e>
Gerald Durrell
Linnud, loomad ja sugulased
VESTLUS
Seljataga oli karm talv, ja isegi siis, kui kevadel oli õigus hakata võimust võtma, tuli krookustel, kelles näis elavat liigutav ja kõigutamatu usk aastaaegadesse, raskelt rajada oma teed läbi õhukese lumekooriku. Taevas oli madal ja hall, valmis iga minut valla päästma järgmist lumesadu, ja lõikav tuul ulus ümber maja. Kõike kokku võttes polnud ilmastikuolud sugugi ideaalsed perekonna kokkutulekuks, seda enam, et tegemist oli minu perega.
Mul oli kahju, et kui nad kõik esimest korda pärast sõda Inglismaale kokku tulid, võttis neid vastu peaaegu lumetorm. See ei toonud esile nende paremaid iseloomuomadusi, vaid tegi neid veel tundlikumaks, kergemini haavatavaks. Oli vähe tõenäoline, et neil jätkuks kannatlikku meelt kellegi teise vaatepunkti ärakuulamiseks peale enda oma.
Nagu tusane lõviperekond olid nad kogunenud kamina ette, kus põles nii ere tuli, et võis karta korstna süttimist. Mu õde Margo oli tuleohtu just suurendanud, sest oli aiast sisse lohistanud väikese kuivanud puu ja selle ladva kaminasse lükanud, samal ajal kui tüveots kaminavaibal lebas. Ema kudus, kuid ta pisut äraoleva näoilme ja vahetevahel nagu vaikses palves liikuvate huulte järgi võis aimata, et tegelikult oli ta ametis homse lantši menüüga. Mu vend Leslie oli enda peitnud tohutu ballistikaalase käsiraamatu taha, kuna vanem vend Lawrence, seljas allakeeratud kaelusega pullover, nagu põhiliselt kalurid kannavad (mitu numbrit suurem), seisis akna juures, nuusates lörinal nina suurde punasesse taskurätikusse.
„No tõepoolest, see on lihtsalt kohutav maa,” ütles ta, sõjakalt meie poole pöördudes, justkui olnuks me kõik siinse kliima eest otseselt vastutavad. „Vaevalt saad jala Doveris maha panna, kui põrkad kohe igasuguste pisikute barrikaadi vastu. Kas te mõistate, et see on mu esimene nohu kaheteistkümne aasta jooksul? Lihtsalt sellepärast, et mul oli aru peas nendest pudingusaartest eemale hoida. Kõikidel, keda seni olen kohanud, on nohu. Paistab, et Briti saarte kogu elanikkond ei teegi aasta algusest kuni lõpuni absoluutselt midagi muud, kui loivab ringi ja aevastab teistele näkku... nagu mingi nakatamise ringmäng. Mis võimalust on üldse kellelgi siin ellu jääda?”
„Ainult sellepärast, et sinul on nohu, pead sa end üleval, nagu oleks maailma lõpp käes,” ütles Margo. „Ma ei saa aru, miks mehed alalõpmata tühjast asjast sellist kära teevad.”
Larry heitis talle oma vesistest silmadest rambe pilgu. „Teie kõikidega on see häda, et teile meeldib märtrit mängida. Mitte keegi, kel pole masohhistlikke kalduvusi, ei jääks siia... sellesse viiruste paradiisi. Te olete kõik stagneerunud, teile meeldib siin selles haigustemeres püherdada. Inimestest, kes pole midagi muud näinud, võib veel aru saada, kuid teil kõigil on ju Kreeka päikese maitse suus, te peaksite paremini teadma.”
„Jah, kallis,” sõnas ema vaigistavalt, „sa tulid lihtsalt halval ajal. Siin võib väga kena olla, sa ju tead. Näiteks kevadel.”
Larry jõllitas tema poole.
„Mul on muidugi väga vastumeelt sind sinu Rip Van Winkle’i1 transist välja kiskuda,” ütles ta, „kuid praegu peaks üldiste arusaamade järgi kevad olema... ja vaata nüüd seda! Sul läheb tarvis tervet Koljatite meeskonda, et alla minna ja kiri posti panna.”
„Pool tolli lund!” turtsatas Margo. „Küll sa võid ikka liialdada!”
„Olen Larryga nõus,” arvas Leslie oma raamatu tagant välja ilmudes. „Väljas on pagana külm. Keres on selline tunne, et midagi ei taha teha. Isegi ühtki korralikku laskmist ei saa ette võtta.”
„Just nimelt,” ütles Larry võidukalt, „samal ajal kui mõnel mõistlikul maal, nagu näiteks Kreekas, võib väljas hommikust süüa ja siis kümbluseks alla mere äärde minna. Siin plagisevad mu hambad nii kõvasti, et hommikusöögist suure vaevaga midagi alla läheb.”
