Kus pingviinid ei laula. Kaido Tiigisoon

tulema, aga seekord oli see tõesti otsapidi Thomase ribide vahel. Thomas lasi kohkunult Roaldist lahti ja taganes sammukese.

      Korraga kostis saali teisest otsast võimas baritonihäälne naer.

      „Hahahaa, tubli, tubli, Roald. Tuleb välja, et sinus on rohkem sisu, kui ma arvasin. Thomas, välja!”

      Alexander ei olnud viimasesse sõnapaari viitsinud isegi mingit rõhku panna. Tema esimesel kohtumisel Roaldile antud käsu kõrval kostis see nagu lapse sosin, ehkki kõlas vägagi jõuliselt.

      Kogu õli naasis hetkega Thomase liikmetesse. Kostis vaid „jah, ärra” ja kadunud ta oligi.

      „Noh, tutvusid meie sisekorraeeskirjade esimese punktiga?”

      „Millisega?”

      „Tugevamal on alati õigus.”

      „Midagi vähem loomalikku ei tahtnud esimeseks panna?”

      „Noo. Milleks tegeleda enesepettusega?”

      Roaldile tuli tema käi meelde. Ta sättis hamba paika ja lasi käiaga üle selle, enne kui vastas.

      „Terve hulk ettevõtteid maailmas on sadade aastate jooksul elanud teistmoodi.”

      „Nojah, aga mis neist saanud on?”

      „Paljud on alles ja väga edukad.”

      „Jah, aga tugevamate käes. Või kuidas sa muidu nimetaksid ettevõtete koondumist laiendatute kätte? See tehas siin on kogu Griffini ümbruskonna võimsaim tavainimesele kuuluv äri. Orchard Hilli ainus.”

      Käia alt lendas sädemepilv.

      „Ja teie arvate, et see on tingitud sellest reeglist?”

      „Võib-olla mitte,” venitas Alex, „aga ilma selleta poleks kogu see värk siin koos püsinud. Kõik on ju paigas. Mina allun tellijale, sest tema on minust tugevam nii rahaliselt kui vaimselt kui ilmselt ka füüsiliselt. Töötajad alluvad mulle, sest mina olen end paremini ette valmistanud nii vaimselt, rahaliselt kui füüsiliselt.”

      Roald mõtles vastuargumentide peale. Järgmine hammas sai teravaks.

      „Siiski. Kuhu jääb inimlikkus?”

      „Inimlikkus? Misasi on inimlikkus?”

      „Inimlikkus on mõtteviis, mis väärtustab inimest kui isiksust,” vuristas Roald peast definitsiooni ja lasi jälle käiatera üle saehamba.

      Alex muigas.

      „Isiksust? Siin ruumis pole täna õhtul olnud korraga rohkem kui kaks isiksust. Pealegi on tänapäeva maailmas inimese defineerimine üha keerulisem.”

      „Eksite. Vahepeal oli kolm – mina, Thomas ja teie. Ja mida te selle defineerimise all silmas peate?”

      „Mitte hetkekski polnud korraga rohkem kui kaks isiksust. Defineerimisest? Noh, laiendatud on kahtlemata inimesed. Sina ja mina ehk samuti. Aga Thomas on inimesenäoline loom. Elukas, kelle ainus soov on ennast täis õgida ja siis veel võimalikult palju elumõnusid nautida. Teda ei huvita mingid kõrgemad väärtused, kaasa arvatud ka see, et teda kui liiki pisitasa hävitatakse nagu kunagi neandertaallasi. Tema isiksus seisneb ainult külmikusisu järele ihalemises. Mis isiksus see selline on? Kus on siin inimene? Loom!”

      Jälle üks hammas teravam.

      „Teate, härra Amunds. Kui te arvate, et te tänapäeval inimlikkusega veel kusagile jõuate, hakake omale kohe auku kaevama – keegi teine seda niikuinii ei tee. Laiendatud meid inimesteks ei pea. Miks peaksime meie enda omadusi laiendama niisugustele elukatele nagu see pugeja Thomas? See, et neil on käed ja jalad, ei muuda neid inimesteks. Sest vaata, meie liiginimeski on kirjas – tark, arukas. Ja kus sa Thomase eelnevas käitumises arukust nägid?”

      Sirr, lendas sädemeid.

      „Noh, ta üritas kaval olla.”

      „Just nimelt – üritas. Nii nagu üritab hunt või rebane.”

      Jälle sirises käi.

      „Üsna huvitav vaatevinkel antropomorfismile.”

      „Ma pean nüüd hetke meenutama selle sõna tähendust.”

      „Inimese omaduste omistamine teistele olenditele,” aitas Roald.

      Seekord sai teravaks üsna mitu hammast, enne kui Alex vastas hoopis teise, vaiksema tooniga.

      „Tead, Roald. Nende müüride vahel ei ole seda väljendit mitte keegi mitte kunagi kasutanud ja kui oleks, ei oleks keegi sellest aru saanud. Mina olen oma teadmised omandanud ise. Kooli ma ei jõudnud – pidin varakult tööle hakkama. Nüüd olen ma selle tehase omanik. Suurim käntsakas liha selle müüri sees. Autodidaktina pean ma tunnistama, et on mõningaid lünki, aga nende meestega võrreldes,” Alex viipas akna poole, „olen ma ikka lausa professor. Seda võin ma häbenemata öelda. Neil meestel ainult lünk ongi.”