Джулианна Маклин

Taeva värv


Скачать книгу

/p>

      „Vääriskivi ei saa lihvida ilma seda hõõrumata,

      ja inimest ei saa paremaks muuta ilma raskusteta.”

Donina Va’a Renata

      Eessõna

      Kui sa oled suremas, käib su peast läbi tuhandeid mõtteid. Tõsi on see, mida räägitakse – kogu su elu jookseb silme eest läbi. Sulle meenuvad asjad lapsepõlvest ja noorusest – konkreetsed pildid, erksad ja reaalsed, otsekui plahvataksid su ajus hiilgavad sädemed.

      Ja kuidagi suudad sa selles ühes tagasivaatehetkes mõista kogu oma elu, just nagu oleks see panoraamfoto. Sul ei ole muud valikut kui vaadata oma otsuseid ja saavutusi – või nende puudumist – ja langetada enda kohta otsus, kas tegid kõike, mida sa oleksid võinud teha.

      Ja sinus tõuseb teatav paanika, soov veel üks kord kogeda kõiki neid kauneid hetki, mida tookord ei hinnanud, või veeta veel üks päev koos selle inimesega, keda sa päris piisavalt ei armastanud.

      Ja nende palavikuliste põgenevate sekundite ajal, kui su hing tormab läbi pimeda tunneli, mõtled ka sellele, kas teisel pool on taevas, ning kui on, mida sa sealt leida võid.

      Milline see välja näeb? Mis värvi see on?

      Siis näed sa valgust – säravat, pimestavat valgust –, palju rahustavamat ja armastavamat kui sõnades saab püüdagi seletada ning lõpuks ometi saad sa kõigest aru. Sa ei karda enam ja sa tead, mis sind ees ootab.

      Päikesepaistes ja vihmas

      Esimene peatükk

      Selles meie tähelepanuväärses, keerulises maailmas on teatud inimesed, kes paistavad elavat maagilist elu. Neid on õnnistatud loomuliku iluga, neil on edukas ja eneseteostust pakkuv karjäär. Nad sõidavad kallite autodega, elavad hinnatud piirkondades ning nad on õnnelikus abielus kauni ja targa abikaasaga.

      Minagi olin kunagi üks nendest inimestest. Või vähemasti nii minust arvati.

      Mitte et mind ei oleks tabanud omajagu eluraskusi. Mu lapsepõlv polnud kaugeltki idülliline. Mu suhe isaga oli parematel päevadel pingeline ja oli ka teatud pöördelisi sündmusi, mida ma eelistasin kogu täiega unustada – sündmusi, mis olid mu emaga seotud ja millest ma tõesti ei taha praegu rääkida, aga ma luban, et seletan seda hiljem.

      Praegu aga piisab sellest, et sa tead, et mu elu oli aastaid täiuslik ning ma olin õnnelikum, kui ma kunagi olin võimalikuks pidanud.

      Mu nimi on Sophie. Ma kasvasin Camdenis Maine’i osariigis, kuid kolisin Augustasse, kui olin neljateistaastane. Mul on üks õde. Tema nimi on Jen ja me näeme täiesti erinevad välja. Jen on heledapäine ja pisike (ta on meie emasse), samas kui mina olen pikk ja kastanpruunide juustega.

      Jen oli alati hea tüdruk. Ta õppis koolis hästi ja lõpetas kiituskirjaga. Ta sai stipendiumiga ülikooli ja nüüd on ta sotsiaaltöötaja New Hampshire’is, kus ta elab oma abikaasa Joega, kes on edukas ettevõtja.

      Mina aga ei olnud väga eeskujulik õpilane, samuti ei olnud ma laps, keda on lihtne kasvatada. Olin kirglik ja trotsi täis ning ajasin oma seiklushimuga meie isa hulluks, eriti teismeliseeas. Kui Jen oli vaikne ja ninapidi raamatutes kinni ning armastas reedeõhtuti kodus olla, siis mina olin pidutseja. Keskkooli jõudes oli mul juba oma poiss-sõber. Tema nimi oli Kirk Duncan ja me olime suurema osa ajast tema kodus, sest ta vanemad olid lahutatud ja neid polnud pea kunagi seal.

      Enne kui sa hakkad hinnanguid andma, olgu öeldud, et Kirk oli korralik ja mõistlik noor mees – väga täiskasvanulik oma vanuse kohta – ja ma ei kahetse absoluutselt neid aastaid, mis me koos olime. Ta oli minu esimene armastus ja ma teadsin, et kuhu tahes elu meid viib, ma jään teda alati armastama.

      Meil oli palju ühist. Ta oli muusik ja mängis kitarri, mina aga armastasin joonistada ja kirjutada. Meie loomingulised iseloomud sulandusid kaunilt kokku ning kui me ei oleks kohtudes nii noored olnud (ma olin vaid viisteist), oleksime arvatavasti kokku jäänud, abiellunud ja elanud äärelinnas koos majatäie lastega. Aga selles vanuses on elu ootamatusi täis. Seega asjad ei läinud nii.

