on
Kus sa ka poleks
1. peatükk
TA OLI JUBA TUNDE teel olnud, kuid ikka veel ei suutnud oma väsinud silmi sulgeda. Sünge maastik lummas. Enamgi veel, see ebasõbralik avarus kutsus esile äreva eelaimuse, justkui ootaks teda ees midagi sellist, millega ta kokku ei tahaks puutuda.
Milline tobedus! Deborah püüdis end kokku võtta. Hommikul oli ta ärganud hea tujuga, rõõmustades eelseisva kohtumise üle Beatrice’iga, keda nähes võiks ta lahti saada viimaste nädalate kurbusest. Isegi siis, kui Beatrice oleks sama kergemeelne, ekstravagantne ja egoistlik nagu alati, oleks see tema jaoks suurepärane hingetõmbeaeg.
Rong hakkas sihtkohale lähenema. Deborah’ rõõm haihtus äkitselt ja teda haaranud ärevus muutus nii tugevaks, et oli lausa hirmutav. Kogu selle aja, mis ta oli välismaal veetnud, võttes vastu otsuseid ja tulles toime raskustega, polnud Deborah kunagi hirmu tundnud.
Ta oli rohkem kurnatud, kui ta endale tunnistas. Eriti viimastel tundidel. Lauge tasandik erines jahmatavalt Pentland Hillsi küngastest, kus Deborah paar päeva tagasi oli viibinud. Hoopiski ei sarnanenud see metsaga kaetud Karlsbadi ümbruse mäenõlvadega, kus nad isaga pikka aega olid elanud.
Šotimaal ja Böömimaal rikkusid mets ja mäed sirge horisondi. Kuid siin, soisel Ida-Inglismaal tundus horisont sünge septembritaeva taustal peene pliiatsijoonena.
Lõpuks sulges Deborah silmad. Viieteistkümne minuti pärast jõuab ta väikesesse jaama, millest ta siiani kuulnudki polnud, ja veel poole tunni pärast ootab teda Beatrice.
Kui Deborah uuesti silmad avas, uudistas vastas istuv vanapaar tema riideid. Must villane mantel ja peakate rääkisid ise enda eest.
“Kas teid sundisid seda teekonda ette võtma kurvad sündmused perekonnas?” küsis naine sõbraliku uudishimuga.
“Ei,” kostis Deborah, “see kõik on nüüd möödas. Sõidan lihtsalt sugulastele külla.”
“Olete kaugelt?” ei jätnud naine.
“Edinburghist.”
“Pikk teekond, et seda üksinda ette võtta.”
Naise hääles oli kuulda kerget hukkamõistunooti. Oli kombeks, et korralikest perekondadest noored leedid läksid pikale teele vähemalt ühe teenija saatel. Deborah’le meenusid kõik reisid, mida ta oli pidanud üksi tegema, ja ta vastas jahedalt:
“Olen harjunud kõrvalise abita toime tulema.”
Tema vastas istuv härrasmees lubas endale kerge muige. Ilmselt jagas ta oma abikaasa vaateid, kuid tõenäoliselt huvitas teda ka vastupidine – noore leedi pisut väljakutsuv seisukoht.
Edasiste küsimuste vältimiseks toetas Deborah pea istme peatoele ning hakkas aknast välja vaatama. Möödalibisevat maastikku märkamata süüvis ta mälestustesse valude käes kannatanud ratastoolis isast, keda ta oli raviallikate juurde viinud ühest kohast teise, riigist riiki. Ta andis endale aru, millise raske koorma ta oli enda kanda võtnud. Need viimased aastad isaga polnud kaugeltki kerged. Deborah surus endas alla vabanemise tunde.
Kolme aasta jooksul oli ta isaga sõitnud ühest Euroopa kuurordist teise. Pärast haavatasaamist invaliidistunud kolonel Richie hakkas haigusele küll mehiselt vastu, nii nagu oli võidelnud lahinguväljal, kuid raske haigus viis ta sageli meeleheitele.
“Ela endale, mu laps.” Deborah oleks nagu jälle isa häält kuulnud. “Ma ei suuda taluda, et oled end minu külge aheldanud. Leia mulle hooldaja ja jäta mind. Said aru? Lõpetame selle mõttetuse.”
Tema aga rahustas ja virgutas isa, teades, et mida kindlamalt too ennast hüljata palub, seda enam ta teda vajab. Kõik lõppes sellega, et isa jättis maha tema.
Kolonel Richie maeti Edinburghis kõigi sõjaväeliste auavalduste saatel. Veetnud paar tundi isa testamenditäitjaga, sai Deborah teada, et on nüüd varakas noor leedi. Oma sõltumatuse teadvustamiseks vajas ta aega – aega ja täiesti uut ümbrust.
Deborah oli saatnud Beatrice’ile telegrammi oma saabumisest ja teele asunud. Ja nüüd oli ta siin.
Rong vähendas kiirust. Hakkasid paistma majad ja juba olidki nad jaamas. Tema vastas istunud mees võttis pagasivõrgust tema pisikese reisikoti. Ta naine muigas kergelt, kui mees ukse avas ja Deborah’ abistamiseks kupeest väljus.
“Loodan, et teile tullakse vastu.”
“Ma pean ümber istuma Ingmeri poole minevale rongile.”
“Ingmeri?”
Mees raputas pead. Ta polnud vist kunagi sellist nime kuulnud.
Deborah oli peljanud seda reisi ette võtta, kui Beatrice talle kirjutas ja teda külla kutsus. Pärast oma rutakaid pulmi elas Beatrice esialgu Londonis, seejärel Bathis, hiljuti aga kolis sellesse üksildasse paika.
Lahke härra hüüdis pakikandjat ja tegi talle ülesandeks tuua pagasivagunist Deborah’ kohver. Seejärel andis ta neiule tseremoniaalselt hüvastijätuks käe, kummardades rohkem oma abikaasa kui Deborah’ jaoks, ja pöördus nukral ilmel kupeesse tagasi.
Ümberistumist ootas vaid paar inimest. Suurel punutud korvil istusid kaks naist, päris perrooni ääres seisis noorpaar ning üks härrasmees kõndis vahetpidamata kuus sammu ühele ja siis teisele poole. Seljas oli tal tumepruun laia sametkraega mantel ja jalas mustad püksid. Ta pea oli langetatud, nii et tumedad bakenbardid pooleldi krae varju jäid ja kitsad näojooned veelgi ahtamad tundusid. Ta jättis mulje inimesest, kes ei tohi hetkegi oma ajast kaotada.
Kuus sammu muutusid kümneks. Deborah’ni jõudnud, heitis mees talle ükskõikse pilgu, peatus siis ootamatult ning pöördus järsult. Seekord polnud ta pilk nii ükskõikne. Et mitte lasta ennast kõnetada, keeras Deborah näo ära ja mees jätkas oma sammudega perrooni mõõtmist.
Rongi saabumisel kutsus tütarlaps pakikandja ja leidis endale kupee tundmatust kaugemal.
Varsti jõudsid nad Ingmeri. Deborah väljus, lootes lõpuks Beatrice’i näha. Tumedasse mantlisse riietatud härrasmees seisis veidi eemal ja vaatas tema poole. Beatrice’i polnud aga kusagil näha.
Pakikandja saatel läbi jaamahoone sammudes küsis Deborah:
“Kas tõld on hoone ees?”
“Ma pole mingit tõlda näinud, miss.”
Tähendab, ta jääb pisut hiljaks, mõtles Deborah.
Perroonil ei olnud ta tuult tajunud, kuid siin, jaama ees, sasis see teda täie jõuga. Pakikandja asetas pagasi maha ning jäi jootraha ootama.
“Kas ootate kedagi kõnnumaalt, miss?”
“Mida te silmas peate?”
Pakikandja viipas taamal hõredalt seisvate majade poole.
“Nõmmelt. Kui kellelgi õnnestub sealt täna õhtul siia jõuda, on tal küll väga vedanud. Läheneb tugev torm. Isegi postitõld jäi siia.”
Enne kui Deborah jõudis veel küsimusi esitada, pöördus pakikandja minekule. Samal hetkel ilmus jaama uksele tumedas mantlis mees, käes pisike kohver. Ta vaatas ringi sama võimuka ja kannatamatu pilguga, mida Deborah juba varem märganud oli. Ilmselt ootas ta samuti, et keegi talle vastu tuleks. Deborah astus paar sammu mööda tänavat, püüdes end läbitungiva tuule eest kaitsta. Pakikandjat uuesti silmates hõikas ta teda.
“Minu nimi on Deborah Richie. Kuna keegi mulle vastu ei tulnud, siis on ehk minu jaoks mingi teade jäetud?”
“Siin küll mitte, miss. Küsige parem võõrastemajast.”
Deborah palus pakikandjal pagasit valvata ja suundus võõrastemajja. Väravakaare all märkas ta tõlda. Õue peal sulges tallipoiss just talli ust. Deborah astus lähemale.
“Mulle pidi vastu tuldama,” alustas ta, olles vihane oma paluva tooni pärast, “kas see pole juhuslikult…”
“See on Northwichi postitõld. See jääb ööseks siia. Tuul muutub kogu aeg tugevamaks,” kehitas mees õlgu.
“Mis see tuul siia puutub?”
“Te pole siit kandist?”
“Ei.”
Mees kehitas jälle õlgu.
“Keegi ei sõida nõmmel sellise tuulega. Kohalikud teavad