apas
Tähtajaline elu. 1. osa
1
Eemalduv Tallinna siluett!
Kusagilt vilksatab pähe mõiste kilukarbi siluett. Kunagi olevat sellise Tallinnast lahkumise pildiga kilukarpe tehtud. Aga see oli enne minu aega.
Praegu on aga minu aeg… lahkuda!
Pool aastat tagasi olin ma selleks väga valmis. Jalutasin tihti Pirital, silmitsesin lahkuvaid laevu ja teadsin, et ühel päeval olen ma sellel laeval. Ja nüüd olingi. Teel Ameerikasse. Unistuste maale. Ei, mitte laevaga. Kõigepealt ikka laevaga Soome ja siis lennukiga Ameerikasse. Aastaks. Lapsehoidjaks.
Pool aastat tagasi tundus see ainuvõimalik variant oma elu uuesti joonde saada… Või pigem oma elust välja saada. Sest mu elu oli väljakannatamatu ja ma ei teadnud, kuidas kogu olukorda lahendada.
Siis aga polnud mu elus Krisi. Nüüd on. Või oli? Sest mina lahkusin, aga tema jäi ning ma ei saa sinna midagi teha. Oleks ta vaid mõned kuud varem tulnud. Selleks ajaks, kui Kris mu ellu ilmus, oli mul aga Ameerikas perekond valitud, kõik lepingud alla kirjutatud ja lennupiletid tellitud. Ma ei saanud enam ära öelda.
Ja kas ma oleks tahtnudki? Kris tundus olevat see, keda olin nii kaua oodanud, kuid lõpuni ei saanud ma ju selles siiski kindel olla. Kui ma oleks tema pärast oma aastasest Ameerikas viibimisest loobunud ja meie suhe poleks laabunud, siis äkki oleksin teda oma saamata jäänud kogemustes hoopis süüdistama hakanud?
Aga see polnud hetkel teemaks, sest ma ei loobunud. Ma läksin. Istusin laevas ja vaatasin eemalduvat Tallinnat.
See polnud küll enam võimalik, aga millegi pärast tundus, et näen veel oma perekonda sadamast mulle järgi lehvitamas. Krisi mitte. Tema ei saanud tulla, sest pidi tööl olema.
Kris saatis mind ära eile, kui püüdsin ühikas oma asju pakkida. Pakkimisest ei tulnud eriti midagi välja, sest ma ei suutnud temast lahti lasta. Nii me lebasimegi tunde mu voodil ja rääkisime ja rääkisime.
Ma ootasin, et ta oleks õnnetu, et ma lähen, et ta ütleks, kui väga ta mind igatsema jääb… aga tema lobises ikka igapäevastest asjadest, nagu võiksime homme kõike jätkata.
„Kas sa pole tõesti üldse kurb?” küsisin lõpuks, kui ei jõudnud seda enam välja kannatada.
Hetk hiljem juba kahetsesin oma küsimust. Kris pööras mu poole oma tumedad pruunid silmad, mis olid endistest lõbusatest hetkega muutunud sügavalt kurbadeks.
„Kas sulle tõesti tundub nii?” küsis poiss nukralt vastu.
Noogutasin sõnatult.
„Võta teadmiseks, tulevane neiu Americana, et ma jään sind väga igatsema. Aga ma ei ütle seda rohkem. Sul ei tule rohkem sellist võimalust, nagu praegu. Sind ootab seikluste- ja kogemusterohke aasta. Võta sellest, mida iganes saad. Kasuta kõiki võimalusi. Seega mine… aga siis tule tagasi. Ja mina ootan sind siin!”
Ta vaatas mulle hetke vaikides otsa ning hakkas siis vaikselt laulma:
„Ja kui meid saatus veel kokku peaks viima,
Siis ära kunagi lase mul minna.
Las homne päev leiab käsikäes seismas meid sadamakail,
Ära saatmas eilset päeva, mis lühikeseks jäi.”
Tundsin eksimatult ära Alley Catsi loo „Sinu kõrval”. Üks suur osa, mis meid ühendas, oli armastus selle ansambli lugude vastu. Võisime neid teineteisele lõputult laulda.
„Aga..”
„Ei mingit aga! See ei olnud lubadus igavesti kokku jääda ja ma tahan, et sa selle aasta seal oleksid vaba. Aga tea, et ma olen siin igavesti olemas… Ükskõik, mis meist siis ka tulevikus saab!”
Krisi sõnad ajasid mind segadusse. Ühelt poolt olin saanud oma oodatud kinnituse, et ta on kurb ja õnnetu mu lahkumise üle. Teisalt käskis ta mul see aasta vaba olla. Kuidas ma saan olla vaba ja samal ajal teada, et tema mind ootab? Või ei oota – mida ta mulle nüüd täpselt ütleski?
„Sinu kõrval tahaks ma kogu elu elada,
Kuid ainus mida hetkel lubada saan,
et kord tagasi saabun ma.
Kui ka juhtub, et ei kohtu, rohkem teineteist ei näe,
Soovin vaid, et meeles peaksid,
Mu süda jääb alati sinuga,”
laulis Kris sama laulu edasi. Tundsin, et pisarad hakkavad silmisse tikkuma. Kuigi olime koosoldud aja jooksul Alley Catsi seda ja teisi laule pidevalt koos kuulanud, sain just nüüd aru, et see laul olekski nagu meile kirjutatud. Kris pani mu pealetungivat nukrust vist tähele ja jättis laulmise. Tema tumedad silmad olid taas kord lõbusaks muutunud, mis oli ilmselge vihje, et see väljanurutud vestluse osa on nüüd möödas ja kurvastamisele me enam aega ei kuluta.
Kallistasin poissi. Ta vastas samaga. Hoidis mind kaua ja sõnatult. Midagi ütlemata, samal ajal oma kehaga väga palju öeldes. Teadsin, et ta on kurb. Mina olin ka. Kuid Krisi optimislikkus ei lubanud mul seda rohkem välja näidata. Ja nii jäigi.
Nüüd paitas oktoobrikuine päike mu põski ja tuul puhus juustes. Hoolikalt hobusesabasse sätitud juuksed laperdasid juba kõikjal ümber mu pea. Seisin üksinda laeva ahtris. Üksinda võõraste seas. Minu ümber jooksid soome keeles karjuvad lapsed, kelle jaoks ilmselt lõppes perepuhkus Eestis. Eemal pingil tühjendasid arvatavasti ehitustööle naasvad noored mehed oma eestikeelsete kirjadega õllepurke, jättes hüvasti puhkusega kodumaal… või tervitades uue töönädala algust Soomes. Igatahes oli see laevasõit nende jaoks väike osa igapäevastest tegemistest. Minu jaoks aga uue eluetapi algus.
Eemalduva Tallinnaga lõppes minu jaoks miski… ja ees ootas midagi uut. Ma ei teadnud, ega saanud veel aru, millest eesootav aasta mind ilma jättis, ja veel vähem teadsin seda, mida elu Ameerikas mulle pakub. Lahkumise kurbus segunes ootusärevusega ja kõrvus kõlas Krisiga koos kuulatud Alley Cats:
„Ootan päeva, mil mind jälle hoiad,
Kui mu ümber on su kaitsvad käed.
Ning kui saaksin olla sinuga koos, kui algab uus päev…”
2
Märkamatult jõudis laev Helsingi sadamasse. Viskasin spordikoti õlale ja järgnesin väljumisava juurde kogunevale rahvamassile. Arvatavasti nädalakese perega Eestis veetnud soomlased vedasid suuri kohvreid, riburadapidi järgi jooksvad lapsed klammerdusid omakorda enda seljakoti ja käes olevate mänguloomade või riiete külge. Tööleminevad eestlased nägid välja samasugused koormaeeslid.
Mind nähes poleks keegi arvanud, et lahkun aastaks. Spordikott mu õlal oli sulgkerge, sisaldades vaid mõne paari koduseid mugavaid riideid, pesemisvahendeid, ühed pidulikumad riided, loomulikult Alley Catsi CD-plaadi, mõned eestikeelsed raamatud. Teadsin, et Ameerikas kavatsen nagunii endale palju uusi asju osta, seega milleks vanu kaasa tassida ja seal ära visata. Kõige vana mahajätmine lisas lahkumise kergust.
Sadamas istusin esimesse taksosse.
„Vantaa Airport,” teatasin inglise keeles. Mees vastas midagi soome keeles, millest ma sõnagi aru ei saanud. Kehitasin õlgu. Tema omakorda mõistis, et mingit pikka vestlust siit ei tule ja hakkas sõitma.
Nüüd jõudis minuni lõplikult tunne, et olen jõudnud tundmatusse, kust tagasiteed enam pole. Eesootav aasta oli alanud. Ma polnud veel kohal, kuid juba olin võõrsil. Teel ära…
Äraolevalt silmitsesin mööduvaid maju, autosid ja kaljunukke. See oli mul esimene kord Soomes olla ja igal muul ajal oleksin võõra koha uudsust innukalt endasse ammutanud. Praegu oli see aga vaid osa teekonnast, millesse püüdsin mitte väga süveneda, sest tundus, nagu vähendaks see mu valmisolekut Ameerika ellu sukelduda.
Aegajalt ilmus silme ette Kris.
„Mine, aga siis tule tagasi…” kõlasid kõrvus poisi sõnad ja ta tumepruunid kurvad silmad vaatasid mulle otsa. Raputasin pead, et sellest kujutlusest lahti saada, sest praegu ei tahtnud ma kurvastada.
Iseenesest kerkisid Krisi asemel mu ette aga käsikäes jalutavad Teele ja Sven. Olin tänulik sellele vastikule vaatepildile, sest see tuletas