Tenerife pihtimused. Joe Cawley

külas. Tundsin, nagu rööviksin Joy sellest hoolivast ja armastavast seltskonnast ning paneksin tema eluõnne kaalule kahe tuhande miili kaugusel tundmatus kohas. Kuigi Joy oli algul tolle mõtte suhtes kõige entusiastlikum, tunnetasin, et ta juhindus siiski minu hinnangust, kas mõte oli midagi väärt või mitte. Kui ma oleksin öelnud ei, oleks ta läinud eluga ikka niisama rõõmsalt edasi.

      Joy mudis käes papist kohvitopsi ja vahtis lennujaama ukse poole. „Ma ei saa ju minna ilma isaga hüvasti jätmast.“ Tema silmad tõmbusid vesiseks. „Ootame veel kaks minutit. Ta on ilmselt ummikus kinni.“ Samal hetkel, kui ta oma lause lõpetas, tormas Arthur uksest ähkides ja hingeldades sisse.

      „Õudses ummikus kinni,“ kinnitas ta.

      Pärast pikki ja pisararohkeid kallistusi oli Joy hüvastijätt teostatud, kuigi natuke tormakalt.

      Kui olime pardal maha istunud, seedisin pea taganurgas tõsiasja, et asusin teekonnale uue põneva elu poole võõras riigis. Jälgisin, kuidas lennuki meeskond kordas oma igapäevast kasuliku teabe repertuaari, näitas ust, millest pidime rahulikult hanereas väljuma, kui lennuk juhtus taevast alla sadama, ning tutvustas meile tehnilisi salanippe, mis võimaldasid turvavööd kinnitada ja lahti võtta. Ühtäkki sähvatas hetkeks mu mõtetes paanikanool. „Võõras riik!“ mõtlesin ja siis kordus teade veidi valjemalt. Võõras riik!, see tähendas ju ka võõrast keelt! Veel üks emigreerumise mitmest tahust, mille olin seni mõtetes tagaplaa-nile lükanud. Kuidas saan ma suheldud meie tellimusi kohale toimetavate firmadega? Mis siis saab, kui ma eksin poeskäigumissioonil ära? Sobrasin pardakotis ja tõmbasin välja kasulike fraaside käsiraamatu. Paanika üha kasvas, kui püüdsin neelata iga väljendit, mida võiks arvatavasti vaja minna, kuid kasu polnud tuhkagi. Hispaaniakeelsed sõnad läksid ühest kõrvast sisse ja hüppasid teisest välja. Õpitava materjali hulk oli liiga suur. Miks küll ei sisalda need raamatud kunagi kõige üldisemaid fraase, mida saaks rakendada mitmes eri olukorras, nagu „Ära ütle sõnagi, kui sinuga ei räägita emakeeles“? Selle asemel on raamatutesse pandud erakordselt kasutuid väljendeid, näiteks „Mu müts põleb ja paistab, et mul pole vett. Kas te oskate öelda, kus ma võiksin seda osta?“.

      Andsin alla ja lohutasin end klaasitäie Jack Daniel’siga. Me tõesti astusime selle sammu. Olin tõepoolest omaenda õnne sepp. Olin seni valinud alati karjääriteid, millega ei kaasnenud siduvaid kohustusi. Tegu oli holistliku klaustrofoobiaga, tahtsin hoida laual mitut võimalust. Järeldasin, et ilmselt käitun lõpuks nagu täiskasvanu, ja kummalisel kombel tekitas see elevust. Viimaks pühendusin millelegi, kus ei olnud põgenemisteed – pidin tulema toime sõltumata sellest, kas asi mulle meeldib või mitte. Kui teele ilmuvad takistused, siis nüüd pean neist üle ronima, maksku mis maksab, uppuma või ujuma. Tagusin teenindusnuppu hädas, mis seisnes tühjaks saanud klaasis.

