vanas stiilis külma sõja punkri asemele. See on NATO strateegiline juhtimiskeskus ja mõeldud spetsiaalselt kahekümne esimese sajandi konflikti väljakutseteks. Mehitatud alliansi kahekümne kaheksa liikmesriigi sõjalise ja tsiviilpersonaliga, on keskus võimeline integreerima oma planeerimist arvukate rahvusvaheliste organisatsioonide ja agentuuridega, kellega NATO koostööd teeb. Oma arvutiridade, info laekumisega ööpäevaringsetest uudistekanalitest ja sotsiaalmeediast ning reaalajas satelliidi- ja drooniseirepiltidega võimaldab see SHAPE-i juhtimisgrupil strateegiliselt mõelda, planeerida ja tegutseda.
Eredalt valgustatud nõupidamisruumi klaasseinte ja avatud planeeringu tõttu meenutas õhustik rohkem Londoni City investeerimispanga kauplemissaali kui traditsioonilist sõjalist staapi, kus „briifijad” andsid juhtimisgrupile ja selle tugipersonalile üksteise järel ülevaate olukorra muutumisest kohapeal.
Hoolimata Venemaa invasiooni põhjustatud vapustusest oli toon mõõdukas ja asjalik. Valitses eesmärgipärasus, arusaam, et see võib võimalust ära kasutades olla NATO hetk näidata, kui oluline allianss endiselt on. Lõppude lõpuks oli see just säärane stsenaarium, millele vastu astumiseks allianss kuuekümne viie aasta eest loodi. Ning vastupidi, suutmatus olla olukorra kõrgusel võis tähendada reaalset ohtu, et sellest võib saada hetk, kus NATO-sse sisse programmeeritud nõrkus – vajadus, et kõik kakskümmend kaheksa liiget plaanitud kursiga nõustuksid – saab kõigile ilmselgeks.
Milline tulemus pidi peale jääma?
Mäletan hästi ebareaalsuse tunnet, kui president Putini Kremli-kõne sisu üksikasju analüüsis meile operatiivülem, USA õhudessantvägede kindralmajor, viimase kümnendi sõdade veteran ja mees, kellel ei olnud kalduvust liialdada. Ta tsiteeris presidendi mõnikord kentsakaid ja alati hüpernatsionalistlikke sõnu: „Meil on täielik põhjus uskuda, et Venemaa ohjeldamise poliitika, mis leidis aset kaheksateistkümnendal, üheksateistkümnendal ja kahekümnendal sajandil, jätkub endiselt.” Sellele järgnes presidendi kõhedaks võttev hoiatus Läänele: „Kui vedru alla suruda, hüppab see mingil hetkel tagasi, seda tasuks meeles pidada.” Kõne lõppes ühemõttelise avaldusega, et Venemaa ja Ukraina on „üks natsioon” ja et Kiiev on „Vene linnade ema”.
Tegin seda kuulates selged järeldused. Krimmi annekteerimine ja presidendi lubadus taasühendada endiste liiduvabariikide „venekeelne elanikkond” emakese Venemaa lipu alla, ei erinenud kuigivõrd Sudeedimaa annekteerimisest Hitleri poolt 1938. aastal. Kas tuleviku ajaloolased näevad seda kui meie põlvkonna Reini- ja Sudeedimaa hetke? Ja kui analoogiat jätkata, kas Venemaa vihjamisi mõista antud katse reinkorporeerida suure venekeelse vähemusega Balti riigid mõne aasta pärast uude Vene impeeriumisse, oleks meie Poola? Minu vastus oli rõhutatult jaatav. Kui NATO ei suuda olla piisavalt tugev.
Järgmistel päevadel vaatasime, kuidas jätkus Vene vägede koondamine Ukraina ja Baltimaade piiridele. Seda ei leidunud NATO stsenaariumis ega ka selles, kuidas „Lääs” – laiemalt Euroopa, USA, Kanada, Austraalia – maailma nägi.
Lääne väljapaistvad sõjalised mõtlejad kuulutasid veel nüüdki riikidevaheliste tööstussõdade lõppu. Ent kui innukas ajaloouurimine mulle üldse midagi õpetanud on, siis seda, et mitte midagi näiliselt „kindlat” ei tohi võtta enesestmõistetavana, samuti meie suutmatust õppida mineviku õppetundidest. Tundsin, nagu oleksin jälle 1980. aastate lõpu külma sõja aegadel staabikolledžis. Rääkisime jälle Vene tankiarmeedest ja õhudessantdiviisidest ning tegime arvestusi, kus ja millal nad võiksid üle piiri Ukrainasse tungida.
Mina muretsesin peamiselt Baltimaade ja selle pärast, mida Vene agressiooni demonstratsioon nendele tähendab. Meenutasin mõningase ebamugavusega oma 2013. aasta septembris antud usutlust Läti riigitelevisioonile, kus ma olin vastuseks intervjueerija teravatele küsimustele enesekindlalt väitnud, et ei näe Vene valitsuse poolt Balti riikidele mingit ohtu. Kuidas ma küll eksisin. Kõigi nende vabadust armastavate, Lääne-Euroopale orienteeritud riikide kaitsevägede juhid olid mu sõbrad. Kõigil neil oli pereliikmeid, kes olid Siberisse küüditatud või nõukogude perioodi puhastuste käigus likvideeritud. Eesti Kaitseväe eelmine ülem oli ise üheksa-aastase poisina kogu perekonnaga Venemaa vangilaagrisse küüditatud. Kõik olid kogenud nõukogude sõjaväeteenistuse jõhkrust ning kui Nõukogude Liit 1992. aastal kokku varises, olid kõik nad seadnud oma elu ohtu, vastates kodumaa kutsele Nõukogude impeeriumist lahku lüüa. Nemad mõistsid võimaliku ohu õudust palju paremini kui mina britina või SACEUR ameeriklasena. Need olid mehed, kes mõistsid tõeliselt sõna „vabadus” tähendust.
Helistasin neile kõigile järgemööda: Riho Terrasele, Raimonds Graubele ja Arvydas Pociusele. Nad olid rahulikud, kuid ülimalt realistlikud. Nad teatasid Venemaa sõjalise aktiivsuse enneolematust tasemest oma õhuruumi, territoriaalvete ja maapiiri lähedal Venemaaga. Nende sõnul oli selle kõige kaheldamatu eesmärk hirmutamine. Nii ajas asju kunagine Nõukogude Liit ning neil polnud vähimatki illusiooni selle suhtes, mille tunnistajaks nad nüüd olid.
Selgus, et ameeriklased olid minust ette jõudnud. USA staabiülemate ühendkomitee esimees kindral Marty Dempsey oli samal päeval nendega konverentskõne korraldanud. Vastuseks nende murele oli Dempsey andnud korralduse saata viivitamatult Baltimaadesse F-16 hävituspommitajate eskadrill. Teadsin, et selle liigutusega toetab ja tagab Ameerika endiselt Euroopa vabadust; kui Venemaa rünnanuks, kui tahes laest võetuna see ka ei tundunud, pidanuks ta astuma lahingusse Ameerika lennukitega. Ühtlasi olnuks see ka rünnak Ameerika vastu. Siiski väljendasid mu sõbrad pettumust, teatud kibedust, kuid mitte üllatust, et mitte ükski Euroopa suurtest NATO riikidest – Suurbritannia, Prantsusmaa ega Saksamaa – ei ilmutanud nendega solidaarsust. Nad oleksid võinud öelda: „Ma ju ütlesin.” Kuid keegi neist ei teinud seda. Seda ei olnud vajagi.
SHAPE-is hakkas meie igapäevaelus kiiresti domineerima Ukraina kriis ja küsimus, kuidas NATO peaks reageerima. Ühe briifingu lõpus küsis SACEUR, NATO strateegiline komandör, sügavalt lõunaosariikidest pärit südamlik, Harley Davidsoniga sõitev USA õhujõudude hävituslendur minu kui maavägede komandöri arvamust. „Phil,” vastasin, „NATO riikidele see ei meeldi, kuid nüüd on aeg saata Balti riikidesse brigaad näitamaks venelastele, et me suhtume nende kaitsmisse tõsiselt.”
Paraku, ja sellest raamatust saate teada, miks, oli see Põhja-Atlandi Nõukogu jaoks poliitiliselt liiga julge samm. Kuid sõjaliselt, ja mina väidan, et ka poliitiliselt, olnuks see õige samm. Viie tuhande meheline brigaad tankide, mehhaniseeritud jalaväe, ründekopterite ja suurtükkidega saatnuks presidendile võimsa sõnumi: „Võib-olla siiamaani, kuid mitte kaugemale.” See oleks sidunud ka kõik NATO riigid pöördumatult Baltimaade kaitsesse.
Tegin kiiresti veel kaks kõnet: lennuväekindral Stu Peachile, kes oli Londonis Kaitseministeeriumis staabiülema asetäitja, ja Suurbritannia suursaadikule Brüsselis NATO juures Mariot Lesliele. Tegin ettepaneku, et nüüd oleks Suurbritannial aeg näidata üles solidaarsust Balti riikidega ja eriti Eestiga, kelle lõvisüdamega sõdurid olid võidelnud ja hukkunud kaugel Helmandis Briti sõdurite kõrval. Valitsuse masinavärk hakkas liikuma ning Briti peaministri auks tuleb öelda, et varsti pärast seda andis ta korralduse saata Eestisse neli Kuninglike Õhujõudude Typhooni. Kuid endiselt jäi õhku küsimus: kas see kõik on kestlik?
Märtsi lõpus lõppes minu kolmkümmend seitse aastat väldanud sõjaväeline karjäär ja ma lahkusin SHAPE-ist, et alustada tsiviilelu. Siiski panin huviga tähele, et 2015. aasta mais, veidi üle aasta pärast seda, kui olin seda esimest korda soovitanud, kutsus Eesti Kaitseväe ülem NATO-t üles saatma Balti riikidesse brigaadi, et näidata solidaarsust nende väikeste ja haavatavate riikidega ajal, mil nende suur ja üha agressiivsem naaber jätkas sõjalise aktiivsuse suurendamist nende piiridel. Paraku kõlas see üleskutse kurtidele kõrvadele.
Kuidas oli asi niikaugele jõudnud? Kuidas juhtus, et Venemaa, keda NATO pidas veel 2014. aastal oma tähtsaimaks strateegiliseks partneriks, lõhkus meie kõigi vapustatud silmade all Euroopa külma sõja järgset korraldust? Ja kuidas see meile säärase üllatusena tuli?
Enamiku vastuste leidmiseks peame vaid endale otsa vaatama. NATO ise lõi tingimused selleks, mis Ukrainas toimuma hakkas. 2008. aastal andis allianss Ukrainale naiivse lubaduse NATO liikmesuseks, kollektiivkaitse lubaduse, mida sõjaliselt ei oleks saanud eales ellu