      Kui Kirk läks Augustast Michigani ülikooli ja mina jäin maha, et oma viimast keskkooliaastat lõpetada, läksid meie teed lahku. Me jäime sõpradeks ja pidasime mõnda aeg ühendust, aga millalgi hakkas ta teise tüdrukuga kohtamas käima ning toda häirisid meie igakuised kirjad, mida teineteisele saatsime.

      Me mõlemad teadsime, et oli aeg sidemed lahti lõigata, ja seda me ka tegime. Tundsin temast kaua aega puudust – ta oli olnud mu elus nii tähtsal kohal –, aga ma teadsin, et see oli õige otsus. Iga kord, kui tundsin kiusatust talle helistada, surusin selle soovi maha.

      Mina läksin New Yorgi ülikooli inglise keelt ja filosoofiat õppima ning see oli koht, kus ma sain tuttavaks Michael Whitmaniga.

      Michael Whitman. Juba see nimi üksi toob ohke huulile…

      Ta oli nägus, võluv ja vaimukas, kõige täiuslikum mees, keda ma kunagi näinud olin. Iga kord, kui ta tuppa astus, jäi mu hing kinni, nii nagu ka kõigil teistel kuumaverelistel naistel lähema kümne meetri ulatuses.

      Kui ma vaid oleksin siis, üheksateistkümneaastaselt, teadnud, et temast saab tulevikus mu abikaasa. Tõenäoliselt ei oleks ma seda uskunud, aga ma ei oleks siis uskunud paljusid oma elu uskumatutest sündmustest. Ma ei ole kindel, kas sinagi neid usud, aga ma räägin sulle sellegipoolest.

      Ma jätan otsuse, kas need juhtusid päriselt, sinu teha.

      Teine peatükk

      Michael ei sarnanenud põrmugi Kirkile ega ka ühelegi teisele poisile, keda keskkoolis olin tundnud. Tema vanematel oli Iowas maisikasvatusfarm, aga ta nägi välja, nagu oleks teda kasvatanud Inglise maamajas elavad aristokraadid ja tema oli otsekui ajakirja GQ1 kaanelt maha astunud.

      Hästiriietatud ja jalustvõtvalt nägus – tumedate laines juuste, helesiniste silmade ja jõulise kehaehitusega – pani ta sind end tundma kõige kaunima, nutikama ja võluvama inimesena kogu maailmas. Ning teda ei imetlenud ainult naised. Ta klappis hästi ka meestega ning tal oli mitmeid lähedasi ja lojaalseid sõpru. Ta õpetajad austasid teda. Ta hinded olid kõige paremad ja keskkooli lõpetamisel pidas tema oma lennu esindajana kõne. Ja siis – üllatus-üllatus! – läks ta stipendiumi abil Harvardi ülikooli õigusteaduskonda.

      Põhimõtteliselt oli ta „unelmate laev” ja kuigi ta rääkis ülikoolilinnakus minuga vahel nagu teisedki, imetlesin teda peamiselt kaugemalt.

      Alles neli aastat pärast ülikooli lõpetamist, kui olin C. W. Fraseri (aimekirjanduse ja kuulsuste pihtimusraamatute suurkirjastus) avalike suhete osakonnas praktikant, sai minust iga Manhattani ja kaugemate kantidegi naise kadestamisobjekt.

      See oli 16. juuni 1996. Ma olin kahekümne kuue aastane ja aitasin korraldada ühte raamatuesitluspidu, kuhu tuli ka Michael.

      Me nägime teineteist üle ruumi ja lehvitasime. Hiljem sellel õhtul läksime välja õhtust sööma ja kui ta mind koju saatis, kutsusin ta sisse. Me olime öö läbi üleval, lihtsalt rääkisime diivanil istudes, kuulasime muusikat ning suudlesime, kui päike tõusis.

      See oli kogu mu elu kõige maagilisem ja romantilisem öö.

      Aasta hiljem olime abielus.

      Kui olime Barbadosel oma mesinädalatel, siis tunnistas Michael mulle midagi, millest ta ei olnud suutnud kellegagi varem rääkida.

      Kui Michael oli kaheteistaastane, siis suri ta vend traktoriõnnetuses. Masin libises mudasel teetammil, käis üle katuse ja lõpetas Deani peal, tappes ta hetkega. Michael oli see, kes venna leidis.

      Ta hääl värises, kui ta kirjeldas Deani elutut keha, mis oli raske traktori all lõksus.

      Kui ülikoolis käisime, siis ma ei teadnud sellest õnnetusest. Arvan, et keegi ei teadnud. Michael tundus alati nii tugev ja energiline. Tundus, et temaga ei saa miskit halba juhtuda.

      Kohe, kui ma seda kuulsin, mõistsin, et meil on midagi sügavalt sarnast – ühine kogemus, mis jättis meile salajased haavad, kuna mina olin neljateistaastaselt kaotanud oma ema.

      Ma olin ikka veel vihane, et ta