August 1930
1
Teadsin oodata, et ühel ööl tuldaks, aga keegi ei osanud öelda, millal lapualased tulevad: ähvardusi olin kuulnud sellest päevast saati, kui olin keeldunud lahkumast vallavolikogu koosolekult.
Kui siis autode õue sõitmise peale ärkasin, teadsin, et mulle on järele tuldud, sest autod sõitsid väljalülitatud tuledega. Sofia oli juba ärkvel, oli mitu ööd vaevalt maganud. Ta ütles, et ei lase mind uksele, vaid läheb lapualastele vastu ise. Vastasin, et selles asjas olen meie majas see ise veel mina, aga Sofia ei hakanud vaidlema, tõmbas juba undrukut selga ja õlarätti ümber, enne kui esikust kolinat hakkas kostma.
Läksin Sofia kannul peretuppa. Esikusse tulnud hakkasid toa uksele taguma ja nõudma, et uks lahti tehtaks. Sofia läks uksele ja ütles toa poolelt kõva häälega, et meil on uksed alati lahti, ööl ja päeval, sest tulija võib olla Kristus, meie Issand, kelle tulemist maa peale oodatakse.
Seejärel avasid lapualased ukse ja astusid tuppa. Sofia küsis, mis neil meile keset ööd asja on. Koos nendega oli ka oma küla mehi ja need ütlesid, et küll me juba teame, mis asju nad ajavad: isamaa asja.
Ütlesin, et seda isamaa asja aetakse vastu ööd väga suure kolinaga. Loomaarst käskis mul välja minna. Arvo tuli teisest kambrist aluspesu väel ja jäi kambri uksele seisma: tal polnud vaja pärida, mis mehed tuppa on tulnud. Sofia küsis loomaarstilt, kas tal pole pudulojuste ravitsemisega küllalt tegemist, et peab vastu ööd inimesi hirmutamas käima.
Mehed valgusid nüüd esikust tuppa. Nad lükkasid Sofia kõrvale, sasisid minust kinni ja hakkasid toast välja viima. Ütlesin Sofiale, et ta kõrvale hoiaks. Arvo tõttas kambriukselt appi ja püüdis mind kättpidi tagasi kiskuda; tema jõust jäi mu toas hoidmiseks väheks, kui kolm tursket meest mind kinni hoidsid ja ukse poole vedasid. Ma ei pannud vastu, aga ütlesin, et tõmbaksin hea meelega püksid jalga, kuigi ei usu, et augustiöö külm on. Loomaarst teatas, et küll mulle rüssade maal püksid antakse, oma aate mehele. Ta oli juba püstoli välja tõmmanud ja vehkis sellega.
Kui läbi esiku läksime, väljus oma kambrist palgaline, ent mehed lükkasid ta tagasi kambrisse ja lõid ukse kinni. Pauli oli tulnud ärklitoast, kus tema ja Hilkka magasid, aga jooksis karjumisest ehmununa tagasi üles: poiss oli siis viieaastane.
Õues ootas kaks kustutatud tuledega autot, mõlemast oli sohver välja tulnud ja vaatas, kui mind toodi. Koer ilmus talli ja lauda vahelt ja kargas loomaarsti kallale; see virutas koerale kõigest jõust jalaga, aga loom ei lasknud lahti, enne kui Arvo tuli toast ja koera eemale viis.
Ütlesin veel kord pükste ja pluusi kohta, aga neid ei lubatud mulle otsima minna. Kuna mul ei lastud selga panna üleriideid, olin kindel, et mind viiakse Lapua sirgele, pekstakse seal läbi ja sunnitakse vanduma Lapua vannet, nii nagu oli nädal varem tehtud Jalmari Välimäkiga, kes oli läbipekstuna Kauhava ja Lapua vahele metsa jäetud.
Õues ütlesin, et mind pole vaja kolme mehega üle õue vedada, oskan ka ise käia. Loomaarst käskis meestel mind lahti lasta, surus püstolitoru vastu mu selga ja küsis, kas ma tulirelvi tunnen. Ütlesin, et olen neid natuke näinud Tampere lahingutes lihavõtete ajal 1918. aastal.
Lapualased, kes olid mind toast õue tirinud, tõstsid kisa, et mul ei tohi lasta teotada vabadussõja mälestust. Nad ütlesid „vabadussõa”.
Püüdsin öelda, et olin Tamperes valgete poolel. Eesmise auto juht virutas mulle püstolirauaga, nii et tundsin verd suhu valguvat. Mees oli mulle tuttav, see oli Vihtori Kosola poeg Pentti. Mu selja taga seisnud mehed lükkasid mind nüüd autosse tagaistmele, loomaarst istus ette, püstol ikka veel käes. Ta oli jäägrikapten ja Vihtori Kosola vennas, õppinud loomaarstiks Saksamaal pärast seda, kui oma sõjasahmerdamise lõpetas; mäletasin, et ta oli jõudnud hõimusõja lahingutes Porajärvini välja, aga polnud neil sõjaretkedel ära teeninud au, mida kõlvanuks koju tuua.
Sülitasin vere suust autopõrandale, pimedas ei pannud keegi seda tähele. Pentti Kosola läks ümber auto juhi kohale, kummalegi poole mu kõrvale istusid Lapua mehed, keda ma ei tundnud.
