegevust ei katkestanud. Parajasti toimus uue palgi söötmine masina hammastatud rullide vahele, et ahned saeterad saaksid seda järama hakata. Kui see tehtud, siis tõsteti eelmisest palgist saadud puitmaterjal eraldi kärule.
Roald vaatas Thomast otsides ringi – see oli kadunud kui tina tuhka. Ise tuli hakkama saada. Roald tundis, et parim, mida ta teha saab, on paluda masinal töötavate meeste abi ja kuna too tahumatum sell oli lähemal, siis tema poole ta üle üldise lärmi karjudes küsimusega pöörduski:
„Mis ma tegema pean?”
„Oscar, tänan küsimast.”
„Kuidas palun?”
„Seda värki, et Oscar on nimi, raisk. A masina kohta küsi selle tolguse käest. Tema jagab seda värki rohkem.”
„Ahah. Roald olen mina.”
„Ole, ole.”
Ja siis kräsupea poole pöördudes, juba kogemuse võrra rikkamana:
„Mina olen Roald, mis ma tegema pean?”
„Johnson. Robert Johnson.” Suur karune käsi suruti talle pihku, see oli üsna ebavõrdne, aga sõbralik käepigistus. „Oota natuke, meil läheb paar palki veel, siis hakkame masinat teist mõõtu materjali jaoks ümber häälestama, saad kohe käed õliseks.”
„Ok.”
Uudishimulik nagu ta oli, tundis Roald siirast huvi selle vastu, mismoodi palk ikkagi saetud materjaliks muutub. Tänu varasemale kogemusele erinevate mehhanismidega oli tal see lihtne masin üsna varsti selge. Ka suutis ta kiiresti välja mõelda lahendused praeguste probleemide lahendamiseks. Nimelt olid mehed hädas, sest saed kippusid viltu lõikama. Et seda vältida, pidi palgi etteande kiirust tihti maha võtma. Õhtul, pärast töö lõppu saekaatris, võttis ta paar saelehte kaasa ja läks töökotta, et neid seal korralikult räsada ja selliselt teritada, et saag jookseks otse. Töökoda oli tühi, aga ta leidis kiiresti terituspingi ning mõtles vähese nuputamise järel välja, kuidas seda kasutada. Roald tundis ennast jälle hästi. Ta sai teha midagi, mis oli teda eluaeg huvitanud – käitada erinevaid masinaid, uurida neid ja neid paremini käima panna. Korraks oli kogu elu, ka teda otsivad hiilijad, jäänud väljapoole, betoonmüüride taha.
Roald sättis sae nii paika, et madalam hambarida enne ära teritada. Teritusmasin oli just käima pandud, kui ta tundis, et teda vaadatakse. Thomas seisis töökoja uksel ja puuris teda pilguga. Siis tuli ta Roaldi juurde ja omandas sealjuures taas oma kummalise õlise oleku.
„Teritad, ähh?”
„Jah,” ütles Roald, ise mõeldes, et see peaks ju pagana ilmne olema.
„Mo kodu tglt Texases. Raske elu on mu seie ajand.”
„Ahah.”
„Tead, et oled justkui vangimajas siin?”
„Noh, ma olen märganud.”
See imelik tühijutt hakkas häirima ja Roald pööras tähelepanu taas pöörlevale käiakerale ning lasi selle esimesest hambast üle. Teritamisele iseloomulik sirin täitis ruumi, õhku paiskus sädemevihk ning oli tunda käiamisele iseloomulikku põlenud terase lõhna.
„Kost sa tulid?”
Roald muutus valvsaks. Miks peaks see teda huvitama? Kuidas ta üldse teadis siia tulla? Jälgis teda?
„Mitte väga kaugelt.”
„Aga pühaba käid kodu?”
Roald sättis järgmise hamba õige koha peale.
„Mul ei ole kodu.”
Sirinal sõitis käi üle hamba.
„Pailu sulle mastass?”
Roald vaatas Thomasele otsa. Ta arvas aimavat, mis toimub selle vana paksu mehe südames. Ikka mure selle pärast, et saaks õgida ja pummeldada ja et keegi tema elu raskemaks ei teeks.
„Mine küsi vana käest.”
Korraga Thomase olek muutus. Ta rabas Roaldil rinnust ja tõmbas tolle enda näo ligidale. Õlitatud olek kadus nagu imelik unenägu äratuskella plärina peale.
„Kui sina, raisk, tuled mo tööd ää võtma, siis sa kaua’i ela. Ma olen enne kah siukseid junne ää kustutanud.”
„Ma