Ingrid Noll

Saamahimu ajel


Скачать книгу

/p>

      1

      Keskpäevaeine

      Kord, aastat kakskümmend tagasi, sain ma juhuslikult kutse pühapäevasele brantšile, aga siis läksid keskpäevased kohtumised juba moest. Võõrustajad tüdinesid sellest, et mõned kutsututest jäid paigale õhtuni ja laud tuli katta enam kui üheks söögikorraks. Seetõttu olin päris üllatunud, leides hiljuti postkastist käsitsi kirjutatud kaardi ühelt endiselt kolleegilt: Hunter Kempner, kellest ma juba ammu ei olnud midagi kuulnud – ja kes oli ilmselt nüüd samuti raamatukogust ära saadetud –, palus mind ühel eelseisval reedel pruukostile. Ehtne vana raamatukoi, mõtlesin. Kes veel peale tema kasutaks tänapäeval eine kohta seda vanamoelist ja eripärast sõna!

      Mul oli veel kaks nädalat aega võimalikuks äraütlemiseks, minu tunded võnkusid uudishimu ja vastumeelsuse vahel. Ettevaatuse mõttes tahtsin enne nõustumist veelkord näha üht hauakirja. Mõttesse vajunult uitasin Weinheimi kalmistul. Paaril viimasel kuul ei olnud ma sinna sattunud, olgugi et ka mu enda sugulaste hauad olid just seal. Õhus oli kevadet, ilm oli leebe, linnud siristasid reipalt, värskelt kaevatud haua muld lausa läikis päikesepaistes, öösiti ei võtnud külm enam lilli ära ja need pidasid vastu sama hästi kui vaasis. Eelmisel päeval oli sadanud, libedatel kõrvalteedel tuli olla ettevaatlik, et mitte libastuda. Imestusega märkasin, et ilmastikukindlast materjalist väikesed alasti inglikujukesed olid imekombel paljunenud. Mõnel haual oli näha isegi kaheksat inglit ja mõnel ka Madonnat. Enamus taevastest saadikutest nägid välja võrdlemisi uued ja säravvalged, paar vanemat keraamilist pragulised ja sammaldunud, halliks tõmbunud ja sarnanesid juba mullapinnasega ning muutusid ka ise millalgi tolmuks. Ikka ja jälle pani mind imestama see, et surnuid kõnetati isiklikult: Puhka rahus! Me ei unusta sind! Ma tunnen sinust puudust! Ühele luitunud pärja lindile oli trükitud: Igavesti sinu Sieglinde! Kas siis lähtuti sellest, et surnud võtavad need sõnumid rahulolevalt teadmiseks? Ka surmakuulutustes olen sarnaseid pöördumisi leidnud ja siis ette kujutanud, kuidas surnud teispoolsuses üksteisele ajalehte ette loevad. Selle ettekujutusega ennast lõbustades avastasin jälle need omapärased ja mitte just sõbralikud sõnad hallil graniitplaadil: Jää sinna, kus sa oled!

      Oli see möödalask, kas pidanuks seal olema: Jää selliseks kui oled! Ja see soov pidanuks surnul välistama igasuguse võimaluse vähehaaval toimuvaks lagunemiseks ning kõdunemiseks? Uurisin uuesti ees ja perekonnanime – ei mingit kahtlust: siin puhkab tõepoolest sellesama kolleegi abikaasa, kes mulle mõne päeva eest kutsega kaardi saatis. Bernadette Kempner oli surnud pool aastat tagasi, nii et kutsumine pruukostile ei saanud kuidagi olla vahetult seotud tema matustega. Siin ei saanud ka juttu olla mingist varasest lahkumisest, sest ta oli, nagu kiri hauakivil kinnitas, surnud 73 aastaselt ja oli seega oma mehest kuus aastat vanem. Hunter oli haruharva jutu sees naist maininud ja üldse oli ta vaikne ning tagasihoidlik linnaraamatukogu töötaja, kes meelsamini tegi kontoritööd kusagil tagapool, kui tegeles ees klientuuriga. Pealegi oli ta meie seas ainuke mees, nii-öelda kukk kanakarjas, aga ei üritanud naiste ees kunagi kuke kombel juhtrolli mängida, oli teine pigem kesksoost või – et pildis püsida – nagu kohikukk. Olin ta silmist kaotanud ka seetõttu, et jäin pensionile enne õiget aega ja tulin kolme aasta eest juba kuuekümneselt raamatukogust ära. Olin võitluses mulle tundmatu audiovisuaalse meedia ja üha uute tarkvaradega juba ammu alla andnud. Ainsal korral puistasin talle südant selle üle, kui meeldivalt ja sõbralikult olid asjad varem käinud, mil esmajärjekorras tegeleti raamatute laenutamise ja hoiustamisega. Tema noogutas küll osavõtlikult, aga näis, erinevalt minust, tulevat selle moodsa tehnikaga suurema vaevata toime, sest ta oli niisama kirglik nokitseja-meisterdaja kui raamatukoigi. Ikkagi ütles ta, et imetleb minu julget otsust tööga lõpp teha. Kahjuks pidavat tema vastu pidama kuni 65. eluaastani, kui midagi ootamatut vahele ei tule.

      Olid need finantsilised põhjused? Või tundis ta end kodus väga üksildaselt? Aga kuna ta kaastöötajatega suhtlemist pigem vältis, siis polnud suhtlemisvajadus eriti tõenäoline. Need pidid ikkagi olema isiklikud põhjused, mis teda jätkama sundisid. Võib-olla oli tema pension napivõitu või majalaen veel osaliselt maksmata.