„Parem oleks, kui sa oma Kreeka-leierdamise ära lõpetaksid,” torkas Leslie ärritatult. „See tuletab mulle toda Gerry soperdist meelde. Mul läks pagana palju aega, et sellest üle saada.”
„Sinul läks,” salvas Larry. „Mis siis veel minust rääkida? Sul pole aimugi, millise põntsu see Dickensi-laadne karikatuur minu kirjandusalasele reputatsioonile pani.”
„Muide, tema jutu järgi võib mõelda, nagu poleks mul kunagi peas olnud midagi peale püsside ja paatide,” ütles Leslie.
„Noh, ega sul polegi peas kunagi midagi peale püsside ja paatide.”
„Mina sain kõige rohkem kannatada,” sekkus Margo. „Ta muudkui vatras seal minu vinnidest.”
„Minu meelest andis ta teist kõigist täpse pildi,” lausus ema, „kuid minust tegi ta küll täieliku idioodi.”
„Mul poleks midagi selle vastu, kui minust tehtaks paskvill korralikus proosas,” märkis Larry ägedalt nina nuusates, „kuid saada võimatus inglise keeles kirjutatud paskvilli objektiks on ju lausa väljakannatamatu.”
„Juba pealkiri üksi on solvav,” kurtis Margo. „„Minu pere ja muud loomad”! Mind ajab iiveldama inimeste alaline pärimine: „Ja milline muu loom sina oled?””
„Minu meelest oli pealkiri küll pigem naljakas, kallis,” ütles ema. „Ainult et minu arvates polnud ta just parimaid lugusid kasutanud.”
„Jaa, minu arvates ka,” toetas Leslie.
„Milliseid paremaid lugusid?” nõudis Larry kahtlustavalt.
„Noh, näiteks sellest, kuidas sa Maxi jahiga ümber saare sõitsid. See oli pagana naljakas.”
„Kui see lugu oleks trükis ilmunud, oleksin ma Gerry maha löönud.”
„Ma ei saa aru, miks, see oli väga naljakas,” ütles Margo.
„Ja kuidas oleks olnud sinu spiritismiharrastusega – kujutle, et ta oleks sellest kirjutanud! Arvatavasti oleks sul hea meel olnud?” uuris Larry mürgiselt.
„Ei oleks. Sellest poleks ta tohtinud kirjutada!” hüüatas Margo õudusega.
„Noh, näed nüüd!” hüüdis Larry võidukalt. „Ja mis te Leslie kohtuloo kohta ütlete?”
„Ma ei saa aru, miks sa mind siia sisse tirid?” ütles Leslie nördinult.
„Sa olid ju arvamusel, et ta polnud kõige paremaid juhtumeid kasutanud,” osutas Larry.
„Jajah, mul olidki need lood meelest läinud,” itsitas ema. „Minu meelest olid need naljakamad kui nood, mida sina, Gerry, kasutasid.”
„Mul on heameel, et sa nii arvad,” laususin ma mõtlikult.
„Miks siis?” küsis Larry, mulle kahtlustavalt otsa vahtides.
„Sest ma olen otsustanud Korfust teise raamatu kirjutada ja kõiki neid lugusid kasutada,” seletasin ma süütult. Otsekohe puhkes möll.
„Ma keelan selle ära,” möirgas Larry ja nuuskas ägedalt nina. „Ma keelan selle kategooriliselt ära!”
„Minu spiritismist ei tohi sa kirjutada,” karjus Margo. „Ema, ütle talle, et ta ei tohi sellest kirjutada.”
„Kohtuloost ka mitte,” urises Leslie. „Ma ei luba.”
„Ja peaksid sa vaid jahtidest iitsatama...” alustas Larry.
„Larry, kallis, talitse oma häält,” ütles ema.
„Hästi, keela tal siis järje kirjutamine ära!” hüüdis Larry.
„Ära ole rumal, kallis, ma ei saa teda keelata,” ütles ema.
„Kas sa tahad, et kõik jälle otsast peale hakkaks?” nõudis Larry kähedalt. „Pangateated, mis paluvad sul lahkesti oma krediidiasjad korda ajada; kaupmehed, kes sind kõõrdi vahivad; ukselävele jäetud anonüümsed hullusärkidega pakid; pead kõrvale keeravad sugulased. Sa oled ju teatavasti perekonnapea, keela tal see kirjutamine ära.”
„Larry, kallis, sa liialdad,” ütles ema. „Muide, ma ei saa keelata, kui ta tahab kirjutada. Ma ei usu, et selles midagi