Ütlesin loomaarstile, et eelmine kord oli ta meil käinud meeldivamas olukorras ja kohale kutsutuna, siga vaatamas, aga Kosola röögatas, et mul on luba suu lahti teha ainult siis, kui mu käest küsitakse: ma olin külades ja vallakoosolekutel juba piisavalt suud pruukinud ega olnud mõistnud keelt hammaste taga hoida, ehkki minust targemad olid mulle seda soovitanud.
Tundsin, kuidas alalõug ja huuled paistetama hakkasid, katsusin sõrmedega hambaid, mis tundusid logisevat. Pentti Kosola pani autole õuest välja sõites kohe hoo sisse, nägin, et Sofia ja Arvo ja palgaline olid trepist alla õuele tulnud ja vaatasid autodele järele. Kui pöördusin, et tagaaknast vaadata, haaras mu kõrval istuv lapualane mul kõrvast ja tõmbas mu pea otse.
Püüdsin läbi autoakna selgust saada, mis suunas mind viiakse: augustikuu pilvine öö oli nii pime, et mul oli raske kohti ära tunda tuttavaski ümbruses. Majades ei paistnud tulesid, kiriku poole ei sõidetud. Nõjatusin tagaistme seljatoele ja sulgesin silmad, aga olin sunnitud need kohe avama, sest esimesel teekäänakul ajas nii ägedalt iiveldama, et pidin suhu tungivat okset alla suruma.
Pentti Kosola ähvardas, et tapab mu siinsamas, kui peaksin autosse oksendama või ennast täis pasandama. Loomaarst pilkas, et küla peal olin ma küll kõva poiss olnud, sest teadsin, et isamaalased ei julgeks mulle keretäit anda, aga nüüd, kui asi tõsiseks läks, on mul pask püksis.
Suutsin okse alla suruda, hingasin hetk aega sügavalt ja ütlesin siis, et ärgu kartku, et mina püksi pasandan, vaid muretsegu oma pükste pärast, kui Sofia mu küüditamisest politseile teatab. See ajas lapualased naerma. Nad ütlesid, et politsei teab, kus maakonna nurgas mustad autod täna öösel liiguvad.
Nägin nüüd, et Mustamaa teeotsalt keerati Lapua poole, Kauhava kiriku juurde ei olnud mindud. Nüüd sõideti juba täistuledega, pärast õuest välja keeramist ja tükk maad Lapua poole sõites polnud tagumise auto tulesid veel paistnud.
Mustamaast algas metsatee ja ootasin kogu aeg, et Kosola poeg auto kinni peab ning mind metsa viiakse ja vaeseomaks pekstakse: nende metsaviimiste ajal oli mehi läbi pekstud ja sipelgapessa palja tagumikuga istuma pandud ning sunnitud vanduma, et nad ei aja enam kunagi kommunistide asja, mille eesmärgiks oli Soome vabadus venelastele parseldada.
Mul oli olnud valmis mõeldud, mida ma teen, kui lapualased mulle järele tulevad, olin mõtelnud selle peale sestsaati, kui lapualased olid hakanud mehi idapiirile vedama ja oli räägitud peksmistest ja vägivallatsemisest, aga seda ei osanud ma ette teada, kas ma suudaksin meheks jääda.
2
Varsti pärast Teikari majasid juhtis Kosola poeg auto metsateele, sõitsime mööda seda natuke maad, tagumine auto peaaegu vastu meie põrkerauda. Siis käskis loomaarst kinni pidada. Kosola poeg küsis, kas tapame ta siin, loomaarsti meelest kõlbas see koht niisama hästi kui iga teine. Üks tagaistmel istuvatest meestest puhkes rutakalt, läbi nina naerma.
„Veristame tõpra ära!” pani ta ette.
Loomaarst küsis, mis tunne mul nüüd on, kui surema pean. Vastasin, et tegin selle asja endale selgeks juba ammugi. Loomaarsti meelest polnud meil siis mõtet kallist aega raisata. Ta käskis tagaistme meestel mind autost välja tuua. Kumbki hakkas mind tirima omapoolsest uksest, ma ei pääsenud autost liikuma. Loomaarst pistis tagaistme meeste peale karjuma, ta ei kannatanud vusserdamist.
Tagumisest autost väljus nüüd mehi ja needki hakkasid mind välja tirima, jõudsid üksmeelele, kummast uksest mind välja tõmmataks, ja said mu auto kõrvale. Kosola poeg tuli ja tõukas mind põlvili ja surus mu pea vastu auto ratast, nii et mu põsk sai poriseks; pühkisin seda käega ja tundsin ühtlasi, kui paistes on juba mu alahuul. Taga sõitnud auto tuled särasid nii lähedal, et pidin silmad sulgema.
Pentti Kosola surus mulle püstolitoru vastu pead ja küsis, kas ma tahan surra siinsamas või soos, kuhu mu laip oleks võimalik uputada, nii et nad pääseksid matmise vaevast.
Vastasin, et laibal pole sest sooja ega külma, see on rohkem matuseliste mure. Loomaarst käskis meestel mind sooserva talutada, et verist laipa poleks vaja lohistada mööda metsateed, millele jääksid ebameeldivad jäljed, ja et kellegi rõivad kommunisti verega kokku ei saaks.
Keegi lõi mulle tagant pähe, kukkusin