      Kas võis olla, et kadunud Bernadette ei kannatanud koduseid külalisi ja Hunter püüab nüüd midagi selle koha pealt tasa teha? Niipaljukest kui mina teadsin, polnud meie hulgast veel keegi tema majas käinud. Vaevalt koju jõudnud, helistasin Judithile, endast nooremale kolleegile, kellega olin aeg-ajalt meeleldi Rhein-Neckari kaubanduskeskuses shopping’ul käinud.

      „Oled sa viimasel ajal kalmistul käinud?” alustasin juttu ja rääkisin siis oma avastusest. Judith oli lehest lugenud, et Hunteri naine suri suhteliselt hiljuti aga arvas, et tunneb palju rõõmsamaid jalutuskohti kui seda on haudadevahelised teed. Kummalise raidkirja üle kihistas ta vaid naerda, aga ülejäänu pani ka teda järele mõtlema. Tema ei olnud keskpäevaeinele kutsutud ja üldse leidis ta sellise stiili olevat üsna vildaka.

      „Oled sa kunagi tema naisega kohtunud? On ta kunagi oma abielust midagi rääkinud?” uurisin ma edasi, aga kinnine ja pelglik Hunter ei olnud temaga sellest eales juttu teinud.

      „Ühes vanas lasteraamatus oli kord selline ütlus: Jää sinna, kus sa oled ja ära liiguta! Su vaenlane on lähedal, ta näha sind ei saa!” ütles Judith. „Võib ehk olla, et sellel eripärasel raidkirjal on tegemist mingite mälestustega?”

      Kaalutlesime nii ja naapidi mingile otsusele jõudmata.

      „Miks kutsus ta enda juurde just mind?” tahtsin kangekaelselt teada.

      Kuulsin Judithi vaikset naeru. „Ilmselt otsib omale uut naist,” ütles ta siis.

      Noh see ei olnud nüüd küll kuigi tõsiselt öeldud. Mina olen lahutatud naine ja nagu teada, ei ole ma meestest just kuigi heal arvamusel. Pealegi pole ma mingi koduperenaise tüüp, ega ka kuigi seksikas, mis niigi ei saa minu eas enam tõsiseks teemaks olla. Lesele, kes otsib soojust, troosti ja abi, olen mina küll see kõige ebakohasem adressaat. Pärast ammust lahutust oma mehest ei ole veel keegi minu vastu huvi tundnud, küllap ka seetõttu, et ma ise pole teisiti tahtnudki. Samal õhtul kirjutasin nõusoleku sõbralikuks kohtumiseks, helistamiseks olin siiski liiga arg.

      Loomulikult ei hakanud ma ennast eriti üles lööma, keskpäevaeine pole ju ooperi esietendus. Pealegi ei tahtnud ma Hunterile jätta muljet, et omistan tema kutsele erilist tähelepanu. Kas peaksin lillekimbu kaasa võtma? Otsustasin siiski purgikese ingverimarmelaadi kasuks, mida ma ise ei tahtnud ja mis mul juba ammu köögikapis seisis. Mõne aja lehitsesin veel ühes teravmeelsete hauakivikirjade taskuraamatus, aga siis panin selle riiulisse tagasi – Jää sinna, kus sa oled! ei kuulunud selle raamatu kategooriasse.

      Tegelikult olen ma täpne inimene, aga keskpäevaeinele tuli mul sõita bussiga, sest pensionärina ei saanud ma endale autot enam lubada. Ma ilmusin nimme 20 minutit hiljem kohale, sest võõrustajal ei tohtinud tekkida muljet, et olen temast huvitatud. Mida seal küll süüa pakutakse? Olles eriti kidura kehaehitusega, ei saanud ta olla mingi kohikukk, ei olnud ta ei tugev ega täissöödetud. Mul ei olnud aimugi, kas ta ka midagi peale vedela muna keeta oskab. Ometigi kui tahetakse, siis võib ka vahuveini ja kaaviariga, austrite ning homaarisabadega oma austust välja näidata – kuid kas võis seda siis nii silmapaistmatult mehikeselt oodata?

      Maja Biberstraßel oli hiiglama suur, üsna sünge ja paistis vaevu luuderohtu kasvanud kuuskede tagant välja. Hunter ootas mind juba lävel. Ma kohkusin, kui teda nägin. Ta pidi küll olema väga raskelt haige. Kõhn ja kahvatu oma riietes, täpsemalt rullkraega kampsunis. Peas ei olnud tal enam ainsatki juuksekarva. Tervitasime teineteist ettevaatlikult, ega osanud kumbki arvata, kas hoida distantsi või olla südamlik. Siis istusime kaetud lauda, tee ja kohv olid soojendusalusel. Eineks pakuti keedetud muna klaasis, lisaks croissant, rosinasaiakesed, mesi, poest ostetud lihasalat ja itaalia sink. Kõik see oli laitmatu, kuigi mitte nii väga originaalne. Esitasime vastastikku küsimusi teineteise käekäigu ja endiste kolleegide kohta, kuid mõningase small talk’i järel jõudsime ka sisuliste küsimusteni.

      „Tervis halveneb mul silmnähtavalt,” alustas mees. „Minu kasvaja ei ole opereeritav ja ei allu enam ka kemoteraapiale. Mul on juba kõikjal metastaasid, nüüdseks on arstid tunnistanud, et mind ei saa enam ravida. Sestap ongi aeg veel mõned tähtsad asjad ära korraldada. Austatud Karla, ma pöördun sinu poole kindla tagamõttega, sest sina oled minu tuttavatest naistest ainus, kes nii mõneski asjas ei ripu oma eelarvamuste küljes…”

      Sellisest formuleeringust rabatuna vaatasin pooleldi söödud