      Võimalus tellida alkoholi oma kohal istudes on üks väheseid häid asju lendamise juures. Kui teenindus välja arvata, siis näib, et reisijate mugavus on suurema osa odavlennufirmade prioriteetide nimekirjas üsna viimasel kohal, otse selle ees seisavad „tagada, et meeskond saab kingiks piisavalt palju suveniire“ ja „tagada, et kaptenil on pangakaardil piisavalt krediiti juhuks, kui lennukil saab kütus otsa“.

      Istekohad jaotatakse naeruväärse saamatusega ja ainsa eran-diga neile, kes on valmis maksma lisatasu privilegeeritud vastutus-rikka ülesande eest, mis seisneb väljapääsu uksekangi sikutamisjuhiste väljanuputamises olukorras, kus lennuk sooritab plaanivälist vabalangust. Langesin ka häbematu toolilangetaja ohvriks. Salongiajakirja oli võimalik lugeda vaid nii, et paigutasin selle eesistuva mehe kiilakale pealaele, kuna too oli lasknud oma istme nii sügavalt alla, et mul õnnestus sisustada paar minutit sünnimärkide kokkulugemisega tema pealaelt.

      Rõõm niivõrd hoolimatust eesistujast on võrreldav vaid kogenematu tagaistujaga ja mul õnnestus skoorida mõlemas kategoorias. Enam-vähem iga 20 minuti järel haaras too põiepidamatu mu istmest kinni ja sikutas end püsti, mis paiskas mu pead edasi-tagasi justkui katapuldist, rüseledes ise vaevaliselt üle kõrvalistujate, et külastada korduvalt jooksujalu tualetti.

      See kõik muutis lugemise võimatuks ja parema ajaviite puudumisel otsustasin ka ise käia tualetis. Tuleb tunnistada, et mind vaimustavad need kambrid, mis koormavad hetkega üle kõik meeled. Need meenutavad tohutu suurt laste mänguasja miljoni nupuga. Puhastusained, odavad seebid ja tosina eelmise külastaja parfüümid moodustavad säärase kombinatsiooni, mis ajab lõhnataju hetkega segadusse, samal ajal kaob harjumatu mootorimüra ning plastiku krigina ja maagilisel kombel torusse kaduva vee kohina mõjul ruumi- ja suunataju. Mustmiljon teadaannet täiendavad kaost ja hoiatavad karmide tagajärgede eest, mis kaasnevad paberi viskamisega prügikasti või prügi viskamisega paberikasti. Pööra lülitit, et puhastada. Tõmba nupp üles, et pott tühjendada. Vajuta nupp alla, et tõmmata vett. Vajuta nuppu, et kutsuda abi. Tõmba kangi, et avada. Aina kasvavas paanikas nägin vaeva, et täita kõik nimetatud kohustused, ja püüdes ühe käega kiirelt pükse üles tõmmata, toetus teine käsi kogemata abikutsunginupule ja seejärel paiskus uks lahti.

      „Kas vajate abi?“ uuris stjuardess, hoides ust lahti natuke rohkem ja natuke kauem, kui minu meelest oleks olnud tarvis.

      „Küll sul läks kaua,“ tegi Joy mu naasmisel märkuse.

      „Püüdsin lihtsalt aega sisustada,“ vastasin talle ja häirisin mu süles magava kiilaka eesistuja und hästi sihitud küünarnuki-löögiga.

      Ülejäänud lennu saatsin mööda, imetledes pilvi või vaadates silmi kissitades ääretult naljalageda komöödiasarja „Terry ja June“ vanu osi, mis paistsid olevat kohustuslikuks ajaviiteks kõigile neile, kes on surutud polsterdatud istmetesse suurte metallkarpide sees, mis hõljuvad kilomeetrite kõrgusel asustatud alade kohal.

      Nelja lennutunni järel teatas kapten laskumise algusest. Aknast oli näha, kuidas Teide, Tenerife uinuva vulkaani tipp, torkas augu pilvkattesse. Säärane ebamaine, pilvedega varjatud vaatepilt meie uuest kodumaast, mille asukohta tähistas vaid Hispaania kõrgeima mäe muljetavaldav tipp, süvendas veelgi aimdust, et oleme eksinud uude maailma, lausa uude ellu.