Kahtlusalune
Diane Mott Davidsonile, kes aitab minu suved Colorados nii imeliseks muuta.
Üks
Denver, Colorado, esmaspäev 7. august
Liam Raven heitis pilgu tema kõrval voodis magavale naisele ja üritas tema nime meelde tuletada. Talle meenus häguselt, et naisele meeldis lumelauaga sõita. Mees oli kindel, et naine õppis meditsiinõeks. Naise nime ta siiski meenutada ei suutnud.
Liami mobiil helises – see oli tema töönumber – ning päästis mehe liiga sügavale oma psüühika tumedatesse sügavikesse laskumast. Ta oli helina eest tänulik. Eneseanalüüs oleks tal kindlasti painajaid tekitanud, aga jumal tänatud: töö pakkus tavaliselt usaldusväärset tuimestust.
Liam libistas end voodist välja ja avas mobiiltelefoni klapi. Austusest endiselt magava Nimetu vastu ootas ta, kuni oli elutuppa jõudnud, ja vastas: „Liam Raven kuuleb.”
„Jumal tänatud, et teid kätte sain. Siin Chloe Hamilton.” Telefoni teises otsas asuv naine tõmbas kuuldavalt õhku kopsudesse, aga tema hääl oli ikka veel ebakindel. „Kas te mäletate mind? Käisin paar kuud tagasi teie juures. Palusin teilt abi lahutuse algatamise suhtes…”
„Ma mäletan teid väga hästi, proua Hamilton.” Isegi Liami Colorado rikastest ja kuulsatest koosnevat klientuuri arvestades oleks raske olnud unustada naist, kes oli suusaaladel neli olümpiamedalit võitnud ning abielus Denveri linnapeaga. Rääkimata sellest, et Chloe Hamiltonil oli sedasorti nõtke sportlik keha, mis kahtlemata tekitas tõsist iha igas elavas heteroseksuaalses mehes.
„Me arutasime, kuidas asjaajamist kohtuotsuse saavutamiseni konfidentsiaalsena hoida,” ütles Liam, andes Chloe’le teada, et tal oli nende eelmine kohtumine tõesti meeles. „Lõpuks otsustasite siiski oma tütre pärast abikaasa juurde jääda. Kuidas ma teid aidata saan, proua Hamilton?”
„Jason on surnud,” pahvatas naine allasurutud nuuksatuste vahepeal. „Ta on… mõrvatud.”
Denveri linnapea oli mõrvatud? Püha rist! Liam surus hüüatuse maha. „Tunnen teile kaotuse puhul sügavalt…”
„Mina olin see, kes ta leidis. Tulin alumisele korrusele ja ta lamas meie keldikorruse meediaruumi põrandal. Kõik kohad olid verd täis. Kõik seinad. Põrand. Jumal, see oli kohutav.” Chloe’ selgitus lagunes lühikesteks närvilisteks purseteks ja Liamile tundus, nagu oleksid naise hambad plagisenud.
„Verd oli nii palju.” Chloe’i hääl vaibus sosinaks. „Mu jumal, verd oli nii palju.”
Liam hakkas kärmelt rääkima. „Kas te olete politseisse teatanud? Arstile helistanud?” Arst võis Chloe’t aidata, isegi kui tema abikaasa heaks enam midagi teha ei saanud.
„Politsei arvab, et mina tapsin ta.” Hirmust kalgid sõnad paiskusid välja. „Ma olen kindel, et nad arreteerivad mu. Mul on kohe advokaati vaja. Ma ei saa lasta end vanglasse panna, isegi mitte paariks ööks. Sophie kaotas just… ta kaotas just oma isa. Ta ei saa minust ka ilma jääda. Ta lihtsalt ei saa.”
Sophie pidi Chloe’ tütre nimi olema. Liam polnud last kunagi näinud ega suutnud tema vanust meenutada. Eelkooliealine, mõtles mees. Kolmene või neljane? Ta jätkas kiiresti. „Kas politsei on praegu teie juures?”
„Ainult paar vormis politseinikku, kes kuriteokohta valvavad ja ajakirjanikke eemal hoiavad. Nad viisid…” Naine jäi vait ja alustas uuesti. „Nad viisid Jasoni surnukeha juba ära.”
„Proua Hamilton, mida te iganes teete, ärge politseile midagi rääkige. Mitte midagi, saite aru? Kui nad teie nime küsivad, peate selle ütlema, aga see on kõik. Pole tähtis, kui ohutud politseinike küsimused tunduvad, ärge vastake neile. Mõrvajuurdluses peetakse abikaasat ja ohvri lähisugulasi sageli kahtlusalusteks. Kui teil pole raudkindlat alibit…”
„Ma olin terve öö siin,” ütles Chloe. „See pidi juhtuma… Jason pidi tapetama, kui ma magasin.”
Naine magas – kui ta just meest ei tapnud, mõtles Liam küüniliselt, kuid hoidus igasugusest sarkasmist hääles. „Proua Hamilton, antud olukorras peate eeldama, et te olete peamine kahtlusalune. Selles pole võimude poolt midagi isiklikku. Lihtsalt rutiinne politseitöö juurdluse varases staadiumis.”
„Mulle tundusid nende kahtlused palju enamat kui rutiinsed.”
Nojah, ilmselt sellepärast, et kõik tõendid osutasid naisele, mõtles Liam. Ometi ei puutunud see asjasse. Süüdi või mitte, tema nõuanne Chloe Hamiltonile jäi samaks: hankigu kogenud kriminaalasjade advokaat ja ärgu öelgu sõnagi.
Liam rääkis reipal toonil. „Arvestades, et me räägime väga silmapaistva kodaniku mõrvast, saadab politseijaoskond üsna varsti ühe või rohkem oma vanemuurijatest teid küsitlema. Mida iganes need uurijad küsivad – isegi kui see on midagi nii lihtsat nagu kuupäev või kellaaeg – öelge neile, et peate enne vastamist oma advokaadiga nõu pidama. Saite aru?”
„Jah, ma saan aru. Aga see nõuanne on ilmselt hiljaks jäänud. Ma vastasin juba tuhandetele eilset ööd puudutavatele küsimustele.”
Liam raputas pead ja oigas hääletult. Teda hämmastas pidevalt, kuidas isegi elukogenud ja haritud inimesed ei suutnud kasutada oma õigust vahetult pärast kuritööd vaikida. Ta üritas naist sellest hoolimata rahustada. Praegu polnud sellest midagi kasu, kui Chloe’ stressi süvendada, öeldes talle, et ta oli põhjalikult puusse pannud.
„Ilmselt ei tekitanud see tõsist kahju.” Naise tütre pärast lootis Liam, et see polnud täiesti vale. Kui südamest tahta lapse elu ära rikkuda, ei teadnud Liam paremat moodust, kui lasta ühel lapsevanemal teine ära tappa. Lapsepõlv kinni istuva emaga ei kuulnud ka just ideaalsete kasvutingimuste juurde.
„Hoolitsege selle eest, et te rohkem enam ühelegi küsimusele ei vasta, enne kui juriidiline nõustaja teiega on, eks ole?”
„Hea küll. Saan aru.”
„On teil pliiats ja paber?”
„Ilmselt kuskil on.” Naise hääl hajus ja Liam kujutas ette, kuidas ta häguse pilguga toas ringi vaatas, ikka veel liiga sügavas šokis, et ümbritsevast vähegi selgesti aru saada. Liamit üllatas, kui selged olid tema mälupildid Chloe’st. Ilmselt oli naine talle neli kuud tagasi veel sügavama mulje jätnud, kui mees arvas.
„Siin kusagil peab pliiats olema,” pomises naine.
„Te peate kindlasti mingi kirjutusvahendi leidma. Ma ootan, kuni te otsite.”
Möödus terve minut, enne kui Chloe uuesti toru võttis. „Aitäh, et ootasite, härra Raven. Andke andeks. Ma ei ole tavaliselt nii korratu. Ma leidsin sulepea.”
„Kirjutage see telefoninumber ja kontori aadress üles. See on minu sõber Bill Shculler. Bill on silmapaistev kriminaalasjade kaitseadvokaat ja te peate talle helistama, enne kui politsei teid uuesti küsitlema hakkab.”
„Aga ma ei taha Bill Schullerit oma advokaadiks!” väitis Chloe vastu. „Ma tahan, et teie mind esindaksite. Sellepärast ma helistasingi. Härra Raven, palun, te peate mind aitama.”
„Ma aitangi teid. Usaldage mind selles asjas. Bill Schuller on parim kriminaalasjade advokaat Denveris…”
„Ei, teie olete. Seda ütlevad kõik. Te saavutasite Sherri Norquisti õigeksmõistmise, ehkki kõik spetsialistid ennustasid teie kaotust.”
Liami sisikond tõmbus Sherri nime kuuldes krampi ja ta vihastas enda peale, et reageeris nii enam kui kolme aasta tagusele juhtumile – ja naisele. Ta oli Sherri Norquisti suhtes täielik tola olnud. Ta laskis end mõrvarist litsi armuma meelitada. Aga noh, ikka juhtub. Oli aeg edasi liikuda. Jumal teab, et Sherri oli seda ilmselt ilma vähimagi süü- ja kahetsustundeta teinud.
Liam rääkis ametlikul toonil, olles harjunud oma välist käitumist ja tõelisi tundeid lahus hoidma. „Proua Hamilton, tänan komplimendi eest, aga ma pole seda ära teeninud. Asi on selles, et ma lihtsalt juhtusin paari oma varase juhtumiga palju kõmu tekitama. Ma pole mitmeid aastaid kriminaalasjade kaitseadvokaadina praktiseerinud. Nüüd tegelen ma ainult lahutustega.” Mis mitte ainult ei hoidnud teda eemal süüdimõistetud mõrvarite, narkodiilerite ja relvastatud röövlite maitsetust seltskonnast, vaid pakkus lisaväärtust võimaluse näol öelda mine persse! oma kahenaisepidajast isale iga kord, kui ta uue lahutusega